Half-Life

Allikas: Vikipeedia
Half-Life
Half-Life Lambda popr..png
Arendaja(d) Valve Corporation
Väljaandja(d) Sierra Studios, Valve Corporation (digitaalselt)
Seeria Half-Life
Mootor GoldSrc
Platvorm(id) Microsoft Windows, Linux, OS X, PlayStation 2
Väljalaskeajad 8. november 1998
Žanr FPS

Half-Life (stiliseeritult HλLF-LIFE) on esimeses isikus tulistamismäng (FPS, First-person shooter), mille töötas välja ettevõte Valve Corporation ja avaldas 1998. aastal Sierra Studios Microsoft Windowsile. Mängu peetakse Valve'i debüüdiks mängumaailmas ja on esimene mäng Half-Life'i seerias. Mängija juhib teadlast, füüsikateoreetikut Gordon Freemani, kes peab pärast katastroofiliselt ebaõnnestunud eksperiment väljamurdma salajasest uurimislaborist, võideldes erinevate vaenlastega ja lahendades mõistatusi.

Võrreldes mitmete teiste selle aja mängudega pole Half-Life'is ühtegi vaheklippi, mängija saab selle asemel segamatult Freemani kontrollida ja lugu jutustatakse ettemääratud sündmustega mida mängija näeb läbi tegelase silmade. Valve'i kaasasutaja Gabe Newell on öelnud, et arendajad soovisid luua haarava maailma palja "lasketiiru" asemel. Mängumootor, GoldSrc, on tugevalt kohandatud versioon Quake mootorist, mille Valve litsentsis id Software'ilt.

Half-Life võitis pärast väljaandmist üle 50 aasta arvutimängu (Game of the Year) tiitli. Mäng mõjutas tulevate aastate esimeses isikus tulistamismänge ja on sellest ajast arvestatud kui ühe läbi aegade parima mänguna.[1] IGN'i väitel jaguneb FPS-mängude ajalugu selgelt kaheks ajastuks, enne ja pärast Half-Life'i.[2] Alates 2004. aasta novembrist on mäng müünud üle 8 miljoni ja alates 2006. aasta juulist üle 20 miljoni koopia üle maailma. Seda on hiljem porditud Playstation 2'le (2001. aastal), OS X'ile ja Linux'ile (2013. aastal).

Half-Life'ile loodi 2004. aastal järg Half-Life 2, mis on kriitikute arvates veelgi paremini õnnestunud.

Mängu sisu[muuda | muuda lähteteksti]

Half-Life on esimeses isikus tulistamismäng mis nõuab mängijalt lahinguülesannete sooritamist ja mõistatuste lahendamist, et mängus edasi jõuda. Võrreldes mitmete teiste selle aja mängudega kasutab Half-Life ettemääratud sündmusi, näiteks lastes vaenulikul Vortigauntil murda maha loo jätkamiseks vajalik uks. Kuna mäng ei kasuta vaheklippe, saab mängija peaaegu kogu aeg tegelast, kes ei räägi ja keda tegelikult pole kordagi näha, kontrollida, jutustades tervet mängu läbi tema silmade. Half-Life'is puuduvad otsesed "tasemed" ja mäng on jaotatud peatükkideks, mille pealkirju näeb mängija läbi loo edenedes. Mängus edasijõudmine on pidev, katkestudes vaid lühikesteks laadimispausideks.[3]

Mäng integreerib tihti endasse erinevaid mõistatusi, näiteks konveierlintide rägastikus orienteeriumine või kastidest väikse trepi ehitamine, et jõuda järgmisesse alasse kuhu mängijal vaja minna on. Mõned mõistatused seisnevad vastase alistamisel keskkonna kasutamisel, näiteks auruventiili keeramist, et hävitada vaenlane kuuma auruga. Mängus on vähe "bossilahinguid", kus mängija alistab otseses võitluses palju tugevama vaenlase. Selle asemel on bosside alistamised tehtud näiteks peatüki eesmärgiks ja tulistamise asemel tuleb võitmiseks tihti kasutada hoopis keskonda. Mängu teises pooles saab mängija oma HEV skafandrile kaughüppemooduli, mis suurendab hüpete pikkust ja kiirust kui mängija enne hüppamist kükitab. Mooduli kasutamine on oluline erinevate platformer-tüüpi hüppemõistatuste lahedamisele Xen'il mängu lõpposas.[3]

Enamuse mängust võitleb mängija üksinda kuid aeg-ajalt abistavad teda mängu poolt kontrollitud tegelased, näiteks teadlased ja turvamehed, kes aitavad mängijat vaenlastega võitlemisel, vajalikesse aladesse pääsemisel või annavad talle tähtsat informatsiooni. Mängus on lai valik vaenlasi,näiteks parasiidid Xenilt nagu peakrabid, ebasurnud ja Vortigauntid. Samuti tuleb tegemist inimestest vaenlastega, peamiselt Ohtlike Keskondade Lahinguüksuse (HECU) merejalaväelaste ja salamõrtsukad, kes on saadetud dimensioonidevahelisi ohte ohjama ja hävitama kõik tunnistajad.

Loo kokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]

Tegevuspaik[muuda | muuda lähteteksti]

Enamik mängust 2000'ndatel toimub kõrvalises New Mexico kõrbesoppis asuvas Black Mesa Uuurimisjaamas, väljamõeldud teaduskompleksis mis sarnaneb mitmeti Los Almose Rahvuslikule Laboratooriumile ja Area 51'le. Mängu peaosaliseks on füüsikateoreetikGordon Freeman. Loo käigus saab katastroofiliselt läbikukkunud eksperimendi käigus Freemanist üks ainukesi ellujäänuid tunnistajaid. Eksperimendi käigus tekib "resonantne kaskaad" - väljamõeldud nähtus, mis rebib dimensioonide "õmblused" lahti põhjustades teisest dimensioonist, Xenilt, pärit tulnukate sisenemise uurimisjaama ja järgneva kaose, antud sündmust nimetatakse "Black Mesa insidendiks".[3]

Üritades kaoses jaamast pääseda, avastab Freeman, et on jäänud kahe vaenuliku poole vahele: Xeni tulnukad ja HECU, Ameerika Ühendriikide merejalaväe eriüksuse, sõdurid, kes on saadetud insidenti summutama hävitades kõik tõendid ja tunnistajad, s.h. Freemani ja teised Black Mesa personaliliikmed. Erinevatel hetkedel läbi mängu võib näha salapärast tegelast tuntud kui (kuigi nimele mängusiseselt ei viitata) "G-Man", kes aegajalt ilmub ja jälgib Freemani edenemist. Lõpuks suudab Freeman ellujäänud teadlaste ja turvameeste abiga jõuda salapärasesse "Lambda Kompleksi" (tähistatud kreekapärase "λ" sümboliga), kus grupp ellujäänuid teleporteerib ta tulnukate maailma Xenile tapma Nihilanthi, gigantset olendit kes hoiab dimensioonide vahelist lõhe lahti.[3]

Mängu lugu oli algselt inspireeritud arvutimängudest nagu Doom ja Quake, aga ka Stephen Kingi lühijutust "Udu" ja televisooniseeria The Outer Limits episoodist "The Borderland".[4] Seda arendati edasi Valve'i stsenaristi ja kirjaniku Marc Laidlaw poolt.

Arendus[muuda | muuda lähteteksti]

Valve, asukohaga Kirklandis, Washingtonis, asutati 1996. aastal endiste Microsofti töötajate Mike Harringtoni ja Gabe Newelli poolt.[5] Oma esimese tooteks seadis Valve 3D õudus-actionmängu kasutades id Software'ilt litsentsitud Quake mootorit.[6] Valve modifitseeris 70% mootori koodist, lisades Direct3D ja skeletianimatsioonide toe.[5]

Disainer Harry Teasley sõnul oli suureks eeskujuks 1993. aasta FPS Doom ja meeskond tahtis, et Half-Life "hirmutaks mängijaid nagu Doom seda tegi". Newell ütles, et "Half-Life oli mitmel viisil vastuseks ülelihtsustatud FPS-mängudele. Paljud meist olid armunud arvutimängudesse nende fenomenaalsete võimaluste tõttu ja tundus nagu vähendaks tööstus järkjärgult neid võimalusi. Meie lootus oli, et maailmate ja tegelaskujude kogemine on mängijatele põnevam kui lihtsad lasketiirud."[7]

Meeskonnal oli algseid raskuseid tasemete kujundamisel, meeleheites koostasid nad taseme mis sisaldas igat relva, ettemääratud sündmust, vaenlast ja muid ideid millele nad olid seni tulnud. See tase inspireeris neid arendust jätkama.

Projekti esialgne pealkiri oli "Quiver", Noolepea sõjaväebaasi järgi Stephen Kingi lühijutust Udu, mis oli mängule algseks inspiratsiooniks.[8] Nimi Half-Life valiti kuna see oli loo ainestikku esilekutsuv ja omas sobivat visuaalset sümbolit: kreeka tähte λ (lambda), mis kujutab poolväärtusaja konstanti.[4]

Valve'il oli raske leida mängule väljaandjat, sest enamus pidasid mängu esmaarendajatele liialt ambotsioonikaks. Sierra On-Line sõlmis hiljem Valve'iga ühe mängu tehingu, sest oli huvitatud 3D märulimängu avaldamisest. [9] Valve näitas mängu avalikult esimest korda 1997. aastal ning see oli sama aasta Electonic Entertainment Expol (E3), kus näidati mängu tehisintellekti ja animatsioone, edukas.[10] 1998. aasta E3'l sai mäng auhinnad kategooriates "Parim PC mäng" ja "Parim märulimäng".[11]

1997. aasta augustis palkas Valve ulmekirjaniku Marc Laidlaw mängu tegelaste ja tasemete disaini kallal töötama.[8] Muusikaline taust koostati Kelly Bailey poolt. Half-Life pidi algselt väljatulema 1997. aasta teises pooles kuid konkureerimiseks Quake II'ga otsustas Valve, et mäng vajab märkimisväärset revideerimist.[11] Stuudio tegi täiesti ringi mängu tehisintellekti ja tasemed aasta enne selle ilmumist. Ilmumiskuupäeva muudeti mitu korda kuid viimaks ilmus mäng 1998. aasta novembris.[12] Veel paar päeva enne ilmustähtaega avastasid arendajad mängu lähtekoodis vea ning parandasid selle.

Valve väljastas Half-Life'ile kaks demo. Esimene neist kandis nime Half-Life: Day One ja sisaldas esimest viiendiku mängust ning tuli kaasa osade graafikakaartidega. Teine demo, Half-Life: Uplink, ilmus 12. veebruaril 1999 ning hõlmas endas tugevalt muudetud versioone Half-Life'i arendusperioodist pärit kaartidest.

Pordid[muuda | muuda lähteteksti]

Half-Life porditi PlayStation 2'le Gearbox Software'i poolt ja ilmus 2001. aastal. See versioon oli võrreldes algse mänguga põhjalikult uuendatud nii tegelaste mudelite, relvade kui ka pikemate tasemete ja parema kaartigeomeetria osas, sest pordiga liideti töö katkestatud Dreamcasti pordist. Samuti oli lisatud juurde koostöö vormis kohaliku mitmikmängu lisapakett Half-Life: Decay kus mängijad kontrollisid kahte Black Mesa naisteadlast Dr. Cross'i ja Dr. Green'i. Samuti võimaldas lisapakett kasutada USB ühendusega hiirt ja klaviatuuri, võimalus, mida varem PlayStation 2'l polnud kasutatud.

Port Mac OS'ile, mida arendas Logicware, kuulutati küll välja aga ei jõudnud kunagi ilmumseni.[13] Captivation Digital Laboraties, Inc palgati arendama porti Dreamcastile, ilmumistähtajaga 2000. aasta lõpus. Dreamcasti versioon kaasajastas mängu graafikat, kahekordistates originaalsete mudelite polügonide arvu. Dreamcasti versioon pidi sisaldama ka oma lisapaketti: Blue Shift nagu PC versioon sisaldas Opposing Force'i ja Playstation 2 oma Decay'd. Siiski, peale mitmeid viivitusi, tühistati Dreamcasti versioon 2001. aasta juunis "muutuvate turu olude tõttu".[14] Blue Shifti lisapakett jäeti alles ja porditi ümber teiseks Half-Life'i lisapaketiks PC'l.[15]

Sama aastal näitas Sierra On-Line Playstation 2 porti 2001. aasta E3'l. See port ilmus Põhja-Ameerikas sama aasta oktoobris ning Euroopas vaid kuu hiljem. Umbes samal ajal ilmus PC'l ka Half-Life: Blue Shift, teine Half-Life'i lisapakett. Sellega oli kaasas ka "kõrglahutuse pakk" mis uuendas mängu graafikat ja mudeleid.

29. jaanuaril 2013 ilmusid Valve'i betaversioonid Half-Life'i portidest OS X'ile ja Linuxile.[16] ja need valmisid sama aasta 14. veeebruaril.[17]

Lisapakid ja järjed[muuda | muuda lähteteksti]

Lisapakid[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklites Half-Life: Opposing Force, Half-Life: Decay ja Half-Life: Blue Shift

Mõlemad kahest Gearbox Software'i poolt arendatud lisapakist on ilmunud ka PC-versioonile, nendeks on: Half-Life: Opposing Force (1999) ja Half-Life: Blue Shift (2001). Esimeses naaseb mängija uuesti Black Mesasasse Half-Life'is toimunud sündmustesse, kuid seekord läbi Adrian Shephardi, HECU merejalaväelase kes saadeti insidenti summutama, perspektiivi. See lisas mitmeid uusi relvu, uusi nii sõbralikke kui vaenulikke kõrvaltegelasi ja laseb mängijal avastada seni nägemata uurimisjaama osasid. Lisapakett on lühem kui originaalne Half-Life, sisaldades 11. peatükki originaalse 19. asemel.

Blue Shift toob mängija samuti uuesti Half-Life'i sündmustikku Black Mesa uurimisjaamas, seekord aga Barney Calhounina, ühena uurimisjaama turvameestest. See lisapakett arendati boonusmissioonina tühistatud Dreamcasti pordile. Blue Shiftiga oli kaasas "kõrglahutuse pakk", mis lasi mängijal kaasajastada mängu graafilist külge. Blue Shiftil polnud väga palju rohkem uusi võimalusi kui Opposing Force'il, kui välja arvata mõned variatsioonid eksisteerivatest mudelitest. Põhiliselt on tegu taaskasutatud rekvisiitidega Half-Life'ist.

Half-Life: Decay arendati samuti Gearboxi poolt kuid ilmus ainult lisana Half-Life'i PlayStation 2'e versiooniga. Lisa võimaldas koostöömitmikmängu, milles kaks mängijat said koos mõistatusi lahendada või võidelda paljude erinevate vaenlastega Half-Life'i maailmast.

2000. aastal ilmus kogumik pealkirjaga Half-Life: Plantinum Pack mis sisaldas (koos käsiraamatutega) Half-Life'i, Counter-Strike'i, Team Fortress Classic'ut ja Half-Life: Opposing Force'i. 2002. aastal anti kogumik uuesti välja uute pealkirjade all: Half-Life: Platinum Collection ja Half-Life: Generation. Mõlemad neist sisaldasid uute lisadena Half-Life: Blue Shifti ja pärast Steamis registreerimist ka Richocheti, Day of Defeati ja Deathmatch Classic'ut. 2005. aastal ilmus Half-Life 1: Anthology kuid sisaldas ühte DVD'd eksklusiivselt Steami versioonidega Half-Life'ist, Half-Life: Opposing Force'ist, Half-Life. Blue Shiftist ja Team Fortress Classic'ust.

Järjed[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklites Half-Life 2, Half-Life2: Episode Two ja Half-Life 2: Episode One

Half-Life 2 kuulutati välja 2003. aasta mais toimunud E3'l ja ilmus 16. novembril 2004. Mängija kontrollib Gordon Freemani 20 aastat peale Black Mesa insidenti düstoopilises Linn 17. kus ta peab võitlema koos ülestõusnutega tulnukate režiimi vastu. Sellele järgnes ka kaks episoodilist järge: Half-Life 2: Episode One ja Half-Life 2: Episode Two, mis ilmusid 1. juunil 2006 ja 10. oktoobril 2007.[18]

Uusversioonid (remakes)[muuda | muuda lähteteksti]

Et täpsemalt kogeda protsessi, millega peavad tegelema modifikatsioonide loojad, portis Valve Half-Life'i (uue pealkirjaga Half-Life: Source) ja Counter-Stike'i oma uuele Source mootorile. Half-Life: Source on otseport, mis tähendab, et sellega ei pandud kaasa uut sisu ega ka Blue Shifti kõrglahutuse pakki. Sellegipoolest kasutab port näiteks Source'i mootori piksli- ja tipuvarjutajaid, et teha vee-efektid reaalsemaks ja uut realistlikumat füüsikamootorit. Samuti on lisatud mitmed teised Half-Life 2 võimalused, s.h: vanade 16-bitiste rastergraafilised taevad asendati 3D "taevakastidega", tegelaste kehad animeeriti täielikult liigutatavateks "kaltsunukkudeks" (inglise keeles: "ragdoll"), tekstuurid asendati kvaliteetsematega jne. Hiljem lisati ka toetus OS X'ile ja Linuxile, kõrglahutusega tekstuuripakk, võimalus muuta tegelase vaatevälja (FOV) jm.[19]

Porti on hiljem kritiseeritud Source'i mootori mitmete võimaluste kasutamata jätmise ning endiselt osade vanade tekstuuride ja mudelite kasutamise pärast. Vastuseks kriitikale kuulutas Crowbar Collective välja nende poolt arendatud uusversiooni nimega Black Mesa. Esimene pool mängust ilmus 14. septembril 2012 ning lubati, et teine pool järgneb hiljem.

10. juulil 2006 kuulutas Valve läbi Steami uudiskirja, et varsti ilmub Source mootorile porditud Half-Life: Deathmatch mis oli originaalselt Half-Life'i mitmikmäng. Mäng ilmus pealkirjaga Half-Life Deathmatch: Source 2. juulil 2005.

Modifikatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Iseseisvad mänguloojad toetasid Half-Life'i kirglikult alates ilmumist 1998. aastal, peamiselt tänu Valve'i otsusele panna mänguga kaasa tööriist Worldcraft mida kasutati tasemete disainimisel ja valmistamisel. HIljem lasi Valve välja eraldi arendustarkvara (SDK) mis lasi teistel arendajatel mängu muuta ning luua erinevaid modifikatsioone. Mõlemad tööriistu uuendati hiljem kõvasti ning avaldati ka manuaalid nende efektiivsemaks kasutamiseks.

Half-Life'i arendustarkvara kasutati ka mitmete mitmikmängu modifikatsioonide loomiseks, s.h. Valve'i enda arendatud Team Fortress Classic ja Deathmatch Classic (uuendatud Versioon Quakest).[20] Samas said Valve'i otsest toetust ka mõned hiljem ilmunud modifikatsioonid nagu Day of Defeat (DOD) ja Counter-Strike. Teised märkimisväärsed mitmikmängu modid on näiteks Action Half-Life, Firearms, Science and Industry, The Specialists, Pirates, Vikings and Knights, Natural Selection ja Sven Co-op.

Samuti on loodud suur hulk üksikmängu modifikatsioone nagu USS Darkstar (1999. aastal, futuristlik märuliseiklus zooloogilist uurimustööd tegeval kosmoselaeval), The Xeno Project 1 and 2 (1999–2005, kaheosaline modifikatsioon Xenil ning kosmoselaevadel), Edge of Darkness (2000, kasutab mõningaid kasutamata Half-Life'i mudeleid), Half-Life: Absolute Redemption (2000, tegelane kontrollib Gordon Freemani veel neljas episoodis ja kohtub uuesti G-Maniga), They Hunger (2000–2001, ebasurnutega õudusmäng), Poke646 (2001, Half-Life'i loo järg uuendatud graafikaga), Someplace Else (2002, kõrvalugu originaalsele Half-Life'ile) ja Heart of Evil (2003, Vietnami sõda koos ebasurnutega).[21]

Mõned Half-Life'i modidest on ka hiljem poelettidele jõudnud. Counter-Strike on olnud neist edukaim, ilmudes kuue erineva versioonina: eraldi (2000), osana Plantinum Packist (2000), Xbox'i versioonina (2003), üksikmängu versioonina nimega Counter-Strike: Condition Zero (2004), Counter-Strike: Source (2004) ja Counter-Strike: Global Offensive (2012). Team Fortress Classic, Day of Defeat, Gunman Chronicles (2000, futuristic westerni-stiilis üksikmängumod) ja Sven Co-op on samuti eraldi mängudena ilmunud.

2003. aastal toimunud küberrünnaku käigus Valve'i vastu murdsid häkkerid sisse Valve'i sisevõrku ja lekitasid sealt suure hulga faile. Nende hulgas oli ka ilmumata Half-Life'i modifikatsioon Half-Life: Threewave, tühistaud uusversioon Quake mänguviisist Threewave CTF. 14. septembril 2012 leiti selle failid Tyler McVickeri poolt Vietnami FTP serveris ja avaldati mitteametliku modifikatsioonina 2016. aasta septembris.[22]

Kriitiline vastuvõtt[muuda | muuda lähteteksti]

Half-Life'i vastuvõtt avalikuse poolt oli väga positiivne nii arvustuste kui müüginumbrite osas. 16. novembriks 2004 oli mäng müünud kaheksa miljonit koopiat.[23] Aastaks 2008. oli see number kasvanud 9.3 miljonile.[24] Mäng võitis ka 50 aasta arvutimängu (Game of the Year) auhinda.

Mäng on laialdaselt tunnustatud, teenides 96 punkti võimalikust 100 punktist arvustuste kataloog Metacriticus. Seda on kirjeldatud kui üht kõigi aastate parimat mängu, parimat tulistamismängu peale Doomi ja kui tõelist arvutimängude klassikut.[25] Mängu peetakse üheks kõige revolutsionaalsemaks FPS tulistamimänguks läbi aegade ja üheks parimaks arvutimänguks üleüldse.[26][27] Paljud arvustajad kiitsid tugevalt mängu interaktiivset keskkonda, väga kaasahaaravat stiili.[28]

2008. aasta Guinessi rekordite raamat andis Half-Life'ile "kõige rohkem müünud FPS mängu" maailmarekordi.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "The Gamasutra Quantum Leap Awards: First-Person Shooters". Gamasutra. 5. september, 2016.
  2. "Half-Life - #1 Top Shooters" IGN.com. 13. september 2013.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Bell, Joe Grant (25. november, 1998). Half-Life: Prima's Official Strategy Guide. Prima Games. ISBN 0-7616-1360-4
  4. 4,0 4,1 Hodgson, David (2004). Half-Life 2: Raising the Bar. Prima Games. ISBN 0-7615-4364-3
  5. 5,0 5,1 "Final Hours of Half-Life: The Microsoft Millionaires". Gamespot. 12. september 2006.
  6. "The Final Hours of Half-Life: The id visit". Gamespot. 12. september 2006.
  7. Tufnell, Nicholas (25. november, 2011) "Interview: Gabe Newell". The Cambridge Student Online.
  8. 8,0 8,1 "The Final Hours of Half-Life: The Valve Difference". Gamespot. 14. september 2006.
  9. "The Final Hours of Half-Life: The Right E-mail, the Right Time". Gamespot. 14. september 2006.
  10. "The Final Hours of Half-Life: The Public Debut". Gamespot. 14. september 2006.
  11. 11,0 11,1 "The Final Hours of Half-Life: Reassembling the Pieces". Gamespot. 14. september 2006.
  12. "The Final Hours of Half-Life: Reassembling the Pieces". Gamespot. 14. september 2006.
  13. Ostergrad, Genevieve (23. aprill, 1999) "SIERRA STUDIOS TO DELIVER BEST-SELLING HALF-LIFE TO THE MAC". PlanetFortress.com. IGN Entertainment. Arhiveeritud originaalist 23. veebruaril 2012. Kasutatud 18. juulil 2016.
  14. Chau, Anthony (18. juuni 2001) "Not Given Half A Chance: The Cancellation of Half-Life". IGN. IGN Entertainment. Kasutatud 18. juulil 2016.
  15. IGN Staff (29. märts 2001) "Ready to Jump Back into the Black Mesa Research Facility?". IGN. IGN Entertainment. Kasutatud 18. juulil 2016.
  16. alfred (29. jaanuar 2013) "Half-Life 1 Beta released". Steam. Valve Corporation. Kasutatud 18. juulil 2016.
  17. alfred (13. veebruar 2013) "Half-Life 1 update released". Steam. Valve Corporation. Kasutatud 18. juulil 2016.
  18. Thorsen, Tor (24. mai 2006) "Half-Life 2: Episode One gold, Two dated, Three announced". Gamespot. Kasutatud 27. aprillil 2007.
  19. "Half-Life: Source update released". Steam. Valve Corporation. 25. september 2013. Kasutatud 9. märtsil 2015
  20. Walker, Trey (7. juuni 2001). "Valve releases Deathmatch Classic mod for Half-Life". GameSpot.
  21. "Half Life Single Player MOD: USS Darkstar". Games Over. Kasutatud 27. märtsil 2008
  22. Orland, Kyle (21. september 2016) "The unreleased Half-Life multiplayer mod that you can play now". Ars Technica. Kasutatud 22. septembril 2016.
  23. Mike Musgrove (16. november 2004) "Half-Life 2's Real Battle". Washington Post. Kasutatud 28. veebruaril 2008.
  24. Remo, Chris (3. detsember 2008) "Analysis: Valve's Lifetime Retail Sales For Half-Life, Counter-Strike Franchises".. Gamesutra. Kasutatud 3. detsembril 2008.
  25. Green, Jeff (February 1, 1999). "Half-Life". Computer Gaming World. Arhiveeritud originaalist 9. veebruaril 2002, kasutatud 14. aprillil 2010
  26. "Half-Life Review". IGN. Kasutatud 25. aprillil 2007
  27. "Half-Life Review". GameSpot. Kasutatud 25. aprillil 2007.
  28. House, Michael L. (2014). "Half-Life". AllGame. Arhiveeritud originaalist 14. novembril 2014.