Ilse Leetaru

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Ilse Leetaru (sündinud Kõpper; 27. oktoober 1915 Tallinn9. detsember 2006 New York) oli eesti graafik ja kunstikoguja.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Ilse Leetaru sündis Tallinnas ja õppis Tallinna Kaarli Koguduse Eragümnaasiumis, kus sel ajal oli joonistusõpetajaks Kristjan Raud. Selle lõpetamise järel asus ta 1933. aastal õppima klaveri eriala Artur Lemba klaveriklassis Tallinna Konservatooriumis. Õpingud katkesid 1936. aastal pärast abiellumist dr. med. Edmund LeetarugaSuure põgenemise laine viis ta 1944. aastal Saksamaale. Sealt 1949. aastal USA-sse emigreerunud Leetaru sai kunstiõpinguid alustada võrdlemisi hilja. Ta õppis episoodiliselt Müncheni moekoolis 19481949 ning juba USA-s elades asus 1959. aastal õppima New York School of Visual Artsis, lõpetades selle 1963. aastal. 1966. aastal täiendas Leetaru end Pariisis, Académie de la Grande Chaumière's. Leetaru isikunäitused toimusid New Yorgi Eesti Majas 1975., 1979., 1982. ja 2001., Tartu Kunstimuuseumis 1990. ja 2004., Tallinnas Adamson-Ericu muuseumis 1991., Saksa Kultuuri Instituudis 1996. ja Kastellaanimaja galeriis 1998. aastal. 2015. aastal toimus Haus galeriis Leetaru 100. sünniaastapäeva mälestusnäitus. Ilse Leetaru graafikat eksponeeriti arvukatel välisnäitustel ning tema kunst pälvis mitmeid rahvusvahelisi auhindu. Ilse Leetaru oli Eesti Kultuurifondi Ameerika Ühendriikides juhatuse liige ja USA Rahvusliku Naiskunstnike Assotsiatsiooni (National Association of Women Artists) liige, kuuludes aastaid selle žüriisse.

Perekond Leetaru kunstikogu[muuda | muuda lähteteksti]

1930. aastatel sai alguse Leetaru perekonna kunstikogu, kuhu kuulusid Eduard Wiiralti, Kaarel Liimandi, Konrad Mäe, Johannes Greenbergi, Erik Haameri, Herman Talviku, Kuno Veeberi jpt. suurepärased teosed.[1] Leetarul õnnestus paguluses suurtes joontes säilitada oma kunstikogu, mida ta täiendas varase eesti eksiilkunstiga. Osa Eestisse jäänud kunstiteostest leidis püsiva koha Tartu Kunstimuuseumis, 2003. aastal kinkis Ilse Leetaru aga ka oma New Yorgis säilitatud eesti kunsti klassika Eestisse, jagades selle kahe muuseumi – Eesti Kunstimuuseumi ning Tartu Kunstimuuseumi – vahel.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]