Kasutaja:Mhorn11/Etümoloogia
Etümoloogia (sõna komponentide algallikad on vanakreeka sõnad ἔτυμον (etymon - tõde või sõna algtähendus) ja λόγος (logos - õpetus või sõna)) on sõnade ja nende päritolu uurimisega tegelev keeleteaduse haru. Ta vaatleb sõnade päritolu ja võrdleb neid teiste sama keele või teiste keelte sõnadega. Etümoloogid on sõnavara ajaloo uurijad. Kitsamalt on etümoloogia ka ühe sõna algpäritolu ja algtähenduse seletus. Peamiselt on etümoloogiateaduse uurimisobjektiks sõnatüvede päritolu. Ühtlasi uurib etümoloogiateadus ühe keele sõnade omavahelisi päritoluseoseid, selgitades välja, missugused sõnad lähtuvad keeleajalooliselt ühest ja samast tüvest.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Teadlik tuttavate või võõraste sõnade päritolu otsing on palju vanem kui kaasaegne arusaam keelelisest arengust ja mitme keele omavahelisest suhtest. See algas mitte hiljem kui 18.-dal sajandil. Kuni selle ajani oli etümoloogia lihtsalt sõnade mäng, kus eeldatavalt sõnade päritolud muutusid, et rahuldada kaasaegseid nõudmisi. Kreeka luuletaja Pindaros (sündinud umbes 522 enne Kristust) võttis kasutusele loovad etümoloogiad, et meelitada oma ülemaid. Plutarchos võttis kasutusele etümoloogiad, mis põhinesid sarnasusega sõnade kõla järgi. Sevilla Isidoruse "Etymologiae" [1] oli esimene entsüklopeediline tõend, mida kasutati Euroopas kuni 16. sajandini.
Iidne sanskriti aeg[muuda | muuda lähteteksti]
Sanskriti keeleteadlased ja grammatikud iidsest Indiast olid esimesed, kes moodustasid keeleteaduse ja etümoloogia põhjaliku analüüsi. Sanskriti uurimus etümoloogia kohta sätestas lääne teadlaste alused ajalooliste keeleteaduste ja kaasaegse etümoloogiate kohta. Neli kõige kuulsamat sanskriti keeleteadlast on Yaska (6.-5. sajand enne Kristust), Pānini (520-460 enne Kristust), Kātāyana (2. sajand enne Kristust), Patañjali (2. sajand enne Kristust). Need neli keeleteadlast polnud siiski esimesed sanskriti keeleteadlased. Nad järgisid eelnevate keeleteadlaste jooni, kes elasid mitmeid sajandeid varem, kuid nendest on väga vähe teada.
Iidne kreeka-rooma aeg[muuda | muuda lähteteksti]
Vana-Kreeka ajastu üks varasematest filosoofilistest tekstidest etümoloogia kohta oli Platoni „Kratylos“ (360 enne Kristust). Sokrates teeb selles paljude sõnade päritolude kohta oletusi, kaasa arvatud jumalate nimede kohta.
Keskaeg[muuda | muuda lähteteksti]
Sevilla Isidorus koostas etümoloogiad, et valgustada usu võidutsemist[2].
Praegune aeg[muuda | muuda lähteteksti]
Etümoloogia tänapäeva mõttes arenes välja 18. sajandi lõpupoole Euroopa akadeemias. Esimene teadaolev katse süstemaatiliselt leida seoseid kahe keele vahel sarnase grammatika alusel tehti 1770. aastal ungarlase János Sajnovics-i poolt, kui ta üritas saami ja ungari keele vahelist erinevust demonstreerida (selle alusel moodustati kogu soome-ugri keelkond 1799. aastal tema kaasmaalase Samuel Gyarmathi poolt). Kaasaegse ajaloolise keeleteaduse päritolu saab taandada Sir William Jones-le. Ta oli Indias elav inglise filoloog, kes 1782. aastal jälgis sanskriti, kreeka ja ladina keele erinevusi.[3]. Saksa filoloogia etümoloogiat tutvustas Rasmus Christian Rask 19. sajandi alguses ja see on tõusnud kõrge standardini koos vendade Grimmide "Saksa sõnastikuga"[4]. Võrdleva lähenemise edu kulmineerus saksa keeleteadlaste koolis 19. sajandi lõpus. Filosoof Friedrich Nietzsche kasutas etümoloogilisi strateegiaid vaidlemiseks, et moraalsetel väärtustel on lõplik ajalooline (eriti kultuuriline) päritolu. See strateegia kogus populaarsust 20. sajandil ja filosoofid (nagu näiteks Jacques Derrida) on kasutanud etümoloogiaid, et näidata sõnade endist tähendust.
Etümoloogid[muuda | muuda lähteteksti]
Etümoloogid uurivad sõnade ajalugu. Kui mingis keeles on vanadest aegadest tekste kirja pandud, saab neid võrrelda ning selle põhjal teha järeldusi keele muutumise kohta. Kui ajaloo kohta piisavalt informatsiooni ei ole, saab vanu keeli rekonstrueerida võrdleva meetodiga. Sõnade päritolude uurimiseks kasutatakse mitmeid meetodeid, nagu näiteks filoloogiline uurimus, dialektoloogiliste andmete kasutamine, võrdlev meetod, semantiliste muutuste uurimine ja nii edasi. Keele arengu üks tunnuseid on keele kõla muutus: muutused hääldamises mõjutavad üldiselt keelt tervikuna. Näiteks oli tänapäeva slaavi keeltes G-häälik. See jäi osadesse keeltesse alles, aga näiteks slovaki keeles muutus see H-ks (näiteks "mägi" on vene keeles "gora", aga slovaki keeles "hora")[5]. Hääldusmuutused ei ole alati nii selged, sest vahel muudetakse hääldust näiteks sõna lõpus, vokaali ees või mõnel muul viisil. See on aga üldpõhimõte, mida keeleteadlased kasutavad keelte võrdlemiseks ja nende eellaste taastamiseks. Sõnad võivad aja jooksul tundmatuseni muutuda. Keelte rekonstrueerimise muudavad raskemaks näiteks laensõnad ning sõnade tähenduse muutumine.
Etümoloogid saavad uusi sõnu peamiselt kolmel viisil, milleks on laenamine, sõnamoodustus ja kõlasümboolika. Laenamine tähendab, et sõnad "laenatakse" teistest keeltest. Laensõnad kohandatakse tavaliselt selle keele foneetika ja hääldusega, kuhu nad laenatakse. Laensõna tähendus võib erineda sõna päritolukeelsest tähendusest. Laenatud sõna võib päritolukeelde uuesti tagasi laenata, nii käib sõna keelte vahel edasi-tagasi. Sõnamoodustus toimub sõnatuletuse abil, millega uusi sõnu saadakse mingi teise sõna alusel. Lisaks võib mitu sõna kokku liita, lisades ühele sõnale teise. Kõlasümboolikaga tekivad sõnad mingi hääle järgi (näiteks "klikk"). Veel saadakse uusi sõnu kasutades akronüüme, lühendamist ja sulandsõnu. Sõnamoodustusega tegeleb morfoloogia.
Etümoloogiate tüübid[muuda | muuda lähteteksti]
Osad etümoloogiad on arusaadavad igale huvilisele, küll aga kõikidest reeglitest igaüks aru ei saa. Näiteks on lihtne aru saada, et linnud viu, peoleo ja tsiitsitaja on oma nime saanud eesti keele onomatopöa järgi, rääk ja ronk on oma nimed saanud läänemeresoome onomatopöa järgi. Et aga aru saada, miks kuuluvad etümoloogiliselt kokku eesti "püü" ja ungari "fogoly" ja miks "leib" on tulnud germaani laenust (gooti keeles "hlaifs"), tuleb rohkem teada keelte ajaloo kohta. Osade tüvede etümoloogiate kohta on püstitatud mitu oletust. Lõplik tõde selle kohta pole aga teada ning võib-olla jääbki igaveseks selgusetuks. Näiteks Soome, Karjala ja Tallinna nimede päritolud on tekitanud mitu hüpoteesi. Eesti tüvi "mõdu" arvatakse olevat kas balti või germaani keelest pärinev laensõna. Tüvi "äsja" on veidi teistsugune, kui muudes läänemeresoome keeltes leiduvates sarnastes sõnatüvedes, aga mõnda muud oletust selle tüve päritolu kohta ei teata.
Rahvaetümoloogia on sõna kuju selline muutumine, mille tagajärjel sõna saab uue tähenduse selle järgi, millised on tema sõnaosade tähendused. Näiteks saksakeelne sõna Zubiss sai eestlasele omaseks kujul suupiste, saksa Sarg kujul puusärk, baltisaksa sõna Denkelbuch (taskuraamat, märkmik) tengelpungina (rahakott). Kahelehelist käokeelt kutsuvad eestlased ööviiuliks, sest saksakeelses nimes Nachtviole on arvatud sõna viole (kannike) tähendus olevat viiul. Setumaal on viljapuunimede слива ja груша asemel kasutatud liivapuu ja kruusapuu.
Etümoloogilisteks dublettideks nimetatakse sõnapaare, mis on sama etümoloogilise algupäraga, kuid häälikuliselt ja tähenduslikult on teineteisest erinevad. Näiteks "tõsi" ja "tõde", "kand" ja "känd"[6].
Paljudel rahvastel on oma keele põhisõnavara etümoloogiasõnaraamatud, mis seletavad sõnade päritolu, sugulusseoseid ja arengulugu. Eesti sõnavara kohta sobib kasutamiseks Alo Rauna „Eesti keele etümoloogiline teatmik” Maarjamaa kirjastus, 1982[7]. Selles on umbes 5800 märksõna, millest aga 10% on viited.