Jõelähtme kirik

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Jõelähtme kirik
Kirikuaed

Jõelähtme Püha Neitsi Maarja kirik on neitsi Maarjale pühendatud luterlik kirik Jõelähtme vallas, Harju maakonnas.

Kirik on gooti stiilis ja omandanud mitmes ümberehituses traditsioonilise "kolmikhüppelise" silueti.

Kirikut kasutab Jõelähtme Püha Neitsi Maarja kogudus.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene puust kirik oli Jõelähtmel juba 1220. aastatel ja arvatavasti ehitatud esimeste kirikute seas Harju- ja Virumaal. Kirjalikes allikates mainitakse esmakordselt Jõelähtme neitsi Maarjale pühitsetud kirikut 1241. aastal.

Taani kuninga käsul läänistati Jõelähtme kirik keskajal Tallinna toomkirikule. Oletatavasti just sellega seoses ehitati kiriku lääneseina müüritrepp, mida mööda pääses turvalisele valitsejarõdule.

Algkiriku eripäraks oli veel ka haritorni ebasümmeetriline asetus katuseviilu suhtes. Põhjakülje poole nihutatud torn lubas portaali kaitseks ehitatud ärkelkantslit segamata vinnata laepealsele laokiriku kauba- ja viljakotte. Nii on Jõelähtme kirik täitnud alul ka kindluse ja kaubakiriku ülesandeid.

Algselt võis Jõelähtme kirikul olla kolm torni. Eelmainitule lisaks kaks veel kirde- ja kagunurgas.

14.–15. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

Kolmelööviliseks võlviti Jõelähtme kirik alles 14. sajandi teisel poolel, 15. sajandil lisandus pikihoonest kitsam kooriruum. Sel ajal lõhuti arvatavasti ka kaks vana torni.

Ehituste käigus on lammutatud algselt hoone põhjaküljel olnud käärkamber ning lõunaküljel olnud sandikoda.

19.–20. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

1878. aastal toimunud, arhitekt Friedrich Modi kavandatud, remondi järel muutus kiriku ilme palju. Aknad ehitati kõrgeks ja valgusavad raiuti esmakordselt ka põhjaseina. Gooti stiilis piilarid faasiti 8-tahuliseks võlvid varustati uusgootilike roide- ja konsoolivormidega ja laiendati võidukaart. Paepõrand kaeti laudpõrandaga, pingistik uuendati.

1910. aastal sügise tulekahjus hävisid kiriku torn ja katus. Tulekahjule järgnes uue, tänini püsinud massiivtorni ehitamine (uusgooti projekti järgi 1911–1912. aastal, arhitekt F. Modi). Torni iseloomustavad nurkadest diagonaalselt eenduvad astmelised tugipiilarid, mis lõpevad miniatuurse tornikese ja neid ühendava frontooniga.

1890. aastast pärineb altarimaal "Kristus ristil" (Theodor Albert Sprengel; Tobias Heintze raamistuses)

21. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

6. novembril 2005 pühitses EELK peapiiskop Andres Põder Jõelähtme kiriku uued vitraažaknad. Loomis- ja lunastuslooliste vitraažakende autor on kunstnik Andrei Lobanov, akende restaureerimisprojekti autor arhitekt Illar Kannelmäe.

14. juunil 2006 esitleti kirikus Muinsuskaitseameti väljaannet "Jõelähtme kirik ja kogudus 18. sajandi esimesel poolel". Teoses esitatakse pastor Heinrich Christopher Wrede (1691–1764) ja tema ametijärglaste kroonikamärkmed, mille transkribeeris, tõlkis ja kommenteeris Tiina Kala. Wrede peetud Harju-Jaani ja Jõelähtme kirikuraamatud olid oma aja mahukamad ja põhjalikumad ning need on pälvinud kiriku- ja kultuuriloolaste, kodu-uurijate, genealoogide ja teiste huviliste tähelepanu. Muu hulgas sisaldab kirikukroonika ülevaateid kooliõpetuse edenemisest kihelkonnas ning kohalikke rahvapärimusi. Kroonikale lisavad vürtsi mõned erilised seigad inimestega, mitmesuguste loodusnähtuste kirjeldused ja paikkondlikud juhtumised.

Kabelid[muuda | muuda lähteteksti]

Jõelähtme kirikul on teadaolevalt olnud neli kabelit – Saha Püha Nikolause, Ihasalu, Prangli Püha Laurentiuse ja Randvere Püha Peetruse kabel. Ihasalu kabel hävis tõenäoliselt Põhjasõja ajal.

Kunstimälestised[muuda | muuda lähteteksti]

Säilinud on mõned väärtuslikud kunstimälestised, nagu 1639. aastal valminud renessanss-stiilis kantsel ning 1670. aastal valmistatud barokkaltar "Kolgata" (õli, lõuend), mis asub praegu pikihoones, kantsli kõrval.

Torni ehib Hartmannide suguvõsast pärit Cordt II kell (1596). Jõelähtme kiriku kroonika vestab kellast:

"19. septembril [1725] ütles üks talumees nimega Jako Hans Parasmäe külast, et ta mäletavat, et kirikukell aastal 1714 kirikusse käärkambri poolsesse külge sissekäigust paremat kätt müüri lähedale maha maeti. Härra krahv Mellin lasi selle koha pealt otsida ja kell leiti sealt. Seejärel pandi see ka torni üles ja 17. pühapäeval pärast Kolmainupüha hakati seda esimest korda uuesti lööma."

Pärimused[muuda | muuda lähteteksti]

Jõelähtme kiriku ebatavalisusele viitavad ka mõned vanad pärimused. Üks lugu jutustab, kuidas Jõelähtme kiriku parandamise ajal vedanud üks töölistest teistega kihla, et ööseks altarile magama heidab. Õhtul teinud teised temale altarile aseme. Mees heidanud magama. Öösil tulnud kolm kirikuõpetajat kiriku. Üks nendest olnud selle kiriku õpetaja. Käskinud meest ära minna. Mees ei läinud. Õpetaja peksnud mehe raudvitsadega läbi. Hommikul mees õpetaja juure. Õpetaja ei teadnud öisest sündmusest midagi, seletanud, et kiriku peale vanne olevat pandud. Kolm õpetajat pidavat teda valvama: üks kes elab ja kahe eelmise õpetaja vaimud. Nõnda kestvat see põlvest põlve.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Jõelähtme kirik ja kogudus 18. sajandi esimesel poolel. Tõlkinud Tiina Kala. ISBN 9985-9371-5-5.
  • Täpploendi liige

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]