Rahvusvaheline eraõigus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Rahvusvaheline eraõigus (lühend REÕ) on erinormide kogum, mida rakendatakse kokkupuutumisel teiste riikide õigusega. REÕ lähtub arusaamast, et eri riikide normid reguleerivad õigussuhet erinevalt[1]. Teisisõnu, REÕ ese on isikuvahelised eraõiguslikud suhted, mis on seotud mitme õigussüsteemiga. REÕ-d nimetatakse samuti konfliktiõiguseks (nt Angloameerika doktriinis), sest see võimaldab konflikte ennetada ja lahendada[2].

Rahvusvahelise eraõiguse termini võttis kasutusele USA õigusteadlane Joseph Story (1779–1845) oma teoses „Commentaries on the Conflict of Laws“ (1834)[3]. Terminid võeti kohe vastu Saksamaal ja Prantsusmaal ning sealt levisid need edasi maailma[1].

REÕ olulisus ja üldtunnustatus tänapäeval[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvusvahelise eraõiguse populaarsus kasvab peamiselt seoses majanduselu rahvusvahelistumisega. Tänapäevast maailma iseloomustab riikide majanduslik vastastikune sõltuvus, välismajandussuhete laienemine (liisingutegevus, frantsiisimine jne)[4].

Välisinvesteeringud on aktiivselt seotud eri riikide majandusega, areneb tööstuslik ja teaduslik-tehniline koostöö (välisettevõtete osalemine rajatiste ehitamisel). Tänu tehnoloogia arengule saavad riigid kasutada eri tüüpi andmeid ning teadus-, tehnoloogia- ja kultuurisaavutusi oma hüvanguks[5].

REÕ tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvusvaheline eraõigus hõlmab eri riikide subjektide (üksikisikute ja juriidiliste isikute) suhteid. Objektide alusel võib REÕ suhted jagada kolmeks rühmaks:

  1. üks suhete subjektidest on välisriigi füüsiline või juriidiline isik;
  2. suhte objekt (vara, autoriõigus) asub välisriigi territooriumil;
  3. õigussuhe, millega on õigussuhete tekkimine, muutumine või lõppemine seotud välismaaga: kahju, üksikisiku surm, ettevõtte registreerimine[6].

REÕ reguleeritavaid suhteid saab liigitada suunitluse alusel kaheks:

  1. majanduslikud, põllumajanduslikud, teaduslikud, tehnilised ja kultuurilised suhted, mis kuuluvad REÕ reguleerimisalasse. Sel juhul on rahvusvahelise eraõiguse ülesanne reguleerida eri riikide organisatsioonide ja ettevõtete ärisuhteid;
  2. suhted välismaalaste osalusega, mis mõjutab nende vara ja isiklikku vara, perekonna-, töö- ja muid eraõiguslikke õigusi[5].

REÕ tingimuste loetelu[muuda | muuda lähteteksti]

Tingimused, milleta on REÕ tekkimine võimatu.

  1. REÕ on osa kogu õigusest ja seetõttu saab see tekkida alles pärast õiguse enda tekkimist.
  2. REÕ on alati seotud, millegi võõraga, seetõttu REÕ võib tekkida ainult siis, kui eksisteerivad muud riigid või riigitaolised üksused (kellel on oma õigus).
  3. REÕ peamine eesmärk on tekkivate õiguslike konfliktide lahendamine, seetõttu on oluline ka kokkupõrgete (kollisioonide) olemasolu. Kokkupõrked omakorda tähendavad rahvusvahelise eraõiguse norme, mis ei sisalda otsest vastust, otsest ettekirjutust konkreetse küsimuse lahendamiseks. Need standardid näitavad ainult, milliseid õigusakte kohaldatakse.
  4. REÕ tingimuseks on pideva ja stabiilse kaubandus-, majandusliku või sotsiaalse vahetuse võimalus.
  5. REÕ on seotud migratsiooniga. Migratsiooni all peame silmas ennekõike isikute seaduslikku ja vabatahtlikku ümberasumist ajutiselt või alaliselt teistesse riikidesse.
  6. REÕ eeltingimus on teiste riikide õigussüsteemide olemasolu tunnustamine ja nende austamine[7]

REÕ allikad[muuda | muuda lähteteksti]

REÕ allikaid saab jaotada rahvusvahelisteks (kohaldamine on kohustuslik mitme riigi territooriumil) ja riikide sees kasutatavateks allikateks (kohaldamine on kohustuslik ühe riigi territooriumil)[1].

Rahvusvahelisteks allikateks Eestis peetakse

  • rahvusvahelisi lepinguid;
  • kohtupraktikat;
  • tava ja praktikat;
  • õigusakte;
  • õigusteadlase arvamusi (kasutatakse teoreetiliste vaidluste lahendamiseks)
  • arbitraažkohtute praktikat[8].

Rahvusvahelised lepingud[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvusvahelise eraõiguse allikad on ametlikud õiguslikud vormid (aktid), milles on sätestatud õigusnormid. Traditsiooniliselt on allikad kahesed. Kaheste allikate puhul on normid sätestatud nii riigisiseste õigusaktide, tolli, samuti rahvusvaheliste lepingute ja rahvusvahelise tolli jaoks[6].

Rahvusvaheline leping viitab rahvusvahelisele lepingule, mille on sõlminud välisriik (välisriigid) või rahvusvaheline organisatsioon kirjalikult. Rahvusvaheline leping on rahvusvahelise õiguse allikas, millega reguleeritakse osavõtjate (riikide) suhteid. Lisaks rahvusvahelisele õigusele sisaldavad paljud rahvusvahelised lepingud õigusnorme, mille eesmärk on reguleerida üksikisikute ja üksuste vahelisi rahvusvahelisi privaatsuhteid[6].

Rahvusvaheliste lepingute liigid

  1. Isetäitvad ja täitmata lepingud
    • Isetäitvad – taotlemisel ei pea riigisisest õigusakti välja andma, neid rakendatakse otse seaduse juhiste alusel.
    • Täitmata lepingud nõuavad nende rakendamiseks asjakohaseid riigisiseseid õigusakte.
  1. Rahvusvahelised lepingud võivad olla:
    • riikidevahelised (sõlmitud riigi nimel),
    • valitsustevahelised (sõlmitud valitsuse nimel),
    • osakondadevahelised (sõlmitud täitevõimu organite nimel).
  2. Mitme- ja kahepoolsed lepingud näitavad vastavalt lepingutes osalevate riikide arvu.
  3. Universaalsed ja piirkondlikud rahvusvahelised lepingud osutavad lepingute geograafilisele (territoriaalsele) ulatusele[9].

Kohtupraktika[muuda | muuda lähteteksti]

Pretsedenti on tunnistatud õigusallikana mitmes riigis. Mandri-Euroopa riikides (Prantsusmaa, Belgia, Saksamaa, ka Eesti) on pretsedent oluline allikas õiguskaitseküsimuste lahendamisel, millega täitakse seaduses sätestatud lüngad ja tõlgendatakse õigusakte[9].

Tava[muuda | muuda lähteteksti]

Tavasid on kahte liiki: riiklik ja rahvusvaheline toll. Rahvusvaheline tava on määratletud kui üldise praktika tõend, mida tunnustatakse õigusnormina. Tava kujundamisel eristatakse kahte elementi:

  1. Objektiivne – langeb kokku teiste riikide praktikaga (usus);
  2. Subjektiivne – tunnustamine rahvusvahelise õiguse subjektide poolt (opinio juris)[9].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 I. Nurmela, L. Almann. Rahvusvaheline õigus. Tallinn, 2008, lk 23–24.
  2. М. И Брун. Введение в международное частное право. Москва, 1915, lk 17.
  3. J. Haydel. Joseph Story. The First Amendment Encyclopedia. Sine loco, 2015, lk 96–102.
  4. Б. И. Нефедов. История международного права. Москва, 1986, lk 18.
  5. 5,0 5,1 М. М. Богуславский. Международное частное право. Москва, 2004, lk 16–32.
  6. 6,0 6,1 6,2 Л. П. Ануфриева. Международное частное право. Москва, 2002, lk 130–144.
  7. О. В. Аблезгова. Международное частное право. Москва, 2005, lk 37–54.
  8. Н. П. Иванов. Основания частной международной юрисдикции. Sine loco, 1865, lk 76.
  9. 9,0 9,1 9,2 Л. А. Лунц. Международное частное право. Москва, 1970, lk 23–40