Kalakasvatus

Allikas: Vikipeedia

Kalakasvatus (inglise keeles fish farming) on akvakultuuri ehk vesiviljeluse haru, mis tegeleb kalade kasvatamisega kalakasvandustes peamiselt inimeste toiduks. Kalakasvatus varustab ka looduslikke veekogusid noorkaladega, tugevdamaks olemasolevaid looduslikke või taasloomaks juba hävinud populatsioone.[1] Kuna Eestis kasvatatakse peale kalade vaid väikeses mahus vähki, siis peetakse sageli vesiviljelust ja kalakasvatust sünonüümideks.[2]

Kalakasvandus Hiinas

Levinumad kasvatatavad kalad on lõhe (Salmo salar), karpkala (Cyprinus carpio), huntahven (Dicentrarchus labrax), tilaapia (Tilapia), säga (Silurus glanis), arktika paalia (Salvelinus alpinus) jpt.[1]

Eestis kasvatatakse põhiliselt vikerforelli (Oncorhyncus mykiss) ja karpkalu.[2][3]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Käsitsi toidetud koid tunnevad söötja kaugelt ära ning kalaparv koguneb ammuli sui toitu ootama

Kalakasvatus sai alguse Hiinas karpkalade kodustamisest. Esimeseks kalakasvatuse õpikuks peetakse umbes aastal 475. eKr hiinlase Fan Lei kirjutatud käsikirja tiigikalakasvatuse põhitõdedest. Ida-Aasiast pärineb ka traditsioon pidada ilukalu tiigis: Hiinas aretati hõbekogrest (Carassius gibelio) kuldkala ning Jaapanist pärinevad värvilised ilukarpkalad koid. Euroopas pidasid roomlased teadaolevalt karpkala tiikides juba antiikajal. Tootlikku karpkalakasvatust alustati keskajal praeguse Tšehhimaa ja Saksamaa aladel, mil mungad hakkasid paastumise perioodidel liha asemel toituma kalast. Kalu kasvatati väga pikka aega ekstensiivse ja lihtsa tehnoloogia abil. Vajadus intensiivse kalakasvatuse järgi tekkis 20. sajandi teisel poolel, kui rahvastiku kiire kasvu tõttu suurenes nõudlus kalavalgu järele. Kalapüük maailmamerest tõusis looduslike kalavarude üleekspluateerimise kriitilise piirini ning ainsaks võimaluseks jäi nende kasvatamine.[2] Sellest alates on kalakasvatus läbi teinud väga kiire tehnoloogilise arengu.[4]

Eestis alustati kalakasvatust juba keskajal ning 17. sajandil oli terves reas mõisates kasutusel tiigid, kus kasvatati eeskätt kokri, Roosna-Allikul ka kokri ja jõeforelle. 19. sajandil Saksa mõisnikud tõid Eestisse hariliku karpkala ja vikerforelli.[3] Kalakasvatus saavutas oma tipu nõukogude aja lõpuaastatel. 1989. aastal tegeles Eestis kalakasvatusega 30 suuremat ettevõtet ning lühikesel perioodil 1987–1990 kasvatati Eestis kuni 1740 tonni kala aastas.[4] Sotsialistliku majanduse kokkuvarisemine 1991. aastal põhjustas kalakasvatustootmise languse seoses Venemaa turgude kadumise, tootmiskulude kiire tõusu ning toiduainete hinna kõikumisega koduturul.[3]

Kalakasvatuse vormid[muuda | muuda lähteteksti]

Kalakasvatuse vorme võib liigitada tootmise intensiivsuse, veesoolsuse, rajatise konstruktsiooni või tootmistsükli iseärasuste järgi.

Tootmise intensiivsus[muuda | muuda lähteteksti]

Kalastajad Daye järve (Huangshi, Hubei, Hiina) äärde rajatud kalatiikidest õngitsemas
  • Ekstensiivne tootmine

Kalu kasvatatakse looduslikku veekogu meenutavates tiikides ning inimtegevuse osa tootmises seisneb kalade veekogusse laskmises ja väljapüügis. Kalade asustustihedus on tiikides väike ja toit on valdavalt veekogu looduslik bioproduktsioon. Eestis kasvatatakse ekstensiivselt põhiliselt karpkalu kodutiikides.[2]

  • Poolintensiivne tootmine

Kalade asustustihedus on suurem kui ekstensiivse tootmise puhul. Suurema osa toidust söödab inimene ning tiigi tingimusi mõjutatakse samuti aktiivselt: neid puhastatakse, lubjatakse, reguleeritakse vee läbivoolu. Poolintensiivselt kasvatatakse Eestis vaid karpkalu.[2]

  • Intensiivne tootmine

Kalade tihedus väikese veemahuga ja kiire veevahetusega tehismaterjalist rajatistes on väga suur (mõõdetakse kg/m3 kohta). Keskkonnatingimused on kontrolli all ning kogu kalade sööt antakse inimese poolt. Tootmistsükli vältel sorteeritakse kalu ning paigutatakse korduvalt ümber. Kalu vaktsineeritakse, haigestumise korral ravitakse neid antibiootikumide abil. Intensiivne tootmine on kallis, kuid kõige efektiivsem tootmise viis. Eestis kasvatatakse sel viisil näiteks vikerforelli ja angerjat (Anguilla anguilla).[2]

Vee soolsus[muuda | muuda lähteteksti]

Vee soolsuse järgi jaotatakse maailmas kasvandusi mere- või mageveelisteks. Eesti rannikumere soolsus sarnaneb kalade jaoks magevee omaga, seetõttu nimetatakse rannikumere vett kasutavaid kasvandusi riimveelisteks.[2]

Rajatise konstruktsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Kalakasvatusrajatistena on kasutusel tiigid, basseinid, sumbad, retsirkulatsioonisüsteemid ehk suletud veekasutusega kalakasvandused.[2]

Tootmistsükli tüüp[muuda | muuda lähteteksti]

Tootmistsükli etapid võivad olla jaotatud eri kasvanduste vahel või toimuda kõik ühes täiesüsteemilises kalakasvanduses. Sageli on siiski otstarbekam tegeleda ühes kasvanduses vaid kalade paljundamise ja noorkalade kasvatamisega ning müüa need seejärel edasikasvatamiseks teistele kasvandustele.[2]

Kalakasvatus maailmas[muuda | muuda lähteteksti]

Kalakasvatus on erakordselt kiiresti arenev majandusharu, mis mõjutab oluliselt kalatoodete maailmaturu olukorda. Kalakasvatuse toodang annab juba poole maailmas tarbitavast kalast.[5] Maailma suurim vesiviljeluse tootja on Hiina, mille toodang annab ligi 70% maailma toodangu mahust, järgnevad India, Vietnam, Indoneesia ja teised Ida-Aasia riigid. Hiina on samuti ülekaalukalt suurim kala ning kalatoodete eksportija maailmas, hõivates ligikaudu 10% maailma ekspordist.[6] Teiseks kiirelt arenenud vesiviljeluse piirkonnaks on mõõdukas kliimas paiknevad arenenud riigid: Norra, Hispaania, Suurbritannia ja Tšiili. Lisaks toodangu mahu suurenemisele muutub kalakasvatus ka kvalitatiivselt. Kasvatatakse sadu kalaliike ja kasvandusest pärit kalad muudavad haruldaseks peetud liikide hinnad odavamaks. Näiteks on muutunud kasvatatud lõhe kalaturul palju kättesaadavamaks. Intensiivset kalakasvatust piiravaks teguriks on kalasööda peamise komponendi, väheväärtuslikust ookeanikalast valmistatava kalajahu kogus. Looduslike kalavarude püük on aga piiratud ning seetõttu on kalakasvatuses toodangu mahult esikohal taimtoidulised kalaliigid valgeamuur (Ctenopharyngodon idella), pakslaup (Hypophthalmichthys molitrix), jämepea (Aristichtys nobilis).[2]

FAO andmetel oli maailma kalakasvatuse kogutoodang 2008. aastal 33,9 miljonit tonni, koguväärtuses 60 miljardit USA dollarit.[6] Euroopas saadakse kalakasvatuse teel 20% kalatoodangust ning vahemikus 2000–2009 püsis seal toodangu maht samal tasemel.[5]

Kuna intensiivne vesiviljelus on maailmas uus ja ekspansiivselt leviv majandusharu, on tekkinud avalik arutelu selle võimalikest mõjudest. Põhilised probleemid on:

  • tihedalt asustatud kasvandustes levivad haigused, mis võivad edasi kanduda ka looduslikule populatsioonile;
  • haiguste vastu kasutatud antibiootikumid võivad saastada ümbritsevat keskkonda;
  • uuringud on näidanud kasvatatud kalades suuremat saasteainete sisaldust;
  • kasvandustest välja pääsenud kalad võivad oluliselt mõjutada kohalikku ökosüsteemi;
  • vastuolusid tekitab majanduslik konkurents kalurite ja kalakasvatajate vahel.[7]

FAO poolt maailmas tehtud uuringute alusel tuleb ekspertide arvamusel siiski vesiviljeluse edasist arengut soodustada. Kõigis regioonides, välja arvatud Ida-Euroopa ja Aafrika, peetakse avalikkuse vastupanu vesiviljeluse arengut piiravaks teguriks. Ekspertide hinnangul tuleb avalikkust teavitada vesiviljeluse positiivsetest aspektidest. Võimalike keskkonnasaaste ja kalade tervisega seotud probleemidega tegelemiseks peab kalakasvatustööstus muutuma senisest läbipaistvamaks ja kontrollitavamaks.[8]

Kalakasvatus Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis tegeldakse kaubakalakasvatuse, noorkalade vette asustamise (tugiasustamine) ja kalaturismiga.[2] Kalakasvatust piiravateks teguriteks on Eesti põhjapoolne asend, lühike kasvuperiood (3–4 kuud) ja veetemperatuur.[3] Eesti loodusoludesse sobib seetõttu kõige paremini vikerforelli tootmine, kuna karpkalade intensiivkasvatuseks on vajalik pikka aega püsiv üle 20 °C veetemperatuur.[2]

2010. aastal oli Eestis ligikaudu 20 suuremat kutselist kalakasvatusega tegelevat ettevõtet. Kalaturismiga tegeleb üle 60 ettevõtte ning väikeettevõtjaid, kelle aastatoodang on vaid paarsada kilogrammi kuni mõni tonn, on üle 200.[4] Kasvatatakse palju kalaliike ning kasutatakse eri tehnoloogiad ja kasvatusviise.[2][4] Eesti kalakasvatuses on hõivatud ligikaudu 100 inimest.[4]

Statistikaameti andmetel

Eesti kalakasvatuse toodang on aastatel 2000–2010 kõikunud 200–800 tonni vahel aastas. 2010. aastal vähenes toodang suvise kuumalaine tõttu. Üldiselt on vikerforellikasvatuse toodang märgatavalt suurenenud, kuna Euroopa Liidu toetuste abil on rajatud uusi kasvandusi ja rekonstrueeritud vanu. Eesti siseturu ja töötlemisettevõtete nõudlus on senisest toodangust tunduvalt suurem. Näiteks lõhe, forelli ja vikerforelli tarbimine on üle 2000 tonni aastas, millest kohalik toodang katab alla poole. Seetõttu domineerib Eesti turul Norra importtoodang. Karpkalakasvanduste toodang on samuti orienteeritud kohaliku nõudluse rahuldamisele. Suurem osa Eestis kasvatatud angerja toodangust eksporditakse. Eesti kalakasvatussektori käivet võib hinnata ligikaudu viiele miljonile eurole aastas. Kuna puudub kõiki tootjaid ühendav organisatsioon, on täpne majandusanalüüs statistikaandmete puuduste tõttu raskendatud.[4]

Eestis kasvatatakse järgmisi kalaliike: vikerforell, karpkala, angerjas, meriforell (Salmo trutta), lõhe, haug (Esox lucius), linask (Tinca tinca), merisiig (Coregonus lavaretus), siberi tuur (Acipenser baerii), vene tuur (Acipencer gueldenstaedti) jt ning ka mõnda eksootilist liiki nagu tilaapia, arktika paalia jt.

Suurimad Eesti kalakasvandused asuvad Härjanurmes, Simunas ja Karilatsis.[viide?]

Arenguperspektiivid ja probleemid[muuda | muuda lähteteksti]

Kalakasvatuse arenguvõimalus on perspektiivikas, kuna nii kodu- kui ka naaberturgudel napib värsketest, kvaliteetsetest kalandustoodetest.[3] Samuti on Eestis kalakasvatuseks piisavalt vett ja maad. Arengut piiravad investeerimiskapitali ja oskusteabe puudus. Praegused kalakasvandused on enamasti perefarmi tüüpi. Väikese tootmismahu ja kõikuva pakkumise tõttu on raske leida investoreid. Investeeringute nappus takistab uute kasvanduste rajamist. Suhteliselt kõrge omahinna tõttu on kohalikel tootjatel raske konkureerida imporditud toodetega. Tootjate puudulik ühistegevus raskendab turustamist ja koolitust.[4] 13. juulil 1989 loodi kala- ja vähikasvatajaid ühendav organisatsioon Eesti Kalakasvatajate Liit, mis koondab siiski pigem kalakasvatusest huvitatud isikuid, mitte kalakasvatusettevõtjaid.[4][9] 2010. aastal loodud kalakasvatajate ühendus Ecofarm ning samuti Euroopa Liidu toetuste abil rajatud või moderniseeritud kasvandused annavad lootust kalakasvatussektori edasisele arengule.[4]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Wikipedia. Fish farming (inglise)
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 Tiit Paaver, Jüri Kasesalu jt. Kalakasvatus ja kalade tervishoid[alaline kõdulink], Tartu: Halo Kirjastus, 2006. PDF
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Organisation for Economic Co-operation and Development. Eesti kalanduse ja kalakasvatuse sektor 2009[alaline kõdulink], Pariis: OECD, 2009.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 4,8 Toomas Armulik, Silver Sirp. Eesti kalamajandus 2010[alaline kõdulink], Pärnu: Kalanduse Teabekeskus, 2011.
  5. 5,0 5,1 Kalanduse Teabekeskus. http://www.kalateave.ee/et/vesiviljelus, kasutatud 25.04.2012
  6. 6,0 6,1 Food and Agriculture Organization of the United Nations. The State of World Fisheries and Aquaculture 2010, Rooma: FAO, 2010. PDF(inglise)
  7. Wikipedia. Aquaculture of salmon (inglise)
  8. Food and Agriculture Organization of the United Nations. Prospective analysis of aquaculture development, Rooma: FAO, 2010. PDF(inglise)
  9. Eesti Kalakasvatajate Liit. http://www.kalakasvatajad.ee/?pid=84, kasutatud 25.04.2012

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]