Krasny Bierahi mõis

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Krasny Bierahi mõisa peahoone

Krasny Bierahi mõis (маёнтак Красны Бераг) on endine mõis Valgevenes Homieli oblastis Žłobini rajoonis Krasny Bierahi külanõukogus Krasny Bierahi agrolinnakeses. Mõisa peahoone asub Žyličy asulas. Mõisakompleks on kultuurimälestisena riikliku kaitse all, kaitse all on nii häärber, selle interjöör, juurviljaaed koos selle piirdemüüriga, majapidamishooned kui ka park.[1] Sealne park on ka looduskaitse all.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Mõis aastal 1914

Esimesed kirjalikud teated asulast pärinevad aastast 1528, mil see oli Zankowiczite valduses. Toona müüs mõisa omanik oma vana mõisakompleksi hooned (ent mitte maad) teisele mõisnikule. Hiljem läks mõis Sołtanite valdusse, seejärel aga Woronieckite valdusse. Aastast 1812 oli mõis Gryniewiczite valduses. Pärisorjuse kaotamise järel aastal 1861 üritasid sealsed talunikud mõisa Gryniewiczitelt ära osta, ent mõis müüdi aastal 1867 hoopis Babrujski kindluse suurtükiväekomandörile Aleksandr Bogorodskile.[2]

Kümme aastat hiljem ostis mõisa Aleksander Bogorodski kolleeg, samuti sõjaväeinsenerina leiba teeniv Michał Konstanty Hattowski. Aastal 1889 kuulus mõisale 847 tiinu maad. Toona tellis mõisnik ka oma uue mõisakompleksi projekti ja alustas pargi rajamist. Uus häärber valmis aastal 1893.

Kui Michał Hattowski aastal 1900 suri, läks mõis tema tütre abikaasa Wincenty Poklewski-Koziełłi valdusse. Algselt oli see omand üksnes formaalsus, sest Michałi lesk Maria elas seal veel neli aastat. Aastal 1905 üritasid kohalikud talumehed mõisa maha põletada, ent Babrujskist kohale tulnud kasakad ajasid rahva laiali. Sealne mõis võõrandati aastal 1917. Ühtlasi riisuti hoone paljaks, aastal 1920 asutati seal aga uus põllumajanduslik kool, kus hakkasid õppima endiste Babrujski ja Azaryčy põllumajanduskoolide õpilased. Sellega seoses tehti hoones ka remonti, tehti korda sealsed ahjud, kaminad, uksed ja aknad.[3]

Teise maailmasõja ajal vallutasid Krasny Bierahi Saksa väed. Mõisa hoonetesse rajati sõjaväehospidal. Sõja järel jätkas seal tegevust kool.[4] Häärber restaureeriti aastatel 1996–2015.

Mõisakompleks[muuda | muuda lähteteksti]

Tiibhoone

Säilinud on mitmed mõisakompleksi kuulunud ehitised: häärber, tiibhoone, telliselööv, viinaköök, tallid, jääkelder ja laohooned. Mõisakompleksi kuulub ka Inglise park.

Ühekorruseline tellistest tiibhoone moodustab peahoonega ühtse arhitektuurilise kompositsiooni.

Peahoone[muuda | muuda lähteteksti]

Peahoone arhitekti ei teata. Dokumentides on kirjas üksnes tema perekonnanimi Schröter, nimi esineb ka kujul "akadeemik Schröter" või "K. Schröter".[5] Nii peavad mõned hoone arhitektiks Eugen-Karl Schröterit, kes oli aga toona vaid 17-aastane.[6] Teine kandidaat on Viktor Johann Gottlieb Schröter.[7]

L-kujuline peahoone on ebasümmeetrilise põhiplaaniga. Hoone on historitsistlik. Hoonet iseloomustavad viilud, risaliidid ja erkerid. Kahe, kolme- ja neljakorruselised erkerid asuvad tugipiilaritel ja neid kaunistab rustika. Peasissepääsu kohal asub massiivsetele püloonidele toetuv terrass. Veesülitid on kimääride kujulised.

Kahekorruselise hoone vertikaalse liigendatuse tagavad karniisid, hammaslõige, profileeritud tellised, ornamendid. Hoone on rajatud punastest tellistest, ent seda liigendavad kohati kasutatud valge krohv ja rustika, mis ümbritsevad ka hoone aknaid. Viilude tipus asuvad sepistatud metallkaunistused.[8]

Interjöör[muuda | muuda lähteteksti]

Hoone interjöör on säilinud. Ballisaal oli kujundatud Louis XVI ajastu kohaselt, ent lossis oli ka teisi saale. Tegemist on ainsa mõisaga Valgevene aladel, kus on kasutatud Alhambrast inspireeritud araabia stiili. Saalide kujunduses oli kasutatud gooti stiili, renessanssi, hiina stiili, ühe saali kujunduselemendiks oli rocaille. Buduaare ehtisid hinnalised lühtrid. Saalid kujundas Peterburi restauraator Aleksandr Boravski.

Interjööri iseloomustavad inglise fajanss, pronksist kaunistused, Veneetsia kristall, prantsuse portselan. Häärberis asub hulgaliselt portreemaale, millest mõnede vene autorite tööd on originaalid, ent suurem osa on kuulsate maalikunstnike teoste koopiad.

Hoone koridorid on kujundatud anfilaadidena.

Park[muuda | muuda lähteteksti]

Tiik mõisa pargis

Lossi juures asub Inglise park. Selle kujundas Varssavi peaaednik Franciszek Szanior. Pargi pindala on 10 hektarit, seda ümbritseb uusgooti stiilis väravaga piirdemüür. Pargiga külgneb samuti müüriga piiratud 11 hektari suurune juurviljaaed. Praegune park rajati varasema korrapärase planeeringuga pargi asemele, millest on säilinud boskett.

Pargis asusid tiigid ja lehtlad. Sealsed rajad viisid faasanifarmi juurde, piirdemüürideni, jõe äärde. Pargi keskel asub väljak läbimõõduga 40 meetrit.

Parki on istutatud lehiseid, nulge, valgepööke. Seal kasvavad punane kuusk ja suurelehine pärn.

Pilte[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Дзяржаўны спіс гісторыка-культурных каштоўнасцей Рэспублікі Беларусь: [Даведнік] / Склад. В. Я. Абламскі, І. М. Чарняўскі, Ю. А. Барысюк. — Мн.: БЕЛТА, 2009. — 255 lk. — ISBN 978-985-6828-35-8.
  2. Roman Aftanazy, Dzieje rezydencji na dawnych kresach Rzeczypospolitej, wyd. drugie przejrzane i uzupełnione, kd. 1: Województwa mińskie, mścisławskie, połockie, witebskie, Wrocław: Zakład Narodowy im. Ossolińskich, 1991, lk. 86–89, ISBN 83-04-03713-0, ​ISBN 83-04-03701-7
  3. Дзяржаўны спіс гісторыка-культурных каштоўнасцей Рэспублікі Беларусь: [Даведнік] / Склад. В. Я. Абламскі, І. М. Чарняўскі, Ю. А. Барысюк. — Мн.: БЕЛТА, 2009. — 684 lk. — ISBN 978-985-6828-35-8.
  4. Roman Aftanazy, Dzieje rezydencji na dawnych kresach Rzeczypospolitej, wyd. drugie przejrzane i uzupełnione, Kd. 1: Województwa mińskie, mścisławskie, połockie, witebskie, Wrocław: Zakład Narodowy im. Ossolińskich, 1991, lk. 86–89, ISBN 83-04-03713-0, ​ISBN 83-04-03701-7
  5. Збор помнікаў гісторыі і культуры Беларусі. Гомельская вобласць / АН БССР, Ін-т мастацтвазнаўства, этнаграфіі і фальклору; Рэд. кал.: С. В. Марцэлеў (гал. рэд.) і інш.— Мн.: Беларус. Сав. Энцыклапедыя, 1985.—383 lk.
  6. Лазука Б.А. Беларуская архітэктура XIX - пачатку XX стагоддзя // Гісторыя сусветнага мастацтва. Рускае і беларускае мастацтва XIX - пачатку XX стагоддзя. — Беларусь, 2011. — lk. 354. — ISBN 978-985-01-0880-7.
  7. Секреты усадьбы в Красном Береге
  8. Архітэктура Беларусі: Энцыклапедычны даведнік. — Мн.: БелЭн, 1993. — 620 lk. — ISBN 5-85700-078-5.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]