Hugin (lennuk)
.jpg)
Raadioluurelennuk Tp79 "Hugin" Douglas DC-3/C-47 oli Rootsi sõjaväe luureteenistusele KSI kuulunud raadioluurelennuk, mille NSV Liidu lennuväe hävituslennuk MiG-15 13. juunil 1952 Läänemere neutraalvete kohal alla tulistas.
Lend
[muuda | muuda lähteteksti]13. juuni 1952 alustas Rootsi kaitseväe luureteenistusele KSI kuulunud relvastamata raadioluurelennuk Douglas DC-3/C-47, lennuväe eritunnusega Tp79s "Hugin" numbriga SN-79001, luurelendu Eesti rannikuala läheduses ning jäi kadunuks.
Tegelikult luuras lennuk Eesti NSV-s ja Läti NSV-s baseerunud Nõukogude okupatsioonivägede radarjaamu ning kuulas pealt ja salvestas Nõukogude relvajõudude raadiokõnelusi. Transportlennuki DC-3 pardal oli USA-lt ostetud moodernsed raadioseadmed, kogutud informatsiooni jagas Rootsi NATO liikmete USA ja Suurbritanniaga. Allatulistatud DC-3 sooritas luurelende samas piirkonnas, mida USA hävituslennukid pidanuks võimaliku sõja korral läbima. Diktaator Jossif Stalin oli oma luureorganitelt saadud andmete järgi sellisest Rootsi-NATO koostööst teadlik, kuid Rootsi avalikkus mitte. Seda, et neutraalse Rootsi lennuk tegeles Nõukogude vägede järel raadioluuramisega, tunnistasid Rootsi võimud ametlikult 1983. aastal; seda, et USA ja Suurbritannia võimud said nendest luureandmetest osa, alles 1992. aastal.[1]
DC-3 tõusis õhku Stockholmi lähistel asuvalt Bromma lennuväljalt 13. juunil 1952 kell 9.05 hommikul. Tunni aja pärast ilmus lennuk Nõukogude radarite ekraanidele. Balti regioonis paiknenud Nõukogude õhutõrjevägede ülem polkovnik Fjodor Šinkarenko andis Riiast käsu: Tukumsi lennuväljal seatagu õhkutõusmiseks ja vaenlase ründamiseks valmis hävituslennuk MiG-15. Ülesannet asus täitma sel päeval valves olnud sõjalendur kapten Grigori Ossinski.[1]
1940. aastate lõpus ja 1950. aastate alguses sooritasid Suurbritannia, USA ja Rootsi luurelennukid kümneid lende nii Läänemere kui mõnikord ka Nõukogude Liidu okupeeritud alade kohal. Okupeeritud Eestis pildistasid Rootsi luurelennukid 1950. aastatel sõjalisi objekte Saaremaal, Hiiumaal, Paldiskis ja Pärnus, kogu Nõukogude Liidu okupeeritud Läänemere idakalda aladel aga kõiki sadamaid välja arvatud Riia, Tallinn ja Leningrad. Mõnedel andmetel oli väidetevalt 1952. aastaks Stalini enda kannatus vaenulike luurelendude tõttu katkemas ning just seepärast anti õhutõrjevägede ülemale Šinkarenkole lõpuks käsk Rootsi lennuk alla tulistada. Arhiividokumentidest nähtub, et tegelikult oli Nõukogude võimuladvikul kavatsus lennuk ja meeskond tervelt kätte saada, kuid nende sõjalaevastiku ja õhutõrjeüksuste omavaheline kommunikatsioon ei toiminud. Hilisem, NSV Liidu keskvõimude poolt algatatud ametlik uurimine tunnistas polkovnik Šinkarenko otsuse Rootsi lennuk alla tulistada õigeks.[1]
Lennukivraki leidmine
[muuda | muuda lähteteksti]Lennuki vrakki leidis 2004. aastal Andres Jallai juhitud sukeldujate grupp. Eesti juurtega Rootsi kodaniku Jallai juhitud grupp otsis nelja aasta jooksul läbi 711 km² suuruse mereala. Vraki leidsid nad 2004. aasta suvel 125 meetri sügavusest Gotska Sandöni saare läheduses Rootsi majandustsoonis. Vrakk oli Läänemere põhja hapnikuvaese vee tõttu heas korras. Säilinud olid näiteks lennukaart ja ühe meeskonnaliikme poolpõlenud foto.[1]
Lennuki meeskonnas oli kolm lendurit ja viis raadiooperaatorit, kellest kolm olid Rootsi signaalluure ameti FRA (Försvarets Radioanstalt) töötajad. Kõik lennukis olnud inimesed said surma. Neli meeskonnaliiget on nüüdseks identifitseeritud. Ülesande täitmisel langenud meeskonnale anti postuumselt Rootsi kaitsejõudude teenetemedalid. Lennukivraki otsimise ja leidmise eest sai Rootsi kuninga käest autasu ka Andres Jallai.[1]