Azaryčy

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Azaryčy

valgevene Азарычы * / Azaryčy *transkriptsioon: Azarõtšõ
vene Озаричи (Ozaritši)

Coat of Arms of Azaryčy.svg
Azaryčy vapp
Flag of Azaryčy.svg
Azaryčy lipp

Pindala: 2,671399 km²
Elanikke: 1103 (2018)

Koordinaadid: 52° 27′ N, 29° 15′ E
Azaryčy (Valgevene)
Azaryčy
Азарычы. Калінкавіцкі раён (31).jpg

Azaryčy (transkribeerituna Azarõtšõ, poola keeles vanasti Ozarycze või Ozaryce) on alev Valgevenes Homieli oblastis Kalinkavičy rajoonis, Azaryčy külanõukogu halduskeskus. Azaryčy asub Homieli linnast 164 ja Kalinkavičyst 42 kilomeetri kaugusel.

Alevis on keskkool, kultuurimaja ja kaks raamatukogu. Azaryčyst neli kilomeetrit loodes asub Azaryčy surmalaagritele pühendatud memoriaalkompleks.

Elanikkond[muuda | muuda lähteteksti]

  • 700 (1858)
  • 879 (1878)
  • 1138 (1897)
  • 2025 (1908)
  • 844 (1925)
  • 1265 (1940)
  • 1799 (1949)
  • 1650 (1990)
  • 1700 (1995)
  • 1500 (2006)
  • 1400 (2007)
  • 1340 (2009)
  • 1159 (2016)[1]
  • 1103 (2018)

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Küla mainiti kirjalikes allikates esimest korda XVI sajandil. Toona kuulus see Minski vojevoodkonda ja Mazyri maakonda.[2] Azaryčy oli Leedu suurvürstide valdus. Aastal 1762 ehitati sinna õigeusu kirik. Aastal 1786 sai asula alevi staatuse ja õiguse pidada kaks korda aastas laata.

Seoses Poola jagamisega läks alev aastal 1763 Venemaa koosseisu, kus hakkas kuuluma Mozõri maakonda. Aastal 1799 anti see eraomandisse, hakates kuuluma salanõunik Sergei Laškarjovile. Aastal 1834 oli alevis 84 maja, aastal 1859 rajati sinna vesiveski. Aastal 1897 oli alevis lisaks kirikule veel kaks juutide palvemaja, kaheksa poodi ja kõrts. Aastail 1881 ja 1899 põles suur osa alevist maha. Azaryčyt läbisid tsaariarmee kommunikatsiooniliinid ja nii avati seal aastal 1913 telefonikeskjaam. Aastast 1911 tegutses alevis ka auruveski.

Azaryčy raudteejaam Esimese maailmasõja ajal

2. detsembril 1918 vallutasid alevi saksa väed. Aastal 1919 läks Azaryčy Valgevene NSV koosseisu. Seejärel hõivasid asula Poola väed, mis olid sunnitud sealt lahkuma aastal 1920. [3]

Aastal 1924 muudeti alevi staatuse kaotanud Azaryčy kohaliku külanõukogu keskuseks. 15. juulil 1935 muudeti asula taas aleviks, ent 27. septembril 1938 jälle külaks. Aastast 1929 oli alev kohaliku kolhoosi keskasulaks. Teise maailmasõja ajal hakkasid alevi ümbruskonnas tegutsema partisanid, mistõttu saksa karistussalklased põletasid alevi maha ja hukkasid 487 sealset elanikku.

Märtsis 1944 rajasid saksa okupatsioonivõimud alevi juurde kolm laagrit, kuhu koguti kokku töövõimetud tsiviilisikud okupeeritud aladelt. Suurem osa neist viidi laagrisse haigepalatitest, kus nad põdesid nakkushaiguseid. Laagrite eesmärk oli nakatada laagriteni jõudnud nõukogude väed. Lisaks haigetele toimetati laagritesse ka vanureid, füüsiliselt nõrkasid naisi ja lapsi.[4] Kokku toimetati sealsetesse laagritesse 46 000 inimest.[5]. Laagrites puudusid elamispinnad, inimesed olid sunnitud pidevalt viibima soisel maastikul ja lageda taeva all. Ainsaks joogiks oli sealne soovesi, ka toiduainetega varustati laagrites viibijaid ebapiisavalt ning juhuslikult.[6] Laagreid ümbritses okastraataed, seal asusid ka kuulipildujatega vahitornid. Lisaks oli laagrite ümbrus mineeritud. Põgeneda üritajad ja protesteerijad lasti maha. [7] Punaarmee saabudes oli laagrites hukkunud ligi 9000 inimest, hiljem surid veel paljud tüüfusesse, nii et ohvrite koguarvu hinnatakse ligi 20 000 inimesele. Laagri vabastajatest surid tüüfusesse 1526 sõdurit.[8]

Aastal 1959 taastati Azaryčy alevistaatus. Ühtlasi kujundati sealne kolhoos ümber sovhoosiks. Tšornobõli katastroofi järel rajati sinna telliskivielamud 148 saastunud aladelt ümber asunud pere tarvis.

Tuntud elanikke[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Численность населения на 1 января 2016 г. и среднегодовая численность населения за 2015 год по Республике Беларусь в разрезе областей, районов, городов и поселков городского типа
  2. Вялiкi гicтарычны атлас Беларусi Kd.2, Mińsk 2013, lk. 111.
  3. Lech Wyszczelski: Wojna polsko-rosyjska 1919–1920. Wyd. 1. Operacja na Mozyrz i Kalenkowicze. Warszawa: Bellona, 2010, lk. 304. ISBN 978-83-11-11934-5.
  4. Orte des Grauens. Verbrechen im Zweiten Weltkrieg. Darmstadt 2003, lk. 186–194
  5. Dieter Pohl: Die Herrschaft der Wehrmacht: deutsche Militärbesatzung und einheimische Bevölkerung in der Sowjetunion 1941–1944, Lk. 328.
  6. История существования Озаричского лагеря смерти.
  7. Дети и война. Озаричский лагерь смерти. Управление образования Гомельского областного исполнительного комитета Республики Беларусь. Учреждение образования «Гомельский государственный профессионально-технический колледж бытового обслуживания».
  8. Christian Gerlach, Kalkulierte Morde, Lk. 1088.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]