Guinnessi rekordite raamat

Allikas: Vikipeedia

Guinnessi rekordite raamat on iga-aastane teatmik, mis sisaldab valiku maailmarekordeid – niihästi inimeste saavutusi kui ka looduslikke ekstreemsusi. Ka raamatu endaga seostub üks maailmarekord – nimelt on see kõigi aegade müüduim autoriõiguste kaitsega raamat. See on ka üks raamatuid, mida USA raamatukogudest kõige sagedamini varastatakse.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

4. mail 1951 osales õlletootja Guinness Brewery toonane juht Sir Hugh Beaver jahipeol Wexfordi krahvkonnas Iirimaal. Ta sattus vaidlusse teemal, milline on Euroopa kõige kiirem jahitav lind. Samal õhtul taipas ta, et teatmike põhjal on seda võimatu kindlaks teha.

Beaver mõistis, et Iiri ja Briti pubides vaieldakse igal õhtul hulga seesuguste küsimuste üle, ent puudus raamat, kust saaks infot rekordite kohta. Ta leidis, et raamat, mis sedalaadi küsimustele vastuseid pakuks, võiks saada üsna populaarseks.

Beaveri idee sai reaalsuseks, kui Guinnessi töötaja Christopher Chataway soovitas talle kaksikvendadest tudengeid Norris ja Ross McWhirterit, kes olid pidanud Londonis faktiotsimisagentuuri. Augustis 1954 palgati vennad koostama raamatut, millest sai Guinnessi rekordite raamat. Seda trükiti ja jagati tuhat eksemplari.

Esimene 197-leheküljeline väljaanne valmis 27. augustil 1955 ja jõudis jõuludeks Briti raamatumüügi edetabelite tippu. "See oli mõeldud jagamiseks turunduse eesmärgil – keegi ei lootnud sellega raha teha," kommenteeris Beaver. Järgmisel aastal anti raamat välja USA-s ning seda müüdi 70 000 eksemplari.

Kuna raamatust sai üllatushitt, tehti sellest veel palju uusi trükke, jõudes lõpuks ühe parandatud trükini aastas, mis ilmub oktoobris, et jõuda valmis jõulumüügi ajaks. Pikka aega kirjastasid seda ja teisi sarnaseid raamatuid vennad McWhirterid. Mõlemal vennal oli entsüklopeediline mälu. 1975. aastal mõrvas Ross McWhirteri Iiri Vabariiklik Armee (Provisional Irish Republican Army).

1954. aastal moodustati esimese raamatu kirjastamiseks ettevõte Guinness World Records Limited. 1970. aastatel kuulusid raamatu õigused kirjastusele Sterling Publishing. Ettevõte kuulus Guinness Breweryle ja seejärel Diageole 2001. aastani, mil selle ostis Gullane Entertainment. Gullane'i enda ostis 2002. aastal HiT Entertainment. 2006 ostis HiT Entertainmenti Apax Partners, mis müüs Guinnessi rekordite raamatu õigused 2008. aasta alguses Jim Pattison Groupile. Praeguseks on õigused litsentseeritud selle tütarfirmale Ripley Entertainment. Ehkki Guinness World Recordsil on kontorid ka New Yorgis ja Tokyos, asub selle peakorter tänini Londonis, ehkki firma muuseum paikneb Ripley peakorteris Orlandos, USA Florida osariigis.

Areng[muuda | muuda lähteteksti]

Viimased trükid on keskendunud inimeste saavutustele. Võisteldakse nii tavapärastel aladel nagu raskuste tõstmine kui ka vähem levinuil, nagu munade kaugusvise, pikim aeg arvutimängu "Grand Theft Auto IV" mängides või kümne minutiga söödud hot dog'ide arv (ehkki söömis- ja alkoholijoomisrekordeid enam ei registreerita, vältimaks kohtuasju). Lisaks võistlusrekorditele on raamatus sedalaadi faktid nagu kõige raskem kasvaja, kõige mürgisem taim, lühim jõgi (Roe jõgi), pikim draamaseriaal USA-s ("Guiding Light"), kõige kauem draamaseriaalis mänginud näitleja (Suurbritannias William Roache sarjas "Coronation Street", Austraalias Ray Meagher sarjas "Kodus ja võõrsil"), pikkuselt kolmas draamaseriaal USA-s ("General Hospital") ja maailma edukaim müügimees (Joe Girard). Paljud rekordid on seotud noorima inimesega, kes midagi on saavutanud – näiteks on noorim kõiki maailma riike külastanud inimene Maurizio Giuliano.

Igas trükis on valik Guinnessi suurest rekordite andmebaasist. Valiku kriteeriumid on aegade jooksul muutunud. Lisatakse uusimad rekordid ja uuendatud rekordid.

Sellest peale, kui 1995. aastal loobuti Norris McWhirteri konsultanditeenustest ja Diageo rekordiraamatu brändi seejärel maha müüs, on raamat muutunud tekstipõhisest teatmikust illustreeritud tooteks. Seetõttu ei ole raamatus (ega veebilehel) enam suuremat osa rekordeist ning neid saab teada vaid juhul, kui kirjutada Guinnessile taotlus rekordi löömiseks. Neile, kes ei taha oodata vastust 4–6 nädalat, pakub Guinness kiirvastust 300 Inglise naela eest.

Eetika ja ohutus[muuda | muuda lähteteksti]

Mitmed maailmarekordid, mida kunagi avaldati, on hiljem eetilistel põhjustel kõrvaldatud. Maailmarekordeid avaldades võib raamat innustada teisi püüdma seda rekordit lüüa, hoolimata oma tervisest ja ohutusest. Näiteks pärast raskeima kala rekordi avaldamist toitsid mitmed kalaomanikud oma lemmikloomi üle igasuguse mõistliku määra, mistõttu sissekanne kõrvaldati. Samuti loobus rekordiraamat 1991. aastal mitmeist söögi- ja joogirekordeist, kuna võistlejad võivad endale viga teha ning kirjastus võidakse seepeale kohtusse kaevata. Keelustatute seas olid kõik alkoholijoomisrekordid ning ebatavaliste asjade (nt jalgarattad ja puud) söömine. Mõned rekordid nagu mõõganeelamine ja võidusõit avalikel maanteedel suleti, kuna senised rekordiomanikud olid ületanud ohutustaseme. Nii mainiti varasemates rekordiraamatutes Albaania endist kuningat Zogi, kes suitsetas päevas umbes 150 sigaretti.

Mõned suletud rekordid on ka uuesti avatud. Näiteks nimetati mõõganeelamisrekordit 1990. aastal Guinnessi rekordite raamatus suletuks, ent rekordite telesõus, mis algas 1998. aastal, näidati kolme mõõganeelamiskatset, samuti mainis neid raamatu 2007. aasta trükk. Õlle kiirjoomisrekordeist loobuti raamatus 1991. aastal, kuid 2008. aastal avaldati need taas, kuigi teises kategoorias.

Muuseum[muuda | muuda lähteteksti]

1976. aastal avati Empire State Buildingus Guinnessi rekordite raamatu muuseum. Seejärel läks kiirlaskur Bob Munden promotuurile, tulistades revolvrist 0,01 sekundiga. Eksponaatide seas olid maailma pikima mehe (Robert Wadlow) vahakuju, maailma suurim vihmauss, mõõganeelaja röntgenipilt, korduvalt välguga pihta saanud Roy Sullivani välguaukudega müts ning paar kalliskividega kaunistatud golfikingi, mis müüdi 6500 USA dollari eest. Nüüdseks on muuseum suletud.

Hiljem on Guinness lasknud frantsiisi alusel avada raamatu teemadel väiksemaid muuseume. Need kõik asuvad suurtes turismilinnades: Tōkyō, Kopenhaagen, San Antonio, Niagara Falls, Hollywood ja Gatlinburg USA-s, Tennessee osariigis.