Konstantin Korovin

Konstantin Korovin (vene keeles Константин Алексеевич Коровин Konstantin Aleksejevitš Korovin; 5. detsember (vkj 23. november) 1861 Moskva – 11. september 1939 Pariis) oli vene maalikunstnik, teatrikunstnik, õpetaja ja kirjanik, vene impressionismi rajaja.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Konstantin Korovin sündis 1861. aastal Moskvas oma vanaisa, esimese gildi kaupmehe Mihhail Jemeljanovitš Korovini majas. Hoolimata praktilisest meelelaadist ei olnud vanaisa muusika suhtes ükskõikne, kutsus sageli muusikuid külla ja korraldas rahvalaulukontserte. Kõik need lapsepõlvemälestused kajastusid hiljem Konstantin Korovini loomingus.

Kunstniku isa Aleksei Mihhailovitš Korovin oli õppinud ülikoolis õigusteadust, ema Apollinarija Ivanovna Volkova oli harfimängija. Konstantin oli peres teine laps, vanem vend Sergei Aleksejevitš Korovin oli samuti kunstnik. Aleksei Korovinil polnud aga ärioskusi ja pärast Mihhail Korovini surma läks ta pankrotti. Pere pidi kolima Moskva lähedale Bolšije Mõtištši külla (Большие Мытищи, nüüd Mõtištši linn).

Aastatel 1875–1886 õppis Konstantin Korovin Moskva maalikunsti, skulptuuri ja arhitektuuri koolis (Московское училище живописи, ваяния и зодчества) Aleksei Savrassovi ja Vassili Polenovi juures. Juba koolis huvitus ta impressionismist, kuid mitte kõik õpetajad ei suhtunud tema uuendustesse soosivalt. Sellest hoolimata sai Konstantin Korovin 1883. ja 1884. aastatel õlimaalietüüdi ja joonistamise eest hõbemedali. 1884. aastal sai ta koos kaaslase Levitaniga klassikunstniku tiitli. Tänu Vassili Polenovile tutvusid nad tuntud metseeni ja ettevõtja Savva Ivanovitš Mamontoviga. Konstantin Korovinile tuli see tutvus kasuks, ta sattus Mamontovi ringi, mis kandis nime Abramtsevo kunstiring. Sinna kuulusid ka Vassili Dmitrijevitš Polenov, Mark Matvejevitš Antokolski, Adrian Viktorovitš Prahhov, Valentin Aleksandrovitš Serov, Ilja Jefimovitš Repin, Viktor Mihhailovitš Vasnetsov, Apollinari Mihhailovitš Vasnetsov, Mihhail Aleksandrovitš Vrubel, Jelena Dmitrijevna Polenova, Mihhail Vassiljevitš Nesterov, Marija Vassiljevna Jakuntšikova. Ringis domineerisid ideed taaselustada huvi vene traditsioonilise kultuuri, rahvaluule, rahvakunsti ja käsitöö vastu.

Just Mamontovi ringis alustas Konstantin Korovin tegevust teatridekoraatorina. Esialgu tegi Konstantin Korovin visandeid lavastuste kujundamiseks Mamontovi kodulaval ja seejärel Eraooperiteatri (Московская частная русская опера) laval. Mamontovi jaoks kujundas ta Aleksandr Ostrovski näidendil põhineva kodulavastuse "Lumetüdruk", töötas ooperite "Aida", "Lakmé" ja "Carmen" lavastustega. Eraooperiteatris tutvus Korovin Fjodor Šaljapini, oma tulevase abikaasa Anna Jakovlevna Fidleri ja teiste artistidega.

1887. aastal külastas Konstantin Korovin esimest korda Pariisi. Ta oli vaimustuses ja kirjutas oma päevikusse, et polnud nii palju värve kusagil näinud. Ta oli nähtust šokeeritud.

1888. aastal veetis ta suve Vassili Polenovi suvilas Žukovka külas, kus maalis oma esimesed tõeliselt impressionistlikud teosed.

1892. aastal sõitis Korovin taas Prantsusmaale, kus veetis peaaegu aasta, õppides tundma Prantsuse kaasaegset kunsti. Naastes Venemaale, läks ta koos Valentin Seroviga reisile Põhja-Venemaale. Kunstnikud viibisid Murmanskis, Arhangelskis, Dvina kaldal ja Novaja Zemljal. Sealt siirduti edasi Lapimaale Rootsi ja Norrasse. Konstantin Korovin oli lummatud Põhjala maastikest. Pärast reisi lõi kunstnik oma kuulsad Põhjala-teemalised teosed.

1896. aastal sai Korovin Mamontovilt tellimuse Kaug-Põhja paviljoni kavandamiseks Nižni Novgorodis toimuvale ülevenemaalisele näitusele.

1889. aastal kutsuti Konstantin Korovin tööle Suurde teatrisse. Keiserlikud teatrid andsid suurepärase võimaluse uute ideede elluviimiseks, mida Korovin rakendas teatri- ja dekoratiivkunstis.

1900. aastal kavandas Korovin Pariisi maailmanäituse jaoks Venemaa paviljoni käsitööosakonna: maalikunstnik Nikolai Klodti abiga lõi ta 30 paneeli Siberi, Kesk-Aasia ja Kaug-Põhja piltidega. Need teosed tõid talle suurt edu. Konstantin Korovinile anti Auleegioni orden, ta sai kaks kuld- ja mitu hõbemedalit.

Pärast Pariisist naasmist jätkas Korovin tööd teatris. 20. sajandi alguses valmistas ta ooperite, ballettide ja draamalavastuste dekoratsioone ja tegi kostüümivisandeid. Ta tegi kujundused lavastustele "Faust" (1899), "Küürselg-sälg" ("Конёк-Горбунок", 1901), "Sadko" (1906) ja "Kuldkikas" ("Золотой петушок", 1909). Korovin kujundas lavastused Maria teatris, Suures teatris ja La Scala teatris. Hoolimata suurest töökoormusest hakkas Konstantin Korovin koos Valentin Seroviga alates 1901. aastast andma tunde Moskva maalikunsti, skulptuuri ja arhitektuuri koolis ja Stroganovi kunstikoolis (praegune Московская государственная художественно-промышленная академия имени С. Г. Строганова). 1905. aastal valiti Konstantin Korovin akadeemikuks.

20. sajandi alguses töötas kunstnik ka portreemaalijana. 1910. aastatel sai tema uueks harrastuseks natüürmort.

Esimese maailmasõja ajal Konstantin Korovin haigestus ja läks ravile Sevastopolisse. Aastatel 1910–1917 elas kunstnik pikka aega Gurzufis suvilas. Ta töötas palju ja viljakalt. Pärast 1917. aasta revolutsioone ei naasnud Korovin enam Gurzufi. Oktoobrirevolutsiooni järel tegeles Korovin kunstimälestiste konserveerimisega ja jätkas koostööd teatritega. Iga aastaga läks tal Venemaal elu raskemaks. 1922. aastal kolis Korovin Anatoli Lunatšarski soovitusel perega Prantsusmaale. Ta ei naasnud Venemaale. Alguses segasid rahalised raskused, siis haigestus Korovini naine raskelt.

Elu viimased 16 aastat veetis ta Pariisis. Tema teoseid osteti vähe, peamiselt ostsid vanad sõbrad. Korovin teenis raha oma memuaaride avaldamisega vene emigrantlikus ajakirjanduses.

Konstantin Korovin suri südamerabandusse 11. septembril 1939 ja maeti Pariisi lõunapoolse äärelinna Sainte-Geneviève-des-Bois' kalmistule.

Õpetajad ja õpilased[muuda | muuda lähteteksti]

Konstantini ja tema venna Sergei esimesed õpetajad olid nende vanemad, kes joonistasid väga hästi ja innustasid lapsi maalima. Ema Apollinarija Volkova maalis palju akvarellidega, isa Aleksei Korovin joonistas pliiatsitega. Peredvižnik, kunstnik Illarion Mihhailovitš Prjanišnikov ja maastikumaalija Lev Lvovitš Kamenev arendasid ja suunasid vendade Korovinite maalimisoskust. Väike Konstantin Korovin tegi märkimisväärseid edusamme, katsetades nii maastiku- kui ka portreemaaliga.

1875. aastal astus Konstantin Korovin Moskva maalikunsti, skulptuuri ja arhitektuuri kooli arhitektuuriosakonda, kuid kolis aasta hiljem maaliosakonda. Konstantin Korovini esimene õpetaja Moskva maalikunsti, skulptuuri ja arhitektuuri koolis oli Aleksei Savrassov. Ta juhtis maaliosakonnas maastikuklassi. Just temalt õppis Konstantin õigesti tabama ja emotsionaalselt edasi andma elutunnet maastikul. Seost Aleksei Savrassoviga saab näha Konstantin Korovini esimestest teostest "Varakevad" (1870. aastad) ja "Viimane lumi" (1870. aastad). 1882. aastal lahkus Aleksei Savrassov raske haiguse tõttu koolist. Pärast seda astus Konstantin Korovin Peterburi Kunstide Akadeemiasse, kuid õppis seal vaid paar kuud. Akadeemiline laad polnud tema jaoks. Konstantin Korovin naasis kooli ja lõpetas maastikuklassi juhtinud Vassili Polenovi ateljees. Vassili Polenov avaldas Konstantin Korovinile suurt mõju nii joonistamislaadis kui ka isiklikus elus.

Konstantini Korovini õpilaste seas olid hiljem tuntud kunstnikud A. M. Gerassimov, N. P. Krõmov, A. V. Kuprin, S. G. Nikiforov, K. S. Petrov-Vodkin, M. S. Sarjan, lavastaja Sergei Nikolajev, tulevane õpetaja, kirjanik ja ajaloolane Sergei Volkov.

Kunstilooming[muuda | muuda lähteteksti]

Esimese sammu vene impressionismi poole tegi Konstantin Korovin 1887. aastal teosega "Kooritüdruku portree". Maali, mida hiljem nimetati impressionismi "esimeseks märgiks", imetlesid Ilja Repin ja paljud teised meistrid. Konstantin Korovinit mõjutasid palju peredvižnikud. Märkimisväärse koha Korovini loomingus hõivas Pariis. Tema linnamaastikud on loodud prantsuse impressionistide tugeva mõju all. Tal õnnestus meisterlikult edasi anda Prantsusmaa pealinna elu varastel hommikutundidel, ennekõike aga õhtul tänavate ja puiesteede tuledesäras ("Pariis. Kaputsiinide bulvar", 1902, 1906 ja 1911; "Pariis hommikul", 1906). Korovini loomingus oli perioode, mil ta töötas realistina, aga ka uusromantismi ja modernismi voolus.

Konstantin Korovini töö võib jagada järgmistesse tsüklitesse:

1880.–1890. aastate looming
Portreed
Põhjala
Ohhotino. Külamaastikud
Pariis
Krimm. Gurzuf
Nokturnid
Natüürmordid
Revolutsioonieelne kunst
Emigratsioon

"Kooritüdruku portree", 1883
"Talv", 1894
"Pariis", 1933
"Kaputsiinide bulvar", 1911
"Kai Krimmis Anagorias", 1913
"Paadis", 1888
"Kevad", 1917
"Z. Pertseva", 1921
"Siberi maastik", 20. sajandi algus
"Rõdul", 1887–1888
"Gurzuf", 1916
"Põhjala idüll", 1886
"Autoportree", 1938
"Šaljapini portree", 1921

Kirjandusteosed[muuda | muuda lähteteksti]

Vanaduses tegeles Korovin kirjandusliku loominguga. 70. eluaastaks oli kunstnik peaaegu täielikult kaotanud nägemise. Ta dikteeris oma mälestusi ja jutte. Ta kirjutas üle neljasaja jutustuse ja avaldas need Pariisi vene emigrantide kirjastustes «Россия и славянство», «Иллюстрированная Россия» ja «Возрождение».

Коровин К. А. Шаляпин. Встречи и совместная жизнь. — Книгоиздательство «Возрождение» — «LA RENAISSANCE». — 73, avenue des Champs-Elysees, Paris, 1939. — 214 р..
Коровин К. А. Шаляпин. Встречи и совместная жизнь. — Издание 2-е. — Москва: Московский рабочий, 1993. — 222 с.
Коровин К. А. «То было давно... там... в России...»: Воспоминания, рассказы, письма: В 2-х кн. Сост., вступ. ст. Т. С. Ермолаевой, прим. Т. С. Ермолаевой и Т. В. Есиной. — 4-е изд. — М.: Русский путь, 2016. — 752+848 с.+32 с. илл. — ISBN 978-5-85887-409-6

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

М. Киселёв. Константин Коровин. Москва, Белый город, 2001, ISBN 5-7793-0334-7
В. Мамонова. Константин Алексеевич Коровин (Великие художники, том 58). — Москва: Директ-Медиа и Комсомольская правда, 2010. — 48 с. — ISBN 978-5-74750-035-8

Välisallikad[muuda | muuda lähteteksti]

Konstantin Korovin. Kunstniku maalide ja joonistuste galerii Konstantin Korovini teemaline veebisait (vene keeles)