Harilik sealõuarohi

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Harilik sealõuarohi
Illustratsioon Otto Wilhelm Thomé (1885)
Illustratsioon Otto Wilhelm Thomé (1885)
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Iminõgeselaadsed Lamiales
Sugukond Mailaselised Scrophulariaceae
Perekond Sealõuarohi Scrophularia
Liik Harilik sealõuarohi
Ladinakeelne nimetus
Scrophularia nodosa
L.
Sünonüümid
  • Scrophularia cechica' Opiz
  • Scrophularia chamaeneriifolia Schustler
  • Scrophularia foetida Garsault
  • Scrophularia halleri Gueldenst. ex Ledeb.
  • Scrophularia hemschinica C. Koch
  • Scrophularia hemshinica K.Koch
  • Scrophularia italica Mill.
  • Scrophularia major Bub.
  • Scrophularia sckellii Spreng.
  • Scrophularia subnodosa Schur, 1904
  • Scrophularia ternata Schur
  • Scrophularia wirtgenii Koch ex Opiz[1]

Harilik sealõuarohi (Scrophularia nodosa) on mailaseliste sugukonda sealõuarohu perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim.

Harilikku sealõuarohtu on kasutanud ravimtaimena.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Harilik sealõuarohi

Taime kõrgus võib olla 40–160 cm. Vars on püstine ja teravalt neljakandiline. Varrelehed on lühikese rootsuga või istuvad, kõrglehed kolmnurksed. Väikesed õied on koondunud otsmiste pööristena ebasarikjasse õisikusse, ülahuuled on punakaspruunid, kroon rohekas. Õisiku- ja õieraagudel on tumedad näärmekarvad. Harilik sealõuarohi õitseb juunist septembrini.[viide?]

Risoom on muguljalt paksenenud.

Kasvukoht[muuda | muuda lähteteksti]

Harilik sealõuarohi on Eestis tavaline leht- ja segametsades, võsastikes, karjamaadel, tee- ja kraaviservadel, elamute läheduses, kasvab tavaliselt üksikute taimedena.

Eripärad[muuda | muuda lähteteksti]

Taime osad tekitavad pärast katkirebimist ebameeldiva lõhna. Metsaloomad seda taime ei söö.

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Taime on rahvameditsiinis kasutatud lümfisõlmede paistetuse, mitmesuguste nahahädade ja haavade parandamise soodustamiseks.

Droog[muuda | muuda lähteteksti]

Droogiks on ürt (Scrophulariae herba) ja juured (Scrophulariae radix). Ürti kogutakse õitsemise ajal ja juuri sügisel või kevadel.

Droogi näidustused[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvameditsiinis tuntakse nii ürdi kui ka juurte uriini- ja higierituse soodustavat toimet, teada on ka põletiku- ja sooleparasiidivastane ning haavu parandav toime.

Eesti rahvameditsiinis on ürdist pressitud mahlaga püütud ravida paistetust, kärnu, sügelisi jmt nahal tekkinud haiguslikke seisundeid.

Hiinas tarvitatakse taime vähi vastu. Ida- ja Põhja-Euroopa rahvaste rahvameditsiinis on taime kasutatud maohammustuse korral.

Tänapäeva homöopaatias kasutatakse värsket ürti kurgumandlipõletiku, kõrgvererõhktõve ja lümfitursete ning liiga sageli esinevate külmetushaiguste korral.

Aleksander Heintalu on märkinud kasutusaladeks hemorroidid; liigeste ekseemid; sügelised; vistrikud; akne; seenhaigused; paised ning umbed; põsekoopapõletik; rinnanäärmete ja -nibude põletik (nii salvina kui ka sissevõtmiseks); sisekõrvapõletik.[2]

Vigala Sassi taimeravi[muuda | muuda lähteteksti]

Korje: V kuu. Kasutatakse hariliku sealõuarohu õisikuid ja risoome.

  • Alkoholitõmmis: 8–10 grammi värsket droogi riivida lisada sellele 150 grammi 40–50% alkoholi kohta, lasta tõmmata 8–10 päeva. Pärast tõmbamisaega kasutada tilkadena teedes sooleusside väljutamiseks.
  • Tee: 2–3 grammi peenestatud droogi (õisikuid) 1/2 l keeva vee kohta, keeta vaiksel tulel 10–15 minutit, lasta tõmmata 20–30 minutit ja kurnata. Teed juua tühja kõhu peale 3–4 korda päeva 60–100 grammi korraga.[2]

Keemiline koostis[muuda | muuda lähteteksti]

Harilik sealõuarohi sisaldab iridoide (aukubiin, harpagiid, atsetüülharpagiid, tsinnamoüülaukubiin), flavonoide (näit diosmiin), kumariine, saponiine, tanniine, alkaloide[3] kardioaktiivseid glükosiide, resiini, suhkruid ja orgaanilisi happeid.

Juured sisaldavad flavonoide, kumariine, fenoolhappeid, iridoide jpm.

Ohud[muuda | muuda lähteteksti]

Harilik sealõuarohi avaldab inimistele toksilist toimet ja seda peetakse inimeste suhtes mürktaimeks, eriti potentsikad on juured.[3] Mürgistusi on saadud ka inhalatsiooniga. Mürgised toimeained on saponiinid, flavonoidid, iridoidid.[2]

Teadusuuringutes[muuda | muuda lähteteksti]

Hariliku sealõuarohu ekstrakti toimet katsetati (in vitro) küüliku soolestikule (tühisool). Tulemused näitavad, et taimeekstrakti erinevad annused ja fraktsioonid võivad häirida küüliku tühisoole silelihaste normaalset talitlust.[4]

Nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Linnaeus andis taimele ladinakeelse nimetuse Scrophularia ja lisas nodosa 1753. aastal – see viitab paisunud risoomidele, mis meenutavad ülespaistetanud skrofuloosseid lümfisõlmi[5] (tuberkuloosi vorm).

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. GBIF Backbone Taxonomy, Scrophularia nodosa L.
  2. 2,0 2,1 2,2 Aleksander Heintalu, Anneli Sihvart, "Vigala Sassi taimeravi", Pegasus, lk 121, 2012
  3. 3,0 3,1 Ain Raal, "Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn, lk 830, 2010
  4. Ahmad M, Muhammad N, Mehjabeen, Jahan N jt, Spasmolytic effects of Scrophularia nodosa extract on isolated rabbit intestine., lühikokkuvõte, Pak J Pharm Sci. jaanuar 2012 ;25(1):267-75, veebiversioon (vaadatud 13.06.2016) (inglise keeles)
  5. Henry Oakeley, Jane Knowles, Michael de Swiet, Anthony Dayan, A Garden of Medicinal Plants, lk 32, Royal College of Physicians, 2015, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 13.06.2016)(inglise keeles)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

16. väljaanne, nr 1, lk 33–35, veebruar 2002