Heiki Pisuke

Allikas: Vikipeedia

Heiki Pisuke (sündinud 14. juulil 1955 Tartus) on eesti õigusteadlane ja endine Euroopa Liidu institutsioonide ametnik.[1]

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Ta lõpetas 1973. aastal Tartu 2. Keskkooli, 1978. aastal Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna cum laude, 1981. aastal aspirantuuri, õiguskandidaat (1984, Leningradi Ülikool), väitekiri "Правовое регулирование архитектурной деятельности".

Heiki Pisuke oli aastatel 1981–1986 Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna tsiviilõiguse ja -protsessi kateedri õpetaja, 1986–1988 vanemõpetaja, 1988–1992 dotsent, 1989–1991 ka välissuhtlemise õigusprobleemide labori asutaja juhataja, 1992–1995 õigusteaduskonna rahvusvahelise eraõiguse professor, 1995–1997 erakorraline professor, 1996–2002 eraülikooli Õigusinstituudi korraline professor, intellektuaalse omandi ja rahvusvahelise eraõiguse õppetooli juhataja, teadusprorektor, 1997–2002 ka Tartu Ülikooli külalisprofessor, 2002– Tartu Ülikooli õigusinstituudi intellektuaalse omandi õiguse korraline professor, 2003–2004 õigusinstituudi direktori kohusetäitja, aastast 2005 eraõiguse osakonna juhataja. Ühtlasi oli 1991–1994 kultuuriministri nõunik autoriõiguse küsimustes, 1995–1997 Justiitsministeeriumi rahvusvahelise õiguse osakonna juhataja, 1997–2003 justiitsministri nõunik. 1991–1994 kolme kultuuriministri nõunik autoriõiguse küsimustes. Stažeerinud külalisteadurina Harvardi (1986–1987), Londoni (1992–1993), Uppsala (1992, 1998), Edinburghi Ülikoolis (1998), Stockholmi Majandusülikoolis (1993, 1995), Belgia Université Catholique de Louvainis (1997), Münchenis Max Plancki Patendi-, Autoriõiguse ja Konkurentsiõiguse Instituudis (2000) ja Salzburgi Seminaris (1995), pidanud loenguid Uppsala, Århusi ja Lapi ülikoolis, Soome Avaliku Halduse Instituudis (FINTRA). Töötanud Euroopa Liidu programmide raames juhtiveksperdina Ukrainas ja Türgis.

Õpetanud Rooma eraõiguse aluseid, rahvusvahelist eraõigust, intellektuaalset omandit, autoriõigust, tsiviilõiguse üldosa; koostanud õppevahendeid ja õigusaktide kogumikke.[1] Kolme õigusteaduste doktori teaduslik juhendaja. Juhendanud ka hulgaliselt magistri-, diplomi- jm uurimistöid.

Aastate 2008–2021 töötas ta Euroopa Liidu institutsioonides Brüsselis ja Luxembourgis. Aastatel 2008–2017 oli ta Euroopa Liidu Nõukogu eesti keele osakonna juhataja, aastatel 2017–2021 Euroopa Komisjoni kirjaliku tõlke peadirektoraadi (DGT) eesti keele osakonna juhataja.

Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]

Uurimisvaldkonnad: intellektuaalne omand (eriti autoriõigus), rahvusvaheline eraõigus, tsiviilõigus, Euroopa Liidu õigus, tarbijakaitse. Olnud 7 Eesti Teadusfondi (ETF) grandi hoidja, Euroopa Liidu ja justiitsministeeriumi finantseeritud uurimisprojektide juht, Eesti Teadusfondi (ETF) ja TKN sotsiaalteaduste ekspert. Põhiseaduse ekspertkomisjoni liige (1996–1998). Osalenud õigusloomes, peamiselt autori- ja tsiviilõiguse alal, sh autoriõiguse töögrupi juhataja (1991–1994). Välja töötanud mitmeid riiklike arengukavade eelnõusid ja olnud mitme valitsuskomisjoni liige (sh Euroopa Liiduga ühinemise perioodil Kõrgemate Ametnike Nõukogu, Põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjon jt). Aastast 1997 autoriõiguse asjatundjate komisjoni liige. Olnud 1989–1992 Tartu Ülikooli välissuhtlemise õigusprobleemide labori publikatsioonide sarjas ilmunud 8 kogumiku toimetaja, Õigusinstituudi Toimetiste koostaja, aastast 2003 Intellektuaalse Omandi Infokirja toimetaja, mitme välismaise ajakirja toimetuskolleegiumi liige ja Eesti korrespondent. Osalenud rahvusvahelistel läbirääkimistel, sh Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsiooniga taasühinemisel (Eesti volitatud läbirääkija), õigusabilepingute sõlmimisel, Euroopa Liiduga ühinemise protsessis (1992–2003), olnud EV välisdelegatsioonide ja 2001–2004 mitme rahvusvahelise ekspertgrupi liige, sh Euroopa Komisjoni High Level Expert Group on Intellectual Property, rahvusvahelise eraõiguse ja intellektuaalse omandi rahvusvahelise ekspertgrupi (2005–), Euroopa tarbijaõiguse eksperdigrupi (1998–2001)) ja mitme rahvusvahelise võrgustiku liige (aastast 2005), International Association for the Advancement of Teaching in Intellectual Properity (ATRIP) liige (1993–95 juhatuse liige), Rahvusvahelise Õiguse Assotsiatsiooni (ILA) liige (1996–1998, 2000–2004 Eesti haru asepresident), Eesti Akadeemilise Õigusteadlaste Seltsi liige (1992, 1993–1997 juhatuse liige), Eesti Autorite Ühingu asutajaliige (1991), Eesti Advokatuuri liige (1995 ja 2004), Euroopa Õiguse Assotsiatsiooni Eesti haru asutajaliige (2004).ÜRO IAMLADP Universities' Contact Groupi liige (2010–2017). Oli üks Eesti ametlikke kandidaate Euroopa Inimõiguste kohtu kohtuniku kohale (2004). Üle 150 teadus- jm trükise.[1]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kolm raamatut.
  • Eesti on jälle Berni konventsiooni liige // Eesti Jurist (1994) 11
  • Estonia again on the world copyright map // Copyright World, London, (1993), Issue 28
  • Consumer Protection in Bulgaria, Czech Republic, Estonia, Hungary, Latvia, Lithuania and Romania. National Reports and Comparative Analysis (kaasautor). // Louvain-la-Neuve, Centre de droit de la consommation, Université Catholique de Louvain (1995)
  • Market regulation in Estonia. // Law, Economics and Business in the Melting Pot. The case of Regional Development in the Baltic States. Copenhagen Business School, Tokai Univ. European Center, 1997
  • The influence of social reforms and information society on consumers in transition economy. // Consumer Law in the Information Society London, Boston, 2000
  • The process of bringing Estonia's legal system into conformity with the European Union's acquis communautaire // The Baltic States at Historical Crossroads. Riga, 2001
  • Building a national intellectual property protection system: some issues concerning copyright and related rights in Estonia. // Scand. Studies in Law. Intellectual Property 42 (2002)
  • Moral rights of author in Estonian copyright law. // Juridica International 7 (2002)
  • Cultural dimension in Estonian copyright law. // Juridica International 9 (2004)
  • Autor ja Ülikool. Tartu, 2004
  • Autoriõiguse alused, Tallinn, 2006
  • Autoriõigus ja muusikateoste kasutamine. EKN, 2006.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Heiki Pisuke on spordipedagoog Alfred Pisukese (1929–2010) ja Valentina Pisukese poeg.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Eesti teaduse biograafiline leksikon, 3. köide

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Album professorum Universitatis Tartuensis anno MCMXCVIII. Trt, 1998, 17
  • Tartu Ülikooli õppe-teaduskoosseisu biobibliograafia nimestik 1981–1995 (käsikiri), 132
  • Faculty of Law (1994), 50–51
  • EE 14, 374.
  • Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013
Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.