Hugin (lennuk)
Raadioluurelennuk Tp79 "Hugin" Douglas DC-3/C-47 oli Rootsi sõjaväe luureteenistusele KSI kuulunud raadioluurelennuk, mille NSV Liidu lennuväe hävituslennuk MiG-15 13. juunil 1952 Läänemere neutraalvete kohal alla tulistas.
Lend
[muuda | muuda lähteteksti]13. juuni 1952 alustas Rootsi kaitseväe luureteenistusele KSI kuulunud raadioluurelennuk Douglas DC-3/C-47, lennuväe eritunnusega Tp79s "Hugin" numbriga SN-79001, luurelendu Eesti rannikuala läheduses ning jäi kadunuks.
Tegelikult luuras lennuk Nõukogude Liidu okupeeritud Baltikumis asunud sõjaväebaaside radarjaamu ning kuulas pealt ja salvestas Nõukogude armee raadiokõnelusi. Transportlennuki DC-3 pardal oli USA-lt ostetud moodsad raadioseadmed, kogutud informatsiooni jagas Rootsi NATO liikmete Ameerika Ühendriikide ja Suurbritanniaga. Allatulistatud DC-3 sooritas oma signaalluurelende samas piirkonnas, mida USA hävituslennukid pidanuks võimaliku sõja korral läbima. Nõukogude luure oli sellisest koostööst teadlik, kuid Rootsi avalikkus mitte. Seda, et neutraalse Rootsi lennuk tegeles Nõukogude järel raadioluuramisega, tunnistasid Rootsi võimud ametlikult alles 1983. aastal, seda, et NATO sai nendest luureandmetest osa, alles 1992. aastal.[1]
DC-3 tõusis õhku Stockholmi lähistel asuvalt Bromma lennuväljalt 13. juunil 1952 kell 9.05 hommikul. Tunni aja pärast ilmus lennuk Nõukogude radarite ekraanidele. Leningradi Sõjaväeringkonna Balti regiooni õhukaitse ülem Fjodor Šinkarenko andis Riiast käsu: Lätis asuval Tukumsi lennuväljal seatagu õhkutõusmiseks ja vaenlase ründamiseks valmis hävituslennuk MiG-15. Ülesannet asus täitma sel päeval valves olnud lendur kapten Grigori Ossinski.[1]
1940. aastate lõpus ja 1950. aastate alguses sooritasid Suurbritannia, USA ja Rootsi luurelennukid kümneid lende nii Läänemere kui mõnikord ka Nõukogude Liidu okupeeritud alade kohal. Okupeeritud Eestis pildistasid Rootsi luurelennukid 1950. aastatel sõjalisi objekte Saaremaal, Hiiumaal, Paldiskis ja Pärnus, kogu Baltikumis aga kõiki sadamaid välja arvatud Riia, Tallinn ja Leningrad. Stalini kannatus oli katkemas ning Balti õhukaitse ülemale Fjodor Šinkarenkole anti käsk Rootsi lennuk alla tulistada. Arhiividokumentidest nähtub, et tegelikult oli Nõukogude Liidul kavatsus lennuk ja meeskond tervelt kätte saada, kuid Nõukogude mereväe ja õhukaitse omavaheline kommunikatsioon ei toiminud. Hilisem, Moskva algatatud, uurimine tunnistas Šinkarenko otsuse lennuk alla tulistada õigeks.[1]
Lennukivraki leidmine
[muuda | muuda lähteteksti]Lennuki vrakk leiti 2004. aastal Eesti juurtega Andres Jallai juhitud sukeldujate grupp poolt. Jallai juhitud grupp otsis nelja aasta jooksul läbi 711 km² suuruse mereala. Vraki leidsid nad 2004. aasta suvel 125 meetri sügavusest Gotska Sandöni saare läheduses Rootsi majandustsoonis. Vrakk oli tänu Läänemere põhja hapnikuvaesele veele heas korras. Säilinud olid näiteks lennukaart ja ühe meeskonnaliikme poolpõlenud foto.[1]
Lennuki meeskonnas oli kolm lendurit ja viis raadiooperaatorit, kellest kolm olid Rootsi signaalluure ameti FRA (Försvarets Radioanstalt) töötajad. Kõik lennukis olnud inimesed said surma. Neli meeskonnaliiget on nüüdseks identifitseeritud. Ülesande täitmisel langenud meeskonnale anti postuumselt Rootsi kaitsejõudude teenetemedalid. Lennukivraki otsimise ja leidmise eest sai Rootsi kuninga käest autasu ka Andres Jallai.[1]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]- Stig Wennerström, Rootsi sõjaväelane, diplomaat ja NSV Liidu spioon