Fajanss

Allikas: Vikipeedia
Tulpvaas Delftist

Fajanss (prantsuskeelsest sõnast faïence Itaalia linna Faenza järgi) on peen valge urbse killuga savisegu ja keraamika liik: põletatud fajansist keraamikatooted (serviisid, vaasid, pisiplastika) on kaetud katva või läbipaistva tinaglasuuriga ning meenutavad portselani.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

1770. aasta supitirin Marseille'st

Fajanss võeti kasutusele umbes 9. sajandil pKr, püüdes järele aimata toona vaid hiinlastele tuntud portselani valmistamise saladust.[1] Keskajal tõid maurid valge katva tinaglasuuri ja lüsterkeraamika islami keraamikakultuurist Hispaaniasse, kust ta 15. sajandil Mallorca saare kaudu Itaaliasse levis. Mallorca järgi nimetati see keraamikaliik majoolikaks.[2] Faenza kaudu levis itaallaste arendatud majoolika Itaaliast teistesse Euroopa maadesse. 18. sajandi lõpul tõrjuti fajanss tagaplaanile[3], sest tänu Friedrich Böttgeri avastusele, kuidas valmistada Hiina portselani, said lubada üha rohkem inimesi endale nüüd odavamat portselani.[4]

Delfti fajanss[muuda | muuda lähteteksti]

16. sajandil jõudis hollandlasteni Hiina kallihinnaline sinivalge portselan. Kasutades Itaaliast tulnud majoolika võtteid, hakati Delftis tootma portselani odavamat kohalikku analoogi.[5] Delft kujunes fajansi tootmise keskuseks.[3] Algul kopeeriti otseselt Hiina portselani dekoori, hiljem seoti Hiina temaatika Hollandi motiivistikuga. Valmistati seinakahleid, tarbenõusid – vaagnad, taldrikud, kannud, küünlajalad jms – ja silmapaistvaid tugeva liigendusega ja rikkalikult kaunistatud tulpvaasid, mis koosnesid sektsioonidest ning kokkupanduna meenutasid hiinapärasest pagoodist kujundatud obeliske. Delfti fajanss suutis silmapaistvalt jäljendada Hiina portselani, mistõttu jäljendati omakorda Delfti fajanssi Inglismaal ja Saksamaal. Kahlist sai üks suurimaid ekspordiartikleid, mida viidi Inglismaale, Prantsusmaale, Flandriasse ja Portugali.[5]

Prantsuse fajanss[muuda | muuda lähteteksti]

Prantsusmaal viljeles fajanssi eeskätt keraamik, füüsik, keemik ja geoloog Bernard Palissy (15091590), kes alustas klaasikunstnikuna, omandades häid kogemusi emailimises ja põletustehnikates. Palissy lemmikvormiks oli ovaalne vaagen, mille dekoreerimiseks kasutas ta elava looduse motiive – usse, konni, sisalikke, kalu. Ta laenas vormid otse reaalselt objektilt ning kasutas jäljendit kõrgreljeefses dekooris. Tänu meisterlikkusele glasuuride koostamisel saavutas Palissy laia värvipaleti. Tema vormide abil paljundati tema töid veel sajandeid pärast tema surma. Prantsusmaal kujunesid fajansi tootmise keskusteks Lunéville, Quimper, Rouen ja Strasbourg. 18. sajandil tõrjuti pliiglasuur esinduslikumast keraamikast välja.[5]

Läänemere ja Eesti fajanss[muuda | muuda lähteteksti]

18. sajandil rajati fajansimanufaktuure Läänemere-äärsetes riikides. Neis valmistatud peamiselt kerges rokokoostiilis esemetel on nii piirkondlikke erinevusi kui ka ühisjooni, mistõttu neid fajanssesemeid loetakse omaette peatükiks Läänemere rokokookunsti ajaloos.[6]

Itaalia fajanss Laterzast

Eestis toodeti 18. sajandil fajanssi saksa päritolu apteekri Carl Christian Fick rajatud fajansimanufaktuuris, mis tegutses aastail 17721782 praeguse Luise tänava kandis Tallinnas. Manufaktuuris töötasid enamasti Saksamaalt pärit meistrid. Tallinnas toodetud fajanssesemeil esineb mõjutusi Kieli lilledekoorist, Stralsundi serviisivormidest ja Rootsi Mariebergi portselanivabriku vaasikujudelt. Vabriku kogutoodang polnud suur ja praeguseni säilinud fajanss on tänapäeval väga haruldane.[1]

Valmistamisviis[muuda | muuda lähteteksti]

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Kersti Kuldna. "Fajanss, Läänemeremaade portselan". Postimees, 26. mai 2004.
  2. Eilve Manglus. "Itaalia majoolika võtab moorameestelt šnitti". Postimees, 29. 04 2004.
  3. 3,0 3,1 Gustav Naan (1970). ENE 2. köide. Tallinn: Valgus. Lk 295. 
  4. Kristlik Noorte Naisühing (1935). Portselanikunsti ajalooline ülevaade. Tallinn: J. Roosileht & Ko.. Lk 5. 
  5. 5,0 5,1 5,2 Leo Rohlin (2012). Keraamika käsiraamat. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda. Lk 49-52, 331-333. 
  6. "Mis on keraamika ja selle liigid". Tallinna Keraamikatehas.