Hugin (lennuk)

Raadioluurelennuk Tp79 "Hugin" Douglas DC-3/C-47 oli Rootsi sõjaväe luureteenistusele KSI kuulunud raadioluurelennuk, mille NSV Liidu lennuväe hävituslennuk MiG-15 13. juunil 1952 neutraalvete kohal alla tulistas.

Lend

13. juuni 1952 alustas Rootsi kaitseväe luureteenistusele KSI kuulunud raadioluurelennuk Douglas DC-3/C-47, lennuväe eritunnusega Tp79s "Hugin" numbriga SN-79001, luurelendu Eesti rannikuala läheduses ning mis jäi kadunuks. Tegelikult luuras lennuk Nõukogude Liidu okupeeritud Baltikumis asunud sõjaväebaaside radarjaamu ning kuulas pealt ja salvestas Nõukogude armee raadiokõnelusi. Transportlennuki DC-3 pardal oli USA-lt ostetud moodernsed raadioseadmed, kogutud informatsiooni jagas Rootsi NATO liikmete Ameerika Ühendriikide ja Suurbritanniaga. Lennuki meeskonnas oli kolm lendurit ja viis raadiooperaatorit. Lennuki DC-3 tulistas alla NSV Liidu õhujõudude sõjalennuk Läänemere neutraalsete vete kohal, kõik lennukis olnud inimesed said surma. 2004. aastal leiti lennuki vrakk Gotska Sandöni saare lähedusest, lennuki vrakist leiti ka nelja inimese säilmed, ülejäänud nelja isiku säilmed on senini leidmata.

Allatulistatud DC-3 oli sooritanud oma signaalluurelende samas piirkonnas, mida USA hävituslennukid pidanuks võimaliku sõja korral läbima. Lennuki pardal olnud kaheksaliikmelisest meeskonnast olid kolm Rootsi signaalluure ameti FRA (Försvarets Radioanstalt) töötajad.

Nõukogude luure oli sellisest koostööst teadlik, kuid Rootsi avalikkus mitte. Seda, et neutraalse Rootsi lennuk tegeles Nõukogude järel raadioluuramisega, tunnistasid Rootsi võimud ametlikult alles 1983. aastal, seda, et NATO sai nendest luureandmetest osa, alles 1992. aastal.

DC-3 tõusis õhku Stockholmi lähistel asuvalt Bromma lennuväljalt 13. juunil 1952 kell 9.05 hommikul. Tunni aja pärast ilmus lennuk Nõukogude radarite ekraanidele. Balti regiooni õhukaitse ülem Fjodor Šinkarenko andis Riiast käsu: Lätis asuval Tukumsi lennuväljal seatagu õhkutõusmiseks ja "vaenlase" ründamiseks valmis hävituslennuk MiG-15. Ülesannet asus täitma sel päeval valves olnud lendur kapten Grigori Ossinski.

1940. aastate lõpus ja 1950. aastate alguses sooritasid Suurbritannia, USA ja Rootsi luurelennukid kümneid lende nii Läänemere kui ka mõnikord Nõukogude Liidu okupeeritud alade kohal.

Okupeeritud Eestis pildistasid Rootsi luurelennukid 50. aastatel sõjalisi objekte Saaremaal, Hiiumaal, Paldiskis ja Pärnus, kogu Baltikumis aga kõiki Nõukogude Liidu sadamaid, välja arvatud Riia, Tallinn ja Leningrad.

Stalini kannatus oli katkemas ning Leningradi Sõjaväeringkonna Balti õhukaitse ülemale Fjodor Šinkarenkole anti käsk tagada Rootsi lennuki alla tulistamine, 13. juunil 1952 antigi selline käsk. Arhiividokumentidest nähtub, et tegelikult oli Nõukogude Liidul kavatsus lennuk ja meeskond tervelt kätte saada, kuid Nõukogude mereväe ja õhukaitse omavaheline kommunikatsioon ei toiminud. Hilisem kõrgemalt poolt (Moskva) algatatud uurimine tunnistas Šinkarenko otsuse lennuk alla tulistada õigeks.

Lennukivraki leidmine

Eesti juurtega Andres Jallai juhitud sukeldujate grupp leidis pärast pikki otsinguid Läänemerest üles Rootsi luurelennuki vraki, mille Nõukogude Liit 1952. aastal alla tulistas. Jallai juhitud grupp otsis nelja aasta jooksul läbi 711 km² suuruse mereala. Vraki leidsid nad 2004. aasta suvel 125 meetri sügavusest Gotska Sandöni saare läheduses, ida pool rahvusvahelistes vetes, kuid Rootsi majandustsoonis.

Vrakk oli tänu Läänemere põhja hapnikuvaesele veele heas korras. Säilinud olid näiteks lennukaart ja ühe meeskonnaliikme poolpõlenud foto.

Neli meeskonnaliiget on nüüdseks identifitseeritud. Ülesande täitmisel langenud meeskonnale anti postuumselt Rootsi kaitsejõudude teenetemedalid. Lennukivraki otsimise ja leidmise eest sai Rootsi kuninga käest autasu ka Andres Jallai.

Vaata ka

• Stig Wennerström, Rootsi sõjaväelane, diplomaat ja NSV Liidu spioon

Välislingid

• "Eesti juurtega rootslane leevendas Rootsi sõjajärgse välispoliitika suurtraumat", Postimees, 31. juuli 2004
• Spionn-lennuk, mis haihtus