Mine sisu juurde

Hispaania nulg

Allikas: Vikipeedia
Hispaania nulg

Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Paljasseemnetaimed Pinophyta
Klass Okaspuud Pinopsida
Selts Okaspuulaadsed Pinales
Sugukond Männilised Pinaceae
Perekond Nulg Abies
Liik Hispaania nulg
Binaarne nimetus
Abies pinsapo
Boissier (1838)
Sünonüümid
  • Abies hispanica Chambray (1845)
  • Abies pinsapo subsp. eupinsapo Maire (1930)
  • Abies pinsapo var. hispanica (Chambray) H. Christ (1865)
  • Abies pinsapo subsp. hispanica (Chambray) Maire (1952)
  • Picea pinsapo (Boiss.) Loudon (1842)
  • Pinus pinsapo (Boiss.) Antoine (1840)
  • Pinus sapo d'Ounous (1861)[1]

Hispaania nulg (Abies pinsapo) on igihaljas okaspuu nulu perekonnast. Ta kuulub nulu perekonna Abies sektsiooni koos alžeeria, bulgaaria, euroopa, kaukaasia, kreeka ja sitsiilia nuluga.

Teaduslikus kirjanduses kirjeldas hispaania nulgu esimesena 1838. aastal šveitsi botaanik Pierre Edmond Boissier (1810–1885).[3]

Hispaania nulul eristatakse kahte teisendit.[4]

  • Abies pinsapo var. pinsapo ehk tüüpteisend kasvab Hispaania lõunaosa mägedes 1000–2000 m kõrgusel üle merepinna.
  • Abies pinsapo var. marocana ehk maroko nulg kasvab Maroko põhjaosas Er-Rifi mägedes 1400–2100 m kõrgusel üle merepinna.
var. pinsapo kaitsestaatus

Mõned botaanikud on jaganud Marokos kasvavad asurkonnad kaheks teisendiks: var. marocana ja var. tazaotana.[4]

Isasõisikud

Hispaania nulg kasvab 25–30 (50) m kõrguseks, tüve läbimõõt on kuni 1,5 m. Eluiga võib küündida üle 300 aasta. Võra on noores eas kitsaskoonilise, vanemas eas ebakorrapärase kujuga, seda eriti üksikpuudel valgusküllases kasvukohas. Tüve koor on noores eas sile ja pruunikashall, vanadel puudel pikisuunas lõhenenud, rõmeline ja plaatjas.[4]

Võrsed on jämedad, väga jäigad, karvadeta, noorena punakaspruunid või rohekaspruunid, hiljem muutuvad halliks. Pungad on ümarad, suurus 5×4 cm, punakaspruunide soomustega, tüüpteisendil väga vaigused, maroko nulul veidi suuremad, nõrgalt vaigused või vaiguta. Okkad on 6–20 mm pikkused, ümarad või veidi lamedad, jäigad, tömbi või terava tipuga. Mõlemal küljel on õhulõheribad, mis on tumerohelised kuni hallikasrohelised, kahe vaigukäiguga ja püsivad võrsetel kuni 13 aastat.[4]

Isasõisikud on õitsemise ajal kollased, punaste või violetsete tolmukatega, 5–7 mm pikkused ja võrsel tihedalt koos. Käbid on 9–16 (12) cm pikkused ja läbimõõduga 3–3,5 cm, maroko nulul veidi suuremad (10–18 × 3.5–5 cm), lühikese rootsuga, püstised, silinderjad, valminult rohekaspurpurjad kuni pruunid. Seemnesoomused on kolmnurksed, mõõtmed 2,5–2,8 × 2,2–2,5 cm, siledad, nõrgalt triibulised. Kattesoomused on 1–1,3 cm pikad, nende tipp on väikse sakiga. Seemned on 6–10 mm pikkused, kestast umbes kaks korda pikema tiivakesega. Seemne mass on keskmiselt 50 mg. Idulehti on 5–8.[4]

Hispaania nulg on dekoratiivne puu. Seda kasvatatakse parkides ja kasutatakse haljastuses.

Levila ja ökoloogia

[muuda | muuda lähteteksti]

Tüüpteisendi metsad Hispaanias

[muuda | muuda lähteteksti]

Enne 18. sajandit oli tüüpteisend üsna laialt levinud Lõuna-Hispaania kõrgematel mägedel, kuid viimase 200 aasta jooksul on tema levila oluliselt vähenenud peamiselt inimtegevuse tõttu. Eriti intensiivne metsade raiumine 20. sajandi esimesel poolel kahandas hispaania nulu põhiteisendi metsade kogupindala 1964. aastaks ligi 700 hektarile. 1980. aastatel võeti allesjäänud kolm asurkonda kaitse alla ja see on aidanud tänapäevaks tõsta levila kogupindala 5000 hektarile. Puud kasvavad peamiselt põhjapoolsetel mäenõlvadel. Muldade lähtekivimiteks on dolomiit, lubjakivi, serpentiin ja peridotiit. Kõige paremini kasvavad tüüpteisendi metsad pruunmuldadel, mis on moodustunud peridotiidist ja lubjakivist.[5]

Tüüpteisendi puud Andaluusias

Kasvupinnas on üldjuhul heade dreneerivate omadustega. Levila kliima on suvel kuiv ja soe, talvel niiske ja jahe. Aasta keskmine sademete hulk on ligi 1000 mm. Hispaania nulu levik on otseselt piiratud põhjasuunaliste jahedamate mäenõlvadega. Viimasel nn väikesel jääajal (1500–1900) oli piirkonnas lumikate kogu talvel, kuid tänapäeval esineb seda vaid paaril nädalal aastas. Kliima soojenemise tõttu tõusevad nulud järjest kõrgemale ja madalamal asendavad neid peamiselt tammed.[3] Suvised maksimumtemperatuurid võivad tõusta kuni 42 °C ja talvised langeda kuni –18 °C, aasta keskmine temperatuur on 15...18 °C. Talviseid külmakraade talub hispaania nulg –18...–23 °C.[6]

Hispaania hajutatud asurkondades kasvavad hispaania nulud tihti puhaspuistus. Nende kaaspuuliigid on peamiselt merimänd (Pinus pinea), iilekstamm (Quercus ilex), korgitamm (Quercus suber), Quercus faginea, foiniikia kadakas (Juniperus phoenicea) ja sabiina kadakas (Juniperus sabina).[5]

Hispaanias on tüüpteisendi asurkonnad kaitse all, kuid mõned ohud nendele on jäänud. Kõige suuremaks ohuks on metsapõlengud, sest hispaania nulg ei taastu pärast tulekahjustuste saamist, samuti ei idane kuumuse tõttu kahjustunud seemned. Seenhaigustest on kõige ohtlikum nulu-juurepess (Heterobasidion abietinum), kahjuritest leedikuliik Dioryctria aulloi, kes ründab nulu õisikuid, ja kooreürask (Cryphalus numidicus), kes kahjustab puu tüve ja oksi. Seenhaigustele ja kahjuritele on eriti vastuvõtlikud pikemat aega põua all kannatanud puud.[3] 1992–1995 esinenud põud harvendas olulisel määral kõige raskemates tingimustes kasvanud puid ja edaspidi saabuvad pikemad põuad kiirendavad seda protsessi.[7]

Maroko nulu metsad

[muuda | muuda lähteteksti]

Maroko nulu metsad on jagunenud kahe peamise asurkonna vahel, mis asuvad üksteisest umbes 10 km kaugusel. Puud kasvavad nagu Hispaaniaski põhjapoolsetel nõlvadel. Selle teisendi kõige suuremad puud kasvavad Jebel Tasaoti nõlvadel, kus nad võivad kasvada kuni 50 m kõrguseks. Selle asurkonna pindala on ligi 1500 ha ja see asub 1280–1790 m kõrgusel üle merepinna. Seda on viimastel aastakümnetel räsinud suured metsapõlengud. Lõunapoolne asurkond on suurem (pindala ligi 2600 ha) ja arvukam, see asub Jebel Tisouka nõlvadel 1400–2050 m kõrgusel üle merepinna. Mõlemad nulumetsapiirkonnad võeti kaitse alla 2004, kui loodi Talassemtane rahvuspark. Levilat iseloomustab küllalt niiske kliima ja lubjakivist moodustunud mullad.[7] Maroko nulg kasvab enamasti segametsades peamiselt koos atlase seedriga (Cedrus atlantica), itaalia vahtra alamliigiga Acer opulus ssp. hispanicum, põldvahtraga (Acer campestre) ja prantsuse vahtraga (Acer monspessulanum)[8]. Maroko nulu metsad on paremas seisus kui tüüpteisendi metsad, sest nad asuvad kõrgemal mägedes ja on kliimamuutustega paremini kohanenud. Oluline on ka see, et metsad asuvad tihedast inimasustusest küllalt kaugel ja on raskesti ligipääsetavad.[7]

Paljunemine

[muuda | muuda lähteteksti]
Seemned

Hispaania nulg on ühekojaline okaspuu ja paljuneb seemnete abil. Käbikandvus algab tavaliselt 25–35-aastastel puudel ja suureneb aastatega järk-järgult. Tolmlemine toimub aprillis-mais, käbid valmivad septembris-oktoobris. Head seemneaastad korduvad 3–5 aasta järel. Üksikult ja valgusküllases kasvukohas kasvavad puud võivad kanda kuni 100 kg seemneid. Tüüpteisendi seemnete idanevus on 50–60%, maroko nulul mõnevõrra väiksem.[4]

  1. "Conifer database: "Abies pinsapo"". Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist (inglise). Vaadatud 16.08.2010.
  2. Conifer Specialist Group (1998). Abies pinsapo. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2010.
  3. 3,0 3,1 3,2 "Spanish Fir (Abies pinsapo) Pinsapo". www.wildsideholidays.com (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 9.02.2010. Vaadatud 16.08.2010.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 "Abies pinsapo". www.conifers.org (inglise). Vaadatud 16.08.2010.
  5. 5,0 5,1 A. Fernández-Cancio, R. M. Navarro Cerrillo, R. Fernández Fernández, P. Gil Hernández, E. Manrique Menéndez and C. Calzado Martínez (2007). "Climate classification of Abies pinsapo Boiss. forests in Southern Spain" (PDF). www.inia.es (inglise). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 13.12.2009. Vaadatud 16.08.2010.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  6. Francine J. Bigras ja Stephen J. Colombo. "Conifer Cold Hardiness", Holland: Kluwer Academic Pulishers, 2001. ISBN 0-7923-6636-0.
  7. 7,0 7,1 7,2 L. García Esteban, P. de Palacios. "Pinsapo forests: past, present and future" (PDF). bft.revuesonline.com (inglise). Madrid. Vaadatud 17.08.2010.[alaline kõdulink]
  8. Kyle Port. "An African Fir Grows in Boston" (PDF). arnoldia.arboretum.harvard.edu (inglise). Boston: The Arnold Arboretum of Harvard University. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 3.08.2010. Vaadatud 17.08.2010.