Jüri Kaldmaa

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Jüri Kaldmaa (sündinud 14. aprillil 1968 Pärnus) on eesti luuletaja, näitekirjanik, kirjandus- ja teatrikriitik.

Jüri Kaldmaa lõpetas 1986 Pärnu I Keskkooli ja õppis 1986–1987 Tartu Riiklikus Ülikoolis filoloogiateaduskonnas ajakirjandust. Ta on töötanud valvurina, kooliteenijana, lehekandjana, arvutiladujana Postimehes, ajakirjanikuna Tartu Linnalehes, toimetajana ajalehes Eesti Kirik. Eesti Kirjanike Liidu liige alates aastast 2005.[1]

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Näidendite lavastusi[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Surnud liblikate tants", lavastaja Andres Lepik Ugalas 1992
  • "Kitarriõpetaja" (autor oli ka lavastaja ja muusikaline kujundaja), esietendus Vilde teatris 3. detsembril 2009
  • "Patukahetseja" (Isaac Bashevis Singeri samanimelise romaani põhjal; Jüri Kaldmaa oli dramatiseerija, lavastaja ja muusikaline kujundaja), esietendus Vilde teatris 2. aprillil 2011
  • "Ärdunsoldan 2012", lavastaja Jaan Tooming, esietendus 1. aprillil 2012 Vilde teatris

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1990 – kultuurilehe Reede aastapreemia filmikriitika alal
  • 1991 – I auhind Ugala näidendivõistlusel ("Surnud liblikate tants")

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Eluloolised andmed tutvustusest: Kirjanike Liidu uusi liikmeid – Looming 2005, nr 6, lk 949

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Jürgen Rooste, "Vikatiga pühamehe aeda" (luulekogu "Passioon" arvustus) – Looming 2000, nr 11, lk 1736–38
  • Indrek Hirv, "Genius loci" (luulekogu "Passioon" arvustus) – samas, lk 1738–39
  • Berk Vaher, "Kolm tragöödiat ja üks saatürimäng" (näidendivalimiku "Kolmainsus" arvustus) – Looming 2002, nr 8, lk 1266–70
  • Doris Kareva, "Pathos'e poeet" (luulekogu "Lapsevaev" arvustus) – Sirp 21.01.2005, lk 12
  • Priidu Beier, "Vedurid, vagunid ja dresiinid" (luulekogu "Lapsevaev" arvustus) – Looming 2005, nr 4, lk 622–625
  • Mart Velsker, "Mitte üksnes jambist" (luulekogu "Lapsevaev" arvustus) – Vikerkaar 2005, nr 6, lk 97–103
  • Madis Kolk, "Tola trots ja varjulise apoloogia" (raamatu "Isa kasvab pojaks" arvustus) – Vikerkaar 2009, nr 7/8, lk 183–185

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]