Mai Lumiste

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Mai Lumiste (õieti Maie-Lea; 23. juuni 1931 Narva - 12. jaanuar 1985 Tallinn) oli eesti kunstiajaloolane.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Mai Lumiste sündis 1932. aastal Narvas sõjaväelase perekonnas. Õppis Narva 3. algkoolis ja Tallinna 28. 7-klassilises koolis, lõpetas 1950. aastal Tallinna 10. keskkooli.[1] Pärast I. Repini nim Kunstiinstituudi lõpetamist Leningradis kunstiteooria ja -ajaloo erialal 1955. aastal oli kogu tema edasine elu ja töö seotud Tallinnaga. Kaitses 1975 kunsteaduse kandidaadi väitekirja "Eesti maal ja skulptuur 16. sajandi ja 17. sajandi I poolel".

Töötanud mõnda aega Kunstimälestiste Kaitse Inspektsioonis, täiendas ta end Eesti NSV TA Ajaloo Instituudi aspirantuuris, mille lõpetas 1965. Samast aastast asus Mai Lumiste tööle Vabariiklikku Restaureerimisvalitsusse. Alates 1978. aastast töötas Eesti NSV Ehituskomitee Kultuurimälestiste Riikliku Projekteerimise Instituudi Tallinna osakonna peaspetsialistina.[2]

Loominguline tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Tema peamiseks uurimisalaks oli Eesti renessansi- ja barokiajastu kunst. Mai Lumiste oli ligi 15 aastat tegev Niguliste kiriku arhitektuurilis-ajaloolisel uurimisel ja rekonstruktsiooni väljatöötamisel. Tema juhtida oli ka Pühavaimu kiriku restaureerimistööd.[2]

Kirjutanud rohkesti artikleid ja uurimusi, sealhulgas "Tallinna Surmatants" (1976 ), artiklid albumis "Madalmaade maalikunst XV — XVIII sajandil" ja koguteoses "Eesti kunsti ajalugu" (1975 ). Viimase eest sai Mai Lumiste autorite kollektiivi liikmena Nõukogude Eesti preemia.[2]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Oli abielus arhitektuuriajaloolase Rasmus Kangropooliga.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. (1996). Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Lk 282. 
  2. 2,0 2,1 2,2 "Järelhüüe Mai Lumistele". Sirp ja Vasar, nr. 3,, 18. jaanuar 1985. Kasutatud 9.05.2018.