Tedremaran

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Tedremaran
Potentilla erecta01.jpg
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Roosilaadsed Rosales
Sugukond Roosõielised Rosaceae
Perekond Maran Potentilla
Liik Tedremaran
Binaarne nimetus
Potentilla erecta
Uspenski ex Ledeb.

Tedremaran (Potentilla erecta L.) on roosõieliste sugukonda marana perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim.[1]

Teised nimed[muuda | muuda lähteteksti]

Tedremarana rahvapärased nimetused on järgmised: tedremadar, tedremadrad, nabahain, rabahein, südameemajuured.[2]

Tedremarana ladinakeelsed sünonüümid on:

  • Potentilla sylvestris Neck.,
  • Potentilla silvestris Neck.,
  • Potentilla tormentilla Stokes,
  • Tormentilla erecta L.[3]

Levik[muuda | muuda lähteteksti]

Taim on üsna levinud Euroopas, peamiselt kesk- ja põhjaosas, ning Siberis (Tomskini). Eestis sage peaaegu kõikjal, sageli leiduv taim.[4]

Tedremaran on vähenõudlik mullastiku suhtes. Kasvab nii happelisel turbamullal, neutraalsel huumusel kui ka aluselisel lubjarikkal pinnasel.[2] Ta kasvab niisketel niitudel, loodudel, raiesmikel, metsaservadel ja hõredates metsades[1].

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Potentilla erecta

Vars[muuda | muuda lähteteksti]

Tedremaranal on mitu tõusvat või püstist vart, mis on hulganisti koos. Peenikesed, lehistunud, hõredalt karvased ja harunevad ülemises osas, enamasti punased. Varred on 15–25 cm kõrged.[1]

Lehed[muuda | muuda lähteteksti]

Sõrmjad liitlehed on alt kaetud siidjate hõbedaste karvadega ja pealt rohelised. Juurmised lehed enamasti kolmetised, pika rootsuga. Varrelehed ka kolmetised, rootsuta või väga lühikese rootsuga, serval sügavalt sisselõikunud abilehtedega. Varrelehtede lehekesed äraspidi munajad või süstjad talbja, terveservalise alusega. Alates keskkohast sügavalt sisselõikunud hambulise servaga, hambad laiali hoiduvad.[2]

Maa-alune osa[muuda | muuda lähteteksti]

Risoom on tugev, püstine, viltune või horisontaalne, enam-vähem puitunud, 1...3 cm jämedune, väljast tumepruun, seest aga veripunane või oranžikas. Vahel on näha vaheldumisi olevatest heledatest ja tumedamatest osadest koosnevat tähte.[2]

Õis[muuda | muuda lähteteksti]

Pikkadel karvastel õieraagudel paiknevad kollased mõlemasugulised üksikõied. Õiekate kaheli, tupp liit-, kroon lahklehine. Tupp ja kroon on tavaliselt neljatised, harvem viietised või kuuetised, krooni läbimõõt 0,8...1,2 cm. Tupplehed ja õiepõhi on karvased. Kroonlehed on tupplehtedest pikemad, äraspidimunajad, pügaldunud tipuga, alusel tumedamad. Õitseb juunist augusti või septembrini.[2]

Vili[muuda | muuda lähteteksti]

Vili on pähkel, mida on ühel taimel 2–8. Viljad on munajad või kergelt tünjad, siledad, harvem kergelt krobelised, värvuselt oliivikarva.

Tedremarani tinktuur

Keemiline koostis ja kasutus[muuda | muuda lähteteksti]

Droogiks kasutatakse sügisel kogutud juurikad. Nad sisaldavad kuni 30% nii kondenseerunud kui ka hüdrolüüsuvad tanniine. Peale parkainete sisaldavad ka triterpeenseid saponiine, vaiku, eeterlikku õli jne.[4]

Tedremaran on hea meetaim. Risoomi on kasutatud naha parkimisel ja punase värvi saamiseks, sisaldab veel vaiku ja tärklist.[1] Tedremarana juured annavad punaka värvi ja hea maitse viinale. [5]

Kootava toime tõttu kasutatakse taime meditsiinis. Tedremarana keedis toimib põletikuvastaselt ja adstringeerivalt soolekatarride ning kõhulahtisuse korral, mille põhjuseks on alaäge gastriit, enterokoliit ja düsenteeria. Välispidi kasutatakse suuõõne loputamiseks (stomatiit, gingiviidid, angiin), põletuste, ekseemi jms korral.[4] Välispidiselt sobib keedis haavade loputamiseks ja kompressiks nahahaiguste puhul. [2]

Vastunäidustatud maoärrituse korral. [4]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Tedremaran Potentilla erecta herba.folklore.ee
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Loodusteaduste didaktika lektoraat. Tartu Ülikool. "Eesti taimed. Tedremaran". 20.08.2008. Vaadatud 04.03.2021.
  3. Eesti Looduseuurijate Selts. "Eestikeelsete taimenimede andmebaas". Vaadatud 04.03.2021.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 Ain Raal (2010). Farmakognoosia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 225-226. 
  5. Sõukand, Renata ja Kalle, Raivo. "HERBA: Historistlik Eesti Rahvameditsiini Botaaniline Andmebaas.". 2008. Vaadatud 08.03.2021.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]