Luksemburgi suurhertsoglik perekond

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Luksemburgi suurhertsoglik perekond

Luksemburgi suurhertsogi perekond on moodustatud Luksemburg-Nassau valitsejasuguvõsast, juhitud päriliku suurhertsogi poolt, kelle tiitel kinnitati pärast 1815. aasta Viini kongressi.

Tõeline suveräänsus saavutati 1839. aasta Londoni lepinguga. Luksemburg on tänapäeval ainuke suurhertsogriik.[1] 2000. aastast on Luksemburgi suurhertsog Henri.

1783. aasta Nassau valitsejasuguvõsa perepaktiga kinnitati, et suurhertsogi tiitli pärib Nassau-Wilburgi haru kuni meesliini väljasuremiseni Orange-Nassau harus. Kui Madalmaade Willem III suri ilma meesjäreltuljateta, päris suurhertsogi tiitli Nassau hertsog Adolphe. Kui Willem III vanim tütar Wilhelmina päris Madalmaade trooni, lõppes personaalunioon Luksemburgi ja Madalmaade vahel.[2]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Luksemburgi dünastia rajamine[muuda | muuda lähteteksti]

963. aastal lasi krahv Siegfried ehitada endale lossi, mis andis nime Luksemburgi pealinnale ja hiljem riigile. Keskaega peetakse Luksemburgide sünni- ja hiilgeajaks, mil Luksemburgide dünastia neljal liikmel õnnestus saada Püha Rooma keisririigi troon.[3]

Siegfriedist kuni Suurhertsog Henrini oli Luksemburg mitmete dünastiate võimu all enne 1815. aasta iseseisvumist. 963. aastast peetakse Siegfriedi Luksemburgi dünastia rajajaks. Siegfried kuulus Meuse-Moselle regiooni suursugusesse perekonda, kuid ei omanud veel krahvi tiitlit. Esimest korda tõi Luksemburgi ajaloosse krahvi tiitli Siegfriedi lapselapselaps Konrad I. Esimene Luksemburgi krahvide perekond suri välja koos Konrad II-ga.[4]

Luksemburgid kuni 1815. aasta kongressini[muuda | muuda lähteteksti]

Luksemburgide dünastia tuli uuesti pildile Luksemburg-Namuri nime all ajal, kui keiser Konrad III andis Namuri Henryle Luksemburgi maakonna. Sellega seoses läks Luksemburg üle Saksa-Rooma keisririigi võimu alla.[4]

Henry IV tütar krahvinna Ermesinde abiellus Limburgi hertsogi Walerani III-ga ning nende poja valitsusajast, 1247. aastast, algas Luksemburg-Limburgide aeg.[4] Luksemurg-Limburgide dünastia hiilgus kasvas Heinrich VII valimisel Saksa-Rooma keisriks 1308. aastal.[5]

Luksemburgide dünastia suri välja 1437. aastal Luksemburgi hertsogi, keiser Sigismundi surmaga. Luksemburg läks Burgundia hertsogite kätte. Burgundia režiim tugevdas Prantsusmaa mõju Luksemburgile ning prantsuse keel muutus domineerivaks.

1714. aastal langes Luksemburg Austria Habsburgide võimu alla, mis sai lõpu aastal 1795.[6]

William I asus troonile kui esimene Luksemburgi hertsog. William ei kohelnud Luksemburgi iseseisva riigina, vaid kui enda provintsi. Talle heideti ette, et tal puudus igasugune poliitiline huvi Luksemburgi vastu.[7]

Suurhertsogriik[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Napoleoni kaotust Leipzigis 1813. aastal, soovis Luksemburgi rahvas Habsburgide naasmist, ent 1815. aastal sätestati Orange-Nassau dünastia. Selle tulemusena sai võimule Orange-Nassau Willem I ja Luksemburg kinnitati suurhertsogriigiks. Järgmine troonil oli Willem I poeg Willem II. Tema valitsemine jäi küll lühikeseks, kuid oli täis reforme.[8] Willem II on kirjeldatud kui liberaalset kuningat, kes pani aluse Luksemburgi demokraatlikele institutsioonidele.[9] Tema poeg Willem III valitses aastatel 1849–1890.[8]

Pärast Willem III surma 1890. aastal läks troon hertsog Adolphe Nassaule. Samal ajal päris Wilhelmina, Willem III tütar, Madalmaade trooni ja personaalunioon sai Luksemburgi ja Madalmaadega lõpu.[8]

Suurhertsog Adolphe (1817–1905) eelistas elada Hohenburgi lossis Baieris ja jättis poliitilised otsused Paul Eyschenile.[8]

Luksemburgid 20. sajandil[muuda | muuda lähteteksti]

Adolphe vanem poeg Willem IV päris trooni 1905. aastal. Ta suri ilma meessoost järglasteta 1912. aastal.[10] Tema vanim tütar printsess Marie-Adélaïde päris seejärel trooni. Ta oli esimene valitseja, kes oli sündinud 1296. aastal Luksemburgis pärast John Pimedat. 2. augustil 1914. aastal okupeerisid sakslased Luksemburgi. Suurhertsoginna oli saksalembeline, mis tekitas pingeid ning ta pidi 1919. aastal poliitilise surve tõttu troonilt tagasi astuma.[10]

Tema asemel sai valitsejaks tema õde Charlotte.[10]

Luksemburgi suurhertsog Jean sündis 1921. aastal. Ta on suurhertsoginna Charlotte vanim poeg. 1940. aasta 10. mail põgenes nende pere saksa okupatsiooni eest. 1945. aastal naasis Jean Luksemburgi.[11]

Troonijärglus[muuda | muuda lähteteksti]

Troonijärglust kinnitavad lepingud[muuda | muuda lähteteksti]

Luksemburgi Konstitutsiooni artikkel 3 alusel kuulub Luksemburgi suurhertsogi tiitel pärilikult Nassau perele. See on vastavuses mitme erineval ajal sõlmitud lepinguga. 1783. aastal sõlmiti Nassau Pere Pakt, mille esimene osa iseloomustab pere sõltumatut omandit ja teine osa kinnitab troonipärimise korra. Lepingu järgi päritakse troon läbi pere otsese meesliini, naised on välistatud. Otsese meespärija puudumise korral, pärib trooni meesjäreltulija valitsejasuguvõsa teisest harust. Kui meesjäreltulijad puuduvad täielikult, pärib trooni valitseva dünastia esmasündinud naissoost järeltulija.[12]

Viini kongressi lõppakt 1815. aastal, kinnitas Luksemburgi suurhertsogiriigi pärimise järjekorra mõlema Luksemburgi valitsejasuguvõsa haru vahel. Kongressil anti igaveseks üle troonipärimisõigus Madalmaade kuningas ja Orange-Nassau prints William I-le ja tema järeltulijatele.[13]

1867. aasta Londoni leping kinnitas uuesti Orange-Nassau valitsejasuguvõsa õiguse suurhertsogiriigi troonile, seoses Napoleon III üritusega Luksemburg enda võimu alla haarata.[14]

1907. aasta Pere Statuut võimaldas ka naisliini pärijatel otseselt võimule saada. Kuue tütre isa Willem IV, soovis, et tema tütred saaksid olla otsesed troonipärijad, mistõttu statuut kinnitas, et printsessid pärivad trooni vastavalt esmasünniõigusele, kuid eelistatuks jääb alati meesliin. Uueks troonipärijaks sai printsess Marie-Adélaïde.[14]

Meesliini eelistuse kaotamine[muuda | muuda lähteteksti]

2011. aasta 20. juunil kinnitati suurhertsog Henri poolt troonipärimisele täielik esmasünniõigus, kaotades meesliini eelistuse. Alates 2011. aastast on igal seaduslikust abielust sündinud naisjäreltulijal Luksemburg-Nassau valitsejasuguvõsast õigus troonile vastavalt vanemusjärjekorrale ja esmasünniõigusele, nagu sätestab Konstitutsioonis Artikkel 3.[15]

Luksemburgi valitsejasuguvõsa liikmed[muuda | muuda lähteteksti]

Suurherstog Henri (vasakul) ja suurhertsoginna Maria Teresa (paremal)

Luksemburgi suurhertsog on 2000. aasta 7. oktoobrist Henri, kes on sündinud 16. aprillil 1955. aastal. Ta on suurhertsogi Jeani ja suurhertsoginna Joséphine-Charlotte'i vanim poeg. Ta on abielus suurhertsoginna Maria Teresaga. Neil on 5 last:

  • prints Guillaume (sündinud 11. november 1981) – kuningliku paari vanim laps. Abielus krahvinna Stéphaniega.
  • prints Félix (sündinud 3. juuni 1984) – abielus printsess Clairega. Neil on kaks last, printsess Amalia ja prints Liam.
  • prints Louis (sündinud 3. august 1986) – oli abielus printsess Tessyga aastatel 2006–2017. Paaril on kaks last: prints Gabriel ja prints Noah.
  • printsess Alexandra (sündinud 16. veebruar 1991)
  • prints Sébastien (sündinud 16. aprill 1992)

Suurhertsog Jeani (sündinud 5. jaanuar 1921) on praeguse suurhertsogi isa. Oli Luksemburgi suurhertsog aastatel 1964–2000.

Suurhertsoginna Maria Teresa (sündinud 22. märtsil 1956 Kuubal) abiellus suurhertsog Henriga 14. veebruaril 1981.

Printsess Marie-Astrid (sündinud 17 veebruar 1954) on suurhertsogi vanim õde. Abielus Austria ertshertsog Carl Christianiga. Paaril on viis last:

  • printsess Marie-Christine (sündinud 31. juuli 1983)
  • prints Imre (sündinud 8. detsember 1985)
  • prints Christophe (sündinud 2. veebruar 1988)
  • prints Alexander (sündinud 26. september 1990)
  • prints Gabriella (sündinud 26. märts 1994)

Prints Jean (sündinud 15. mail 1957) on printsess Margaretha kaksikvend. Abielus krahvinna Helenega. Neil on neli last:

  • krahvinna Marie-Gabrielle (sündinud 8. detsember 1986)
  • krahv Constantin (sündinud 22. juuli 1988)
  • krahv Wenceslas (sündinud 17. november 1990)
  • krahv Carl-Johan (sündinud 15. august 1992)

Printsess Margaretha (sündinud 15. mail 1957) on abielus prints Nicolasega. Neil on kolm last:

  • printsess Maria-Annunciata (sündinud 12. mai 1985)
  • printsess Marie-Astrid (sündinud 26. juuni 1987)
  • prints Joseph-Emmanuel (sündinud 7. mai 1989)

Prints Guillaume (sündinud 1. mai 1963) on suurhertsog Jeani ja suurhertsoginna Josphine-Charlotte noorim laps. Ta on abielus printsess Sibillaga. Paaril on 3 last:

  • prints Paul-Louis (sündinud 24. märts 1998)
  • prints Leopold (sündinud 2. mai 2000), printsess Charlotte kaksikvend
  • printsess Charlotte (sündinud 2. mai 2000), prints Leopoldi kaksikõde
  • prints Jean André (sündinud 13. juuli 2004)

Sümboolika[muuda | muuda lähteteksti]

23. juunil on Luksemburgi riigipüha, mil tähistatakse suurhertsogi või suurhertsoginna (vastavalt sellele, kes parajasti ametis on) sünnipäeva, kuigi ükski valitseja ei ole sellel päeval sündinud. Pidustused algavad juba 22. juuni õhtul. 23. juunil toimub sõjaväeparaad mööda Avenue de la Libertét.[16]

Luksemburgi suurhertsogriigil on kolm vappi – väike, keskmine ja suur. Vapid loodi krahv Henri V poolt aastal 1235.[17]

Väike vapp
Keskmine vapp

Valitseja residents[muuda | muuda lähteteksti]

Hoone ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Alates 1890. aastast on Luksemburgi Suurhertsogi Palee ametlikult eksklusiivne suurhertsogi residents.[18]

Paleel on olnud läbi aegade erinevaid funktsioone. See oli aastatel 1572–1795 Luksemburgi esimene raekoda. 1795. aastal Prantsusmaa valitsuse metsanduse osakonna (Département des Forêts) prefektuuri asukoht. 1817. aastal sai paleest Luksemburgi valitsuse peahoone.[19]

1817. aastal tunti hoonet nimega Hôtel de Gouvernement, kuna hoones töötas ja elas kuninga kuberner. Palee kandis ka raekoja funktsiooni. 1883. aastal toimusid palees ulatuslikud renoveerimistööd suurhertsog Willem III ja tema abikaasa vastuvõtuks.[20]

Luksemburgi suurhertsogi palee

Suurhertsogi residentsiks kinnitamine[muuda | muuda lähteteksti]

1890. aastal sai varasem raekoda suurhertsog Adolphe residentsiks ja on jäänud suurhertsogite residentsiks tänapäevani.[21]

1991. ja 1996. aasta renoveerimistöödega restaureeriti palee jälle endiseks.[21]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Guy Thewes (2017). About… the History of Luxembourg. Information and Press Service of the Luxembourg Government. September 2017, Luksemburg. Lk 6
  2. About… the Grand Ducal Family. Information and Press Service of the Luxembourg Government. August 2010, Luksemburg. http://luxembourg.public.lu/en/publications/f/ap-famille-gdl/index.html Lk 2
  3. Peporte jt, 2010. Inventing Luxembourg. Representations of the Past, Space and Language from the Nineteenth to the Twenty-First Century. Boston. http://publications.uni.lu/bitstream/10993/2052/1/Peport%C3%A9%20et%20al.%20-%202010%20-%20Inventing%20Luxembourg.%20Representations%20of%20the%20past%2C.pdf. Lk 4
  4. 4,0 4,1 4,2 Dostert, Paul, Paul Margue 2002. The Grand Ducal Family of Luxembourg. Service Information et Presse. Lk 10
  5. Peporte jt, 2010. Inventing Luxembourg. Representations of the Past, Space and Language from the Nineteenth to the Twenty-First Century. Boston. http://publications.uni.lu/bitstream/10993/2052/1/Peport%C3%A9%20et%20al.%20-%202010%20-%20Inventing%20Luxembourg.%20Representations%20of%20the%20past%2C.pdf. Lk 48
  6. Dostert, Paul, Paul Margue 2002. The Grand Ducal Family of Luxembourg. Service Information et Presse. Lk 14
  7. Dostert, Paul, Paul Margue 2002. The Grand Ducal Family of Luxembourg. Service Information et Presse. Lk 18
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 Dostert, Paul, Paul Margue 2002. The Grand Ducal Family of Luxembourg. Service Information et Presse. Lk 19
  9. Peporte jt, 2010. Inventing Luxembourg. Representations of the Past, Space and Language from the Nineteenth to the Twenty-First Century. Boston. Lk 54
  10. 10,0 10,1 10,2 About… the Grand Ducal Family. Information and Press Service of the Luxembourg Government. August 2010, Luksemburg. http://luxembourg.public.lu/en/publications/f/ap-famille-gdl/index.html Lk 3
  11. Dostert, Paul, Paul Margue 2002. The Grand Ducal Family of Luxembourg. Service Information et Presse. Lk 24–25
  12. Dostert, Paul, Paul Margue 2002. The Grand Ducal Family of Luxembourg. Service Information et Presse. Lk 92
  13. The creation of the Grand Duchy at the Congress of Vienna (1815). http://luxembourg.public.lu/en/le-grand-duche-se-presente/histoire/histoire-mots/congres-vienne/index.html Kasutatud 23.11.2018
  14. 14,0 14,1 Dostert, Paul, Paul Margue 2002. The Grand Ducal Family of Luxembourg. Service Information et Presse. Lk 93
  15. New Ducal succession rights for Grand Duchy. Luxembourg Times 14. märts 2013. https://luxtimes.lu/archives/29500-new-ducal-succession-rights-for-grand-duchy Kasutatud 23.11. 2018
  16. Dostert, Paul, Paul Margue 2002. The Grand Ducal Family of Luxembourg. Service Information et Presse. Lk 103
  17. Service information et presse du gouvernement Luxembourg. http://www.eu2005.lu/en/savoir_lux/lux_publications/tt_savoir/tt_savoir.pdf
  18. Dostert, Paul, Paul Margue 2002. The Grand Ducal Family of Luxembourg. Service Information et Presse. Lk 110
  19. Palais grand-ducal. Cour Grand-Ducale de Luxembourg. http://www.monarchie.lu/fr/monarchie/residences/palais-grand-ducal/index.html Kasutatud 26.11.2018
  20. Dostert, Paul, Paul Margue 2002. The Grand Ducal Family of Luxembourg. Service Information et Presse. Lk 113
  21. 21,0 21,1 Dostert, Paul, Paul Margue 2002. The Grand Ducal Family of Luxembourg. Service Information et Presse. Lk 114