Henno Arrak

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Henno Arrak (18. aprill 1930 Tallinn25. veebruar 2017) oli eesti raamatugraafik ja karikaturist.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Henno Arrak sündis Tallinnas töölisperes. Lõpetas eksternina 1948 Tallinna 2. Keskkooli. 19481949 õppis Tallinna Polütehnilises Instituudis. Oli nõukogudevastaste lendlehtede levitamise tõttu 19491955 poliitvangina Kasahstanis. Jätkas õpinguid 1957 ERKI-s, lõpetas selle 1963 raamatugraafika erialal.

Tema karikatuure avaldati ajakirjas Pikker.

Töötas kunstnikuna Üleliidulise Kaubanduspalati Eesti osakonnas, kirjastuses Valgus, ENE peatoimetuses, 1969–1970 Eesti Raamat peakunstnikuna. Aastast 1966. oli Eesti Kunstnike Liidu liige. Vabakutseline kunstnik alates 1970. aastast.

Henno Arraku poolt kujundatud postmark
Henno Arraku kujundatud postmark

Ta oli Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei asutajaliige.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Ta valmistas rohkesti puugravüüritehnikas eksliibriseid ja postmarke ning oli selle ala tippmeister eesti graafikas. Oma eksliibristega esines ta isikunäitustel 1994. aastal Moskva Eksliibrisemuuseumis (koos abikaasa kunstnik Iris Uugiga), 2005. aastal Mustamäe Kultuurikeskuse Kaja galeriis ja 2013. aastal Frederikshavni Eksliibrise- ja Kunstimuuseumis. 1995. aastal avaldas Eesti Eksiliibriseühing 16-leheküljelise Henno Arraku aastatel 1957–1994 loodud eksliibriste kataloogi[1].

1970. aastatel kujundas ta ka medaleid.

Raamatud[muuda | muuda lähteteksti]

Henno Arrak illustreeris ja kujundas hulganiselt raamatuid, näiteks Sergei Mihhalkov "Onu Stjopa. Kolm lugu onu Stjopast" (1973), Enn Kippeli "Meelis" (1961, 1976), Karl Ristikivi "Inimese teekond" (1990), Voldemar Vaga "Kunst Tartus XIX sajandil" (1971), "Kunst Tallinnas" XIX sajandil" (1976), Ethel Lilian Voynich "Kiin" (1977).

Henno Arrak on Aleksander Solženitsõni "Gulagi arhipelaag" I-III (1990) üks tõlkijaid[2].

Tema eksliibristest on kirjastanud Tartu Riiklik Kunstimuuseum raamatu "Henno Arraku joonistused ja eksliibrised" (1985).

Näitused[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1959. aastal noortenäitusel
  • 1984. aastal Tartu Kunstimuuseumis
  • 2010. aastal Lastekirjanduse Keskuses
  • 2015. aastal Toompea lossi kunstisaalis[3].
  • 2015. aastal Kiek in de Kökis Linnamuuseum – Henno Arraku juubelinäitus
  • 2016. aastal Tallinna Keskraamatukogus näitus koos Jüri Arraku teostega[4]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Kunstnik Jüri Arraku poolvend[5] ja kunstnik Iris Uuki abikaasa.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]