Half-Life

Allikas: Vikipeedia
Half-Life
Arendaja Valve Corporation
Väljaandja Sierra Studios, Valve Corporation (digitaalselt)
Seeria Half-Life
Mootor GoldSrc
Platvorm Microsoft Windows, Linux, OS X, PlayStation 2
Väljalaskeajad 8. november 1998
Žanr FPS

"Half-Life" (stiliseeritult HλLF-LIFE) on esimeses isikus tulistamismäng (FPS, first-person shooter), mille töötas välja ettevõte Valve Corporation ja avaldas 1998. aastal Sierra Studios Microsoft Windowsi jaoks. Mängu peetakse Valve'i debüüdiks mängumaailmas. See on esimene mäng "Half-Life'i" sarjas. Mängija juhib teadlast, füüsikateoreetikut Dr. Gordon Freemani, kes peab pärast katastroofiliselt ebaõnnestunud eksperimenti välja murdma salajasest uurimislaborist, võideldes vaenlastega ja lahendades mõistatusi.

Võrreldes mitmete teiste selle aja mängudega pole "Half-Life'is" ühtegi vaheklippi, mängija saab selle asemel segamatult Freemanile keskenduda. Lugu jutustatakse ettemääratud sündmustega, mida mängija näeb läbi tegelase silmade. Valve'i kaasasutaja Gabe Newell on öelnud, et arendajad soovisid luua haarava maailma tüüpilise virtuaalse "lasketiiru" asemel. Mängumootor, GoldSrc, on tugevalt kohandatud versioon Quake'i mootorist, mille Valve litsentsis id Software'ilt.

"Half-Life" võitis pärast väljaandmist üle 50 aasta arvutimängu (Game of the Year) auhinna. Mäng mõjutas tulevate aastate esimeses isikus tulistamismänge ning seetõttu peetakse seda üheks aegade parimaks mänguks.[1] IGN-i väitel jaguneb FPS-mängude ajalugu selgelt kaheks ajastuks, enne ja pärast "Half-Life'i".[2] Alates 2004. aasta novembrist on mängu kogu maailmas müüdud üle 8 miljoni ja alates 2006. aasta juulist üle 20 miljoni eksemplari. Seda on hiljem porditud PlayStation 2-le (2001. aastal), OS X-ile ja Linuxile (2013. aastal).

"Half-Life'ile" loodi 2004. aastal järg "Half-Life 2", mis on kriitikute arvates veelgi paremini õnnestunud.

Mängu sisu[muuda | muuda lähteteksti]

"Half-Life" on esimeses isikus tulistamismäng, mis nõuab mängijalt lahinguülesannete sooritamist ja mõistatuste lahendamist, et mängus edasi jõuda. Võrreldes mitmete teiste sellel ajastul ilmunud mängudega kasutab "Half-Life" "etteprogrammeeritud sündmusi", lastes näiteks vaenulikul Vortigauntil murda maha loo jätkamiseks vajaliku ukse. Kuna mängul pole vaheklippe, saab mängija peaaegu kogu mängu Gordonit, kes ei räägi ja keda pole kordagi otseselt näha, kontrollida, jutustades tervet mängu läbi tema silmade. "Half-Life'is" puuduvad otsesed "tasemed/levelid" ja mäng on jaotatud peatükkideks, mille pealkirju näeb mängija läbi loo edenedes. Mängus edasijõudmine on pidev, katkestused tekivad vaid lühikesteks laadimispausideks.[3]

Mäng integreerib tihti eripalgeliste mõistatustega, näiteks tuleb orienteeruda konveierlintide rägastikus või ehitada kastidest väike trepp, et jõuda järgmisse alasse, kuhu mängijal on vaja minna. Mõned mõistatused seisnevad vastase alistamisel keskkonna kasutamisel, näiteks auruventiili keeramist, et hävitada vaenlane kuuma auruga. Mängus on vähe "bossilahinguid", kus mängija alistab otseses võitluses palju tugevama vaenlase. Selle asemel on bosside alistamised tehtud näiteks peatüki eesmärgiks ja tulistamise asemel tuleb võitmiseks tihti kasutada hoopis keskkonda. Mängu teises pooles saab mängija oma HEV skafandrile kaughüppemooduli, mis suurendab hüpete pikkust ja kiirust kui mängija enne hüppamist kükitab. Mooduli kasutamine on oluline platformer-tüüpi hüppemõistatuste lahendamisele Xenil mängu lõpposas.[3]

Enamuse mängust võitleb mängija üksi, kuid aeg-ajalt abistavad teda mängu poolt kontrollitud tegelased, näiteks teadlased ja turvamehed, kes aitavad mängijat vaenlastega võitlemisel, vajalikesse aladesse pääsemisel või annavad talle tähtsat informatsiooni. Mängus on lai valik vaenlasi,näiteks parasiidid Xenilt nagu peakrabid, ebasurnud ja Vortigauntid. Samuti tuleb Gordonil võidelda ka inimestest vaenlastega nagu Ohtlike Keskkondade Lahinguüksuse (HECU) sõdurid ja teised USA valitsuse salaagendid, kes on saadetud tekkinud kriisi lahendama ja ühtlasi tapma kõik selle tunnistajad.

Loo kokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]

Tegevuspaik[muuda | muuda lähteteksti]

Enamik mängust toimub 2000. aastatel New Mexico kõrbes asuvas Black Mesa uurimisjaamas, väljamõeldud teaduskompleksis, mis sarnaneb mitmeti Los Almos National Laboratory ja Area 51-ga. Mängu peaosaliseks on füüsikateoreetik Gordon Freeman. Loo käigus saab katastroofiliselt läbikukkunud eksperimendi käigus Freemanist üks ainukesi ellujäänud tunnistajaid. Eksperimendi käigus tekib "resonantne kaskaad" – väljamõeldud füüsikaline nähtus, mis rebib dimensioonide "õmblused" lahti ja põhjustab teisest dimensioonist, nimega Xen, pärit tulnukate sisenemise uurimisjaama ning järgneva kaose mida hiljem nimetatakse "Black Mesa intsidendiks".[3]

Kaoses jaamast pääseda üritades avastab Freeman, et on vastamisi kahe vaenuliku poolega: Xeni tulnukad ja Ameerika Ühendriikide merejalaväe eriüksuse HECU (Hazardous Environment Combat Unit) sõdurid, kes on saadetud intsidenti summutama, hävitades kõik tõendid ja tunnistajad, sh Freemani ja teised Black Mesa personaliliikmed. Mängu jooksul võib erinevatel momentidel näha salapärast tegelaskuju, tuntud kui (kuigi nimele mängusiseselt ei viitata) "G-Man", kes aegajalt jälgib Freemani teekonda läbi uurimisjaama. Lõpuks suudab Freeman ellujäänud teadlaste ja turvameeste abiga jõuda ülisalajasse "Lambda Kompleksi" (tähistatud kreekapärase "λ" sümboliga), kus grupp ellujäänuid teleporteerib ta tulnukate dimensiooni, nimega Xen, tapma Nihilanthi, gigantset olendit, kes hoiab lahti dimensioonidevahelist lõhet, mille kaudu tulnukad Maale tungivad.[3]

Mängu lugu oli algselt inspireeritud sellistest arvutimängudest nagu Doom ja Quake, aga ka Stephen Kingi lühijutust "Udu" ja teleseriaali "The Outer Limits" osast "The Borderland".[4] Seda arendas edasi Valve'i stsenarist ja loovkirjutaja Marc Laidlaw.

Arendus[muuda | muuda lähteteksti]

Valve, mis tegutseb Kirklandis Washingtoni orariigis, asutasid 1996. aastal endised Microsofti töötajad Mike Harrington ja Gabe Newell.[5] Oma esimeseks tooteks seadis Valve 3D-õudusmärulimängu, kasutades id Software'ilt litsentsitud Quake'i mootorit.[6] Valve modifitseeris 70% mootori koodist, lisades Direct3D ja skeletianimatsioonide toe.[5]

Disainer Harry Teasley sõnul oli suureks eeskujuks 1993. aasta FPS Doom ja meeskond tahtis, et Half-Life "hirmutaks mängijaid nagu Doom seda tegi". Newell ütles, et "Half-Life oli mitmel viisil vastuseks ülelihtsustatud FPS-mängudele. Paljud meist olid armunud arvutimängudesse nende fenomenaalsete võimaluste tõttu ja tundus nagu vähendaks tööstus järk-järgult neid võimalusi. Meie lootus oli, et maailmate ja tegelaskujude kogemine on mängijatele põnevam kui lihtsad lasketiirud."[7]

Meeskonnal oli algseid raskuseid tasemete kujundamisel, meeleheites koostasid nad taseme mis sisaldas igat relva, ettemääratud sündmust, vaenlast ja muid ideid millele nad olid seni tulnud. See tase inspireeris neid arendust jätkama.

Projekti esialgne pealkiri oli "Quiver, noolepea" sõjaväebaasi järgi Stephen Kingi lühijutust "Udu", mis oli mängule algseks inspiratsiooniks.[8] Nimi "Half-Life" valiti, kuna see oli loo ainestikku esilekutsuv ja omas sobivat visuaalset sümbolit: kreeka tähte λ (lambda), mis kujutab poolväärtusaja konstanti.[4]

Valve'il oli raske leida mängule väljaandjat, sest enamus pidasid mängu esmaarendajatele liialt ambitsioonikaks. Sierra On-Line sõlmis hiljem Valve'iga ühe mängu tehingu, sest oli huvitatud 3D-märulimängu avaldamisest.[9] Valve näitas mängu avalikult esimest korda 1997. aastal ning see oli sama aasta Electronic Entertainment Expol (E3), kus näidati mängu tehisintellekti ja animatsioone, edukas.[10] 1998. aasta E3'l sai mäng auhinnad kategooriates "Parim PC mäng" ja "Parim märulimäng".[11]

1997. aasta augustis palkas Valve ulmekirjaniku Marc Laidlaw' mängu tegelaste ja tasemete disaini kallal töötama.[8] Muusikalise tausta koostas Kelly Bailey. "Half-Life" pidi algselt välja tulema 1997. aasta teises pooles, kuid konkureerimiseks "Quake II-ga" otsustas Valve, et mäng vajab märkimisväärset revideerimist.[11] Stuudio tegi täiesti ringi mängu tehisintellekti ja tasemed aasta enne selle ilmumist. Ilmumiskuupäeva muudeti mitu korda, kuid viimaks ilmus mäng 1998. aasta novembris.[12] Veel paar päeva enne ilmumistähtaega avastasid arendajad mängu lähtekoodis vea ning parandasid selle.

Valve väljastas "Half-Life'i" kohta kaks demo. Esimene neist kandis nime "Half-Life: Day One", sisaldas esimest viiendikku mängust ning tuli kaasa osade graafikakaartidega. Teine demo, pealkirjaga "Half-Life: Uplink", ilmus 12. veebruaril 1999 ning hõlmas tugevalt muudetud versioone "Half-Life'i" arendusperioodist pärit kaartidest.

Pordid[muuda | muuda lähteteksti]

"Half-Life'i" portis PlayStation 2-le Gearbox Software ja mäng ilmus 2001. aastal. See versioon oli võrreldes algse mänguga põhjalikult uuendatud nii tegelaste mudelite, relvade kui ka pikemate tasemete ja parema kaardigeomeetria osas, sest pordiga liideti töö katkestatud Dreamcasti pordist. Samuti oli lisatud juurde koostöö vormis kohaliku mitmikmängu lisapakett "Half-Life: Decay", kus mängijad kontrollisid kahte Black Mesa naisteadlast: Dr. Crossi ja Dr. Greeni. Samuti võimaldas lisapakett kasutada USB-ühendusega hiirt ja klaviatuuri – seda võimalust pole varem PlayStation 2-l kasutatud.

Mac OS-ile mõeldud port, mida arendas Logicware, kuulutati küll välja, kuid jäi tegelikult ilmumata.[13] Captivation Digital Laboraties, Inc palgati arendama porti Dreamcastile, ilmumistähtajaga 2000. aasta lõpus. Dreamcasti versioon kaasajastas mängu graafikat, kahekordistates originaalsete mudelite polügoonide arvu. Dreamcasti versioon pidi sisaldama ka oma lisapaketti: "Blue Shift" nagu PC-versioon sisaldas "Opposing Force'i" ja Playstation 2 oma "Decayd". Pärast mitmeid viivitusi tühistati Dreamcasti versioon siiski 2001. aasta juunis "muutuvate turuolude tõttu".[14] "Blue Shifti" lisapakett jäeti alles ja porditi ümber teiseks "Half-Life'i" lisapaketiks PC jaoks.[15]

Sama aastal näitas Sierra On-Line Playstation 2 porti 2001. aasta Electronic Entertainment Expol. See port ilmus Põhja-Ameerikas sama aasta oktoobris ja Euroopas vaid kuu hiljem. Samal ajal ilmus PC jaoks ka "Half-Life: Blue Shift", teine "Half-Life'i" lisapakett. Sellega oli kaasas ka "kõrglahutuse pakk", mis uuendas mängu graafikat ja mudeleid.

29. jaanuaril 2013 ilmusid Valve'i beetaversioonid "Half-Life'i" portidest OS X-i ja Linuxi jaoks.[16] Mõlemad pordid avaldati valmistootena sama aasta 14. veebruaril.[17]

Lisapakid ja järjed[muuda | muuda lähteteksti]

Lisapakid[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklites Half-Life: Opposing Force, Half-Life: Blue Shift ja Half-Life: Decay

Mõlemad kahest Gearbox Software'i arendatud lisapakist on ilmunud ka PC-versioonile, nendeks on: "Half-Life: Opposing Force" (1999) ja "Half-Life: Blue Shift" (2001). Esimeses naaseb mängija uuesti Black Mesasse – "Half-Life'is" toimunud sündmustesse, kuid seekord Adrian Shephardi, HECU merejalaväelase, kes saadeti intsidenti summutama, vaates. See lisas mitmeid uusi relvi, uusi nii sõbralikke kui ka vaenulikke kõrvaltegelasi ning laseb mängijal avastada seni nägemata uurimisjaama osi. Lisapakett on lühem kui originaalne "Half-Life", sisaldades 11 peatükki originaalse 19 asemel.

"Blue Shift" toob mängija samuti uuesti "Half-Life'i" sündmustikku Black Mesa uurimisjaamas, seekord aga Barney Calhounina, ühena uurimisjaama turvameestest. See lisapakett arendati boonusmissioonina tühistatud Dreamcasti pordile. "Blue Shiftiga" oli kaasas "kõrglahutuse pakk", mis lasi mängijal kaasajastada mängu graafilist külge. "Blue Shiftil" polnud kuigi palju rohkem uusi võimalusi kui "Opposing Force'il", kui välja arvata mõned variatsioonid eksisteerivatest mudelitest. Põhiliselt on tegu taaskasutatud rekvisiitidega "Half-Life'ist".

"Half-Life: Decay" arendas samuti Gearbox, kuid see ilmus ainult lisana "Half-Life'i" PlayStation 2 versiooniga. Lisa võimaldas koostöömitmikmängu, milles kaks mängijat said koos mõistatusi lahendada või võidelda paljude vaenlastega "Half-Life'i" maailmast.

2000. aastal ilmus kogumik "Half-Life: Plantinum Pack", mis sisaldas (koos käsiraamatutega) "Half-Life'i", "Counter-Strike'i", "Team Fortress Classicut" ja "Half-Life: Opposing Force'i". 2002. aastal anti kogumik uuesti välja uute pealkirjade all: "Half-Life: Platinum Collection" ja "Half-Life: Generation". Mõlemad neist sisaldasid uute lisadena "Half-Life: Blue Shifti" ja pärast Steamis registreerimist ka "Richochetti"," Day of Defeati" ja "Deathmatch Classicut". 2005. aastal ilmus "Half-Life 1: Anthology", kuid sisaldas ühte DVD-d eksklusiivselt Steami versioonidega "Half-Life'ist", "Half-Life: Opposing Force'ist", "Half-Life. Blue Shiftist" ja "Team Fortress Classicust".

Järjed[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklites Half-Life 2, Half-Life 2: Episode One ja Half-Life 2: Episode Two

"Half-Life 2" kuulutati välja 2003. aasta mais toimunud Electronic Entertainment Expol ja ilmus 16. novembril 2004. Mängija kontrollib Gordon Freemani 20 aastat pärast Black Mesa intsidenti düstoopilises Linn 17-s, kus ta peab võitlema koos ülestõusnutega tulnukate režiimi vastu. Sellele järgnes ka kaks episoodilist järge: "Half-Life 2: Episode One" ja "Half-Life 2: Episode Two", mis ilmusid 1. juunil 2006 ja 10. oktoobril 2007.[18]

Uusversioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Et täpsemalt kogeda protsessi, millega peavad tegelema modifikatsioonide loojad, portis Valve "Half-Life'i" (uue pealkirjaga "Half-Life: Source") ja "Counter-Stike'i" oma uuele Source'i mootorile. "Half-Life: Source" on otseport, mis tähendab, et sellega ei pandud kaasa uut sisu ega ka Blue Shifti kõrglahutuse pakki. Sellegipoolest kasutab port näiteks Source'i mootori piksli- ja tipuvarjutajaid, et teha vee-efektid reaalsemaks ja uut realistlikumat füüsikamootorit. Lisatud on ka muid "Half-Life 2" võimalusi, näiteks: vanade 16-bitiste rastergraafilised taevad asendati 3D-"taevakastidega", tegelaste kehad animeeriti täielikult liigutatavateks "kaltsunukkudeks" (inglise keeles: ragdoll), tekstuurid asendati kvaliteetsematega jne. Hiljem lisati ka toetus OS X-ile ja Linuxile, kõrglahutusega tekstuuripakk, võimalus muuta tegelase vaatevälja (FOV) jm.[19]

Porti on hiljem kritiseeritud Source'i mootori mitmete võimaluste kasutamata jätmise ning endiselt osade vanade tekstuuride ja mudelite kasutamise pärast. Vastuseks kriitikale kuulutas Crowbar Collective välja enda arendatud uusversiooni "Black Mesa". Esimene pool mängust ilmus 14. septembril 2012 ning lubati, et teine pool järgneb hiljem.

10. juulil 2006 kuulutas Valve Steami uudiskirjas, et varsti ilmub Source'i mootorile porditud "Half-Life: Deathmatch", mis oli originaalselt "Half-Life'i" mitmikmäng. Mäng ilmus pealkirjaga "Half-Life Deathmatch: Source" 2. juulil 2005.

Modifikatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Iseseisvad mänguloojad toetasid "Half-Life'i" kirglikult alates ilmumist 1998. aastal, peamiselt tänu Valve'i otsusele panna mänguga kaasa tööriist Worldcraft, mida kasutati tasemete disainimisel ja valmistamisel. Hiljem lasi Valve välja eraldi arendustarkvara (SDK), mis lasi teistel arendajatel mängu muuta ning luua erinevaid modifikatsioone. Mõlemat tööriista uuendati hiljem kõvasti ning avaldati ka manuaalid nende efektiivsemaks kasutamiseks.

"Half-Life'i" arendustarkvara kasutati ka mitmete mitmikmängu modifikatsioonide loomiseks, s.h Valve'i enda arendatud "Team Fortress Classic" ja "Deathmatch Classic" (uuendatud versioon "Quake'ist").[20] Samas said Valve'i otsest toetust ka mõned hiljem ilmunud modifikatsioonid nagu "Day of Defeat" (DOD) ja "Counter-Strike". Teised märkimisväärsed mitmikmängu modid on näiteks "Action Half-Life", "Firearms", "Science and Industry", "The Specialists", "Pirates, Vikings and Knights", "Natural Selection" ja "Sven Co-op".

Samuti on loodud suur hulk üksikmängumodifikatsioone nagu "USS Darkstar" (1999. aastal, futuristlik märuliseiklus zooloogilist uurimistööd tegeval kosmoselaeval), "The Xeno Project 1 and 2" (1999–2005, kaheosaline modifikatsioon Xenil ja kosmoselaevadel), "Edge of Darkness" (2000, kasutab mõningaid kasutamata "Half-Life'i" mudeleid), "Half-Life: Absolute Redemption" (2000, tegelane kontrollib Gordon Freemani veel neljas episoodis ja kohtub uuesti G-Maniga), "They Hunger" (2000–2001, ebasurnutega õudusmäng), "Poke646" (2001, "Half-Life'i" loo järg uuendatud graafikaga), "Someplace Else" (2002, kõrvallugu originaalsele "Half-Life'ile") ja "Heart of Evil" (2003, Vietnami sõda koos ebasurnutega).[21]

Mõni "Half-Life'i" modi on ka hiljem poelettidele jõudnud. "Counter-Strike" on olnud neist edukaim, ilmudes kuue versioonina: eraldi (2000), osana Plantinum Packist (2000), Xboxi versioonina (2003), üksikmängu versioonina "Counter-Strike: Condition Zero" (2004), "Counter-Strike: Source" (2004) ja "Counter-Strike: Global Offensive" (2012). "Team Fortress Classic", "Day of Defeat", "Gunman Chronicles" (2000, futuristlik vesternistiilis üksikmängumod) ja "Sven Co-op" on samuti eraldi mängudena ilmunud.

2003. aastal toimunud Valve'i vastu küberrünnaku käigus murdsid häkkerid sisse Valve'i sisevõrku ja lekitasid sealt suure hulga faile. Nende hulgas oli ka ilmumata "Half-Life'i" modifikatsioon "Half-Life: Threewave", tühistaud uusversioon Quake'i mänguviisist Threewave CTF. 14. septembril 2012 leidis Tyler McVicker selle failid Vietnami FTP-serverist ja avaldas mitteametliku modifikatsioonina 2016. aasta septembris.[22]

Kriitiline vastuvõtt[muuda | muuda lähteteksti]

Avalikkus võttis "Half-Life'i" väga positiivselt vastu nii arvustuste kui ka müüginumbrite osas. 16. novembriks 2004 oli mängu müüdud kaheksa miljonit eksemplari,[23] 2008. aastaks 9,3 miljonit.[24] Mäng võitis ka 50 aasta arvutimängu (Game of the Year) auhinna.

Mäng on laialdaselt tunnustatud, teenides 96 punkti võimalikust 100 punktist arvustuste kataloog Metacriticus. Seda on kirjeldatud kui üht kõigi aastate parimat mängu, parimat tulistamismängu pärast "Doomi" ja kui "tõelist arvutimängude klassikut".[25] Mängu peetakse üheks kõige revolutsioonilisemaks FPS-tulistamimänguks läbi aegade ja üheks parimaks arvutimänguks üleüldse.[26][27] Paljud arvustajad on ülevoolavalt kiitnud mängu interaktiivset keskkonda, väga kaasahaaravat stiili.[28]

2008. aasta Guinnessi rekordite raamat andis "Half-Life'ile" "kõige rohkem müüdud FPS-mängu" maailmarekordi.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ "The Gamasutra Quantum Leap Awards: First-Person Shooters". Gamasutra. 5. september, 2016.
  2. ↑ "Half-Life – #1 Top Shooters" IGN.com. 13. september 2013.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Bell, Joe Grant (25. november, 1998). Half-Life: Prima's Official Strategy Guide. Prima Games. ISBN 0-7616-1360-4
  4. ↑ 4,0 4,1 Hodgson, David (2004). Half-Life 2: Raising the Bar. Prima Games. ISBN 0-7615-4364-3
  5. ↑ 5,0 5,1 "Final Hours of Half-Life: The Microsoft Millionaires". Gamespot. 12. september 2006.
  6. ↑ "The Final Hours of Half-Life: The id visit". Gamespot. 12. september 2006.
  7. ↑ Tufnell, Nicholas (25. november, 2011) "Interview: Gabe Newell". The Cambridge Student Online.
  8. ↑ 8,0 8,1 "The Final Hours of Half-Life: The Valve Difference". Gamespot. 14. september 2006.
  9. ↑ "The Final Hours of Half-Life: The Right E-mail, the Right Time". Gamespot. 14. september 2006.
  10. ↑ "The Final Hours of Half-Life: The Public Debut". Gamespot. 14. september 2006.
  11. ↑ 11,0 11,1 "The Final Hours of Half-Life: Reassembling the Pieces". Gamespot. 14. september 2006.
  12. ↑ "The Final Hours of Half-Life: Reassembling the Pieces". Gamespot. 14. september 2006.
  13. ↑ Ostergrad, Genevieve (23. aprill, 1999) "SIERRA STUDIOS TO DELIVER BEST-SELLING HALF-LIFE TO THE MAC". PlanetFortress.com. IGN Entertainment. Arhiveeritud originaalist 23. veebruaril 2012. Kasutatud 18. juulil 2016.
  14. ↑ Chau, Anthony (18. juuni 2001) "Not Given Half A Chance: The Cancellation of Half-Life". IGN. IGN Entertainment. Kasutatud 18. juulil 2016.
  15. ↑ IGN Staff (29. märts 2001) "Ready to Jump Back into the Black Mesa Research Facility?". IGN. IGN Entertainment. Kasutatud 18. juulil 2016.
  16. ↑ alfred (29. jaanuar 2013) "Half-Life 1 Beta released". Steam. Valve Corporation. Kasutatud 18. juulil 2016.
  17. ↑ alfred (13. veebruar 2013) "Half-Life 1 update released". Steam. Valve Corporation. Kasutatud 18. juulil 2016.
  18. ↑ Thorsen, Tor (24. mai 2006) "Half-Life 2: Episode One gold, Two dated, Three announced". Gamespot. Kasutatud 27. aprillil 2007.
  19. ↑ "Half-Life: Source update released". Steam. Valve Corporation. 25. september 2013. Kasutatud 9. märtsil 2015
  20. ↑ Walker, Trey (7. juuni 2001). "Valve releases Deathmatch Classic mod for Half-Life". GameSpot.
  21. ↑ "Half Life Single Player MOD: USS Darkstar". Games Over. Kasutatud 27. märtsil 2008
  22. ↑ Orland, Kyle (21. september 2016) "The unreleased Half-Life multiplayer mod that you can play now". Ars Technica. Kasutatud 22. septembril 2016.
  23. ↑ Mike Musgrove (16. november 2004) "Half-Life 2's Real Battle". Washington Post. Kasutatud 28. veebruaril 2008.
  24. ↑ Remo, Chris (3. detsember 2008) "Analysis: Valve's Lifetime Retail Sales For Half-Life, Counter-Strike Franchises".. Gamesutra. Kasutatud 3. detsembril 2008.
  25. ↑ Green, Jeff (February 1, 1999). "Half-Life". Computer Gaming World. Arhiveeritud originaalist 9. veebruaril 2002, kasutatud 14. aprillil 2010
  26. ↑ "Half-Life Review". IGN. Kasutatud 25. aprillil 2007
  27. ↑ "Half-Life Review". GameSpot. Kasutatud 25. aprillil 2007.
  28. ↑ House, Michael L. (2014). "Half-Life". AllGame. Arhiveeritud originaalist 14. novembril 2014.
Videomängud
"Half-Life"
"Portal"
"Portal" • "Portal 2" • "The Lab" • "Aperature Hand Lab"
"Counter-Strike"
"Day of Defeat"
"Team Fortress"
"Left 4 Dead"
Dota
Muu
"Deathmatch Classic" • "Ricochet" • "The Orange Box" • "Alien Swarm" • "Dota 2" •
Tehnoloogia
Riistvara
Tarkvara
Inimesed
Praegused
Endised
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Half-Life&oldid=6556167"