Jüri Kaldmaa

Allikas: Vikipeedia

Jüri Kaldmaa (sündinud 14. aprillil 1968 Pärnus) on eesti luuletaja, näitekirjanik, kirjandus- ja teatrikriitik.

Jüri Kaldmaa lõpetas 1986 Pärnu I Keskkooli ja õppis 1986–87 TRÜs filoloogiateaduskonnas ajakirjandust. Ta on töötanud valvurina, kooliteenijana, lehekandjana, arvutiladujana Postimehes, ajakirjanikuna Tartu Linnalehes, toimetajana ajalehes Eesti Kirik. Eesti Kirjanike Liidu liige alates aastast 2005. [1]

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Näidendite lavastusi[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Surnud liblikate tants" lavastaja Andres Lepik Ugalas 1992
  • "Kitarriõpetaja" (autor oli ka lavastaja ja muusikaline kujundaja), esietendus Vilde teatris 3. 12. 2009
  • "Patukahetseja" (Isaac Bashevis Singeri samanimelise romaani põhjal; Jüri Kaldmaa oli dramatiseerija, lavastaja ja muusikaline kujundaja), esietendus Vilde teatris 2. 4. 2011
  • "Ärdunsoldan 2012", lavastaja Jaan Tooming, esietendus 1. 4. 2012 Vilde teatris

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1990 kultuurilehe Reede aastapreemia filmikriitika alal
  • 1991 I auhind Ugala näidendivõistlusel ("Surnud liblikate tants")

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Eluloolised andmed tutvustusest: Kirjanike Liidu uusi liikmeid – Looming 2005, nr 6, lk 949

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Jürgen Rooste, "Vikatiga pühamehe aeda" (luulekogu "Passioon" arvustus) – Looming 2000, nr 11, lk 1736–38
  • Indrek Hirv, "Genius loci" (luulekogu "Passioon" arvustus) – samas, lk 1738–39
  • Berk Vaher, "Kolm tragöödiat ja üks saatürimäng" (näidendivalimiku "Kolmainsus" arvustus) – Looming 2002, nr 8, lk 1266–70
  • Doris Kareva, "Pathos'e poeet" (luulekogu "Lapsevaev" arvustus) – Sirp 21. 1. 2005, lk 12
  • Priidu Beier, "Vedurid, vagunid ja dresiinid" (luulekogu "Lapsevaev" arvustus) – Looming 2005, nr 4, lk 622–625
  • Mart Velsker, "Mitte üksnes jambist" (luulekogu "Lapsevaev" arvustus) – Vikerkaar 2005, nr 6, lk 97–103
  • Madis Kolk, "Tola trots ja varjulise apoloogia" (raamatu "Isa kasvab pojaks" arvustus) – Vikerkaar 2009, nr 7/8, lk 183–185

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]