Gabriel Fauré

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Gabriel Urbain Fauré (12. mai 1845 Pamiers4. november 1924 Pariis) oli prantsuse helilooja, organist, pianist ja õpetaja.

Fauré on üks väljapaistvamaid 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse prantsuse muusikuid. Ta õppis Camille Saint-Saënsi ja Gustave Lefèvre’i käe all Pariisis Niedermeyeri muusikakoolis ning töötas Pariisi Madeleine'i kirikus kapellmeistri ja organistina. Hiljem sai temast Pariisi konservatooriumi kompositsiooni professor, aastatel 19051920 oli ta sama asutuse direktor.[1]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Gabriel Fauré’ ema oli Marie-Antoinette-Hélène Lalène-Laprade ja isa Toussaint-Honoré Fauré, Pamiersalgkooli õpetaja, kellest sai hiljem õpetajate kolledži direktor. Gabriel lahkus 1854. aastal kodust ja asus õppima Pariisis Niedermeyeri muusikakoolis, mis oli spetsialiseerunud klassikalisele ja kirikumuusikale. Seal valmistati ette koorijuhte, kapellmeistreid ja kiriku organiste. Fauré õppis seal 11 aastat ning lõpetas klaveri, kompositsiooni ja harmoonia erialadel. Tema õpetajate hulgas oli mitu heliloojat, sealhulgas Camille Saint-Saëns, kes tutvustas talle kaasaegsete heliloojate (Robert Schumanni, Franz Liszti jt) muusikat, ja kooli direktor Gustave Lefèvre.[2]

1870. aastal astus Fauré sõjaväeteenistusse ja võttis osa Pariisi kaitselahingutest Prantsuse-Preisi sõjas. 1871. aastal sai temast Saint-Sulpice'i kiriku organist, samal ajal külastas ta regulaarselt Camille Saint-Saënsi ja kuulsa lauljatari Pauline Garcia-Viardot’ salonge. Seal kohtus ta Pariisi tähtsamate muusikutega ja kuulus koos nendega seltsi Société nationale de musique.[3]

1874. aastal lahkus Fauré töökohalt Saint-Sulpice'i kirikus ja hakkas Madeleine'i kirikus asendama Saint-Saënsi, keda ei olnud tihti kohal. 1877. aastal sai Fauré kiriku kapellmeistriks ja koorijuhiks. Samal ajal kihlus ta Marianne Viardot’ga, Pauline Garcia-Viardot’ tütrega, kuid Marianne katkestas kihluse. Sellest said alguse Fauré depressiooni- ja melanhooliahood, mille all ta kannatas elu lõpuni. Murest murtuna sõitis ta välismaale: Weimarisse, kus kohtus Ferenc Lisztiga, ja Kölni, kus ta osales Richard Wagneri ooperitsükliNibelungi sõrmus“ lavale toomises. Fauré imetles Wagnerit, kuid samas on ta üks vähestest oma põlvkonna heliloojatest, kes ei sattunud Wagneri mõju alla.[4]

1883. aastal abiellus Fauré skulptor Emmanuel Frémier’ tütre Marie Frémier’ga, kellega tal oli kaks poega. Perele elatise teenimiseks töötas Fauré igapäevaselt Madeleine'i kirikus ning andis klaveri- ja harmooniatunde. Ainult suvel võttis ta aega heliloominguga tegelemiseks ja oma teostega ta eriti raha ei teeninud. Sel perioodil kirjutas Fauré mitu olulist teost, aga ka arvukalt klaveripalu ja soololaule, millest enamiku ta hävitas pärast mõnda ettekannet ning jättis alles vaid mõned osad, et samu motiive hiljem kasutada.[5]

1886. aastal kohtus Fauré krahvinna Elisabeth Greffulhe’iga, kes teda edaspidi aktiivselt toetas. Krahvinna organiseeris Fauré teoste ettekandeid ja kutsus teda regulaarselt Dieppe’i puhkama. Fauré pühendas krahvinnale oma Pavaani, mida võib nimetada tõeliseks muusikaliseks portreeks, ja kinkis talle selle partituuri.[6] 1890. aastal sõitis Fauré Veneetsiasse, kus ta kohtus sõpradega ja kirjutas mitu teost. 1892. aastal sai temast provintsi muusikakoolide inspektor. 1896. aastal nimetati Fauré Madeleine'i kiriku peaorganistiks ja Jules Massenet’ järglasena Pariisi konservatooriumi kompositsiooni professoriks. Nüüd õpetas ta selliseid tulevasi suuri heliloojaid nagu George Enescu, Maurice Ravel ja Nadia Boulanger. Tema rahaline olukord paranes ja hea maine heliloojana sai kinnitust.[7] Aastatel 19031921 töötas Fauré kriitikuna ajalehes Le Figaro.[8]

1905. aastal sai Fauré Pariisi konservatooriumi direktoriks. Ta muutis kardinaalselt konservatooriumi juhtimisstiili ja õppekava, taastas distsipliini, moodustas sõltumatutest ekspertidest koosnevad vastuvõtu-, eksami- ja konkursikomisjonid. Need muudatused ja Fauré järeleandmatus tekitasid paksu verd eelkõige vanemate kolleegide hulgas, kellest osa lahkusid.[9] Umbes samal ajal tekkisid Faurél kuulmisprobleemid. Ta hakkas kurdiks jääma ja lisaks sellele kuulis helisid moonutatud kujul.[10] 1909. aastal valiti Fauré Institut de Francei liikmeks. Tema kandidatuuri toetas aktiivselt krahvinna Greffulhe. Kohustused konservatooriumis ja kuulmise kaotus viisid selleni, et Fauré tegeles vähem loominguga. Esimese maailmasõja ajal oli ta Prantsusmaal. 1920. aastal, 75-aastasena jäi ta konservatooriumist pensionile. Samal aastal autasustati teda Auleegioni ordeniga.[11] See oli tol ajal muusiku jaoks ebatavaliselt suur austusavaldus.

Fauré tervis oli nõrk, osaliselt ka ülemäärase suitsetamise tõttu. Sellest hoolimata oli ta alati noorte heliloojate, eelkõige rühmituse Le Six[12] liikmete käsutuses. Gabriel Fauré suri Pariisis 4. novembril 1924 kopsupõletiku tagajärjel. Riiklik matus toimus Madeleine'i kirikus. Ta on maetud Passy kalmistule Pariisis. Tema majale aadressil Rue des Vignes 32 on paigaldatud mälestustahvel.[13]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Gabriel Fauré jättis endast maha kümmekond orkestriteost, sadakond prantsuse mélodied, kammer- ja koorimuusikat. Fauré muusika paistab silma meloodia õrnuse ja tasakaalustatud ülesehituse poolest. Tema loodud harmooniakeelt õpitakse konservatooriumites tänapäevani. Teoste orkestratsioon on pigem klassikaline ja ei toonud kaasa suuri uuendusi. Oluline on intiimsus, endasse süüvimine ja muusika puhtuse idee. Seetõttu hoidus ta oma ajastule iseloomulikest suurtest efektidest, nagu näiteks Richard Wagneri, Claude Debussy või Igor Stravinski hulljulged orkestratsioonid.[14]

Fauré loomingut saab jagada varasesse, keskmisesse ja hilisesse perioodi, kuid tegelikult ei ole varaste ja hiliste teoste vahel radikaalseid erinevusi. Teemad, harmoonia ja vorm jäävad põhiolemuselt samaks, kuid muutuvad iga teosega värskemaks, omanäolisemaks ja sügavamaks.[15] Fauré sündis ajal, mil Hector Berlioz ja Frédéric Chopin tegelesid veel loominguga. Frédéric Chopin oli üks tema varase loomingu mõjutaja, samuti Wolfgang Amadeus Mozart ja Robert Schumann.[16] Viimaste aastate loomingus on Fauré andnud aimu hilisemast Arnold Schönbergile omasest atonaalsest kompositsioonitehnikast ja toetunud veidi džässitehnikale. Varasem looming järgib 19. sajandi prantsuse romantismi traditsioone, kuid hilisemad teosed on sama modernsed, kui tema õpilaste omad.[17]

Kontrastiks harmooniale ja meloodiale, mis laiendasid tolleaegse muusikastiili piire, on Fauré rütmimotiivid pigem tagasihoidlikud ja korduvad, kuigi sarnaselt Johannes Brahmsile kasutab ta diskreetselt sünkopeerimist. Fauréd on nimetatud prantsuse Brahmsiks. Ta on vahelüli Brahmsi saksa romantismi ja Debussy prantsuse impressionismi vahel.[18] Meloodia ilu ja vahest ka teatraalsuse tõttu on Fauré teoseid kasutatud klassikalises tantsus.[19]

Vokaalmuusika[muuda | muuda lähteteksti]

Fauréd peetakse prantsuse soololaulu mélodie meistriks. 1922. aastal kirjutas Maurice Ravel, et Fauré päästis prantsuse muusika saksa liedi domineeriva mõju alt. Fauré kirjutas ka laulutsükleid. Näiteks tsüklit Cinq mélodies de Venise nimetas Fauré uutmoodi laulutsükliks, kuna samad teemad korduvad terve tsükli jooksul.[20]

Reekviemi ei kirjutanud Fauré konkreetse inimese mälestuseks, vaid lihtsalt naudingu pärast, nagu ta ise ütles. Reekviemi esmaesitus toimus 1888. aastal. Valdava õrna tooni tõttu on seda nimetatud surma hällilauluks.[21] Fauré tegi oma reekviemi aastate jooksul mitu korda ringi, seega esitatakse praegu mitmeid eri versioone, alates kõige varasemast väikesele koosseisule loodud variandist kuni lõppversioonini, mis on kirjutatud orkestri täiskoosseisule.[22]

Fauré ooperid ei ole jõudnud teatrite tavarepertuaari hulka. Neid on nimetatud muusikaliselt huvitavaks ja kvaliteetseks, kuid mitte piisavalt teatraalseks ja dramaatiliseks.[23]

Klaverimuusika[muuda | muuda lähteteksti]

Põhiosa Fauré klaverimuusikast moodustavad kolmteist nokturni, kolmteist barkarooli, kuus eksprompti ja neli valss-kapriisi. Need palad on loodud aastakümnete jooksul ning kajastavad seetõttu stiilimuutusi alates lihtsast nooruslikust sarmist kuni salapärase ja tulise eneseanalüüsini.[24] Märkimisväärsed klaveriteosed on veel sõnadeta romansid, ballaad Fis-duur, masurka B-duur, teema variatsioonidega Cis-duur ja kaheksa lühikest pala.[25] Neljale käele on kirjutatud süit Dolly ja Wagnerit parodeeriv lühisüit Bayreuthi mälestused, mille Fauré kirjutas koos oma sõbra ja endise õpilase André Messager’ga.[26]

Klaveriteostes on sageli kasutatud arpedžeeritud motiive, kus meloodia liigub ühest käest teise, ja organistidele omast sõrmevahetust. Need elemendid võivad olla pianisti jaoks heidutavad. Isegi selline virtuoos nagu Franz Liszt on öelnud, et Fauré muusikat on raske mängida.[27] Varasemates teostes on selgelt tunda Chopini mõjutusi. Veel suurem mõjutaja oli Schumann, kelle klaverimuusikat armastas Fauré üle kõige. Hilisemate teostega väljub Fauré oma eelkäijate varjust ning väljendab sellist isiklikku kirge ja üksildust, mis vaheldub viha ja saatusele alistumisega, et kuulajatel võib hakata ebamugav.[28]

Orkestri- ja kammermuusika[muuda | muuda lähteteksti]

Fauré ei olnud orkestreerimisest huvitatud ning palus aeg-ajalt oma endistel õpilastel orkestreerida oma kontserte ja teatrimuusikat. Teda ei ahvatlenud eri tämbrite uhkeldavad kombinatsioonid, mida ta pidas ettekäändeks või maskeeringuks tegeliku musikaalse loovuse puudumise korral. Ta ütles oma õpilastele, et peab olema võimalik orkestreerida ilma, et otsida olukorrast väljapääsu kellamängu, tšelesta, ksülofoni, torukellade või elektriliste muusikainstrumentide abil.[29]

Tuntuimad orkestriteosed on süit Masques et bergamasques, mille ta orkestreeris ise, süit Dolly orkestriversioon, süit Pelleas ja Melisande, mis põhineb Maurice Maeterlincki samanimelisele näidendile kirjutatud saatemuusikal ja Pavaan, mis on algselt loodud klaverile ja koorile, kuid paremini tuntud orkestriversioonis koos koori ja tantsijatega või ilma.[30]

Fauré tuntuimad kammerteosed on tema kaks klaverikvartetti, eriti esimene. Lisaks on ta kirjutanud kaks klaverikvintetti, kaks tšellosonaati, kaks viiulisonaati, klaveritrio ja keelpillikvarteti. Tema kammermuusika on saanud kriitikutelt nii ülistavaid kui ka kriitilisemaid hinnanguid.[31]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. [1] Encyclopedia Britannica
  2. [2] Musimem
  3. [3] San Francisco Classical Voice
  4. [4] Classical-music.com
  5. [5] ClassicalNet
  6. [6] eyestylist
  7. [7] 52composers.com
  8. [8] Edward R. Philips "Gabriel Fauré: A Guide to Research"
  9. [9] ClassicalConnect.com
  10. [10] CMUSE
  11. [11] Musicologie.com
  12. [12] S. Villemin „XXth Century - Le Six, Satie and Cocteau”, 01.09.2000
  13. [13] syphozik.info
  14. [14] Jean-Michel Nectoux „Gabriel Fauré: A Musical Life”
  15. [15] The Musical Quarterly, oktoober, 1924
  16. [16] mfiles
  17. [17] medici.tv
  18. [18] last.fm
  19. [19] The New York Times, 20.01.1995
  20. [20] Prezi
  21. [21] Independent 04.04.1997
  22. [22] Choral Music Notes
  23. [23] Edward R. Phillips „Gabriel Faure: A Guide to Research”
  24. [24] The Musical Quarterly, oktoober 1924
  25. [25] CDMARKET
  26. [26] Cameron McGraw „Piano Duet Repertoire, Second Edition: Music Originally Written for One Piano, Four Hands.”
  27. [27] Graham Johnson „Gabriel Faure”
  28. [28] Piano & Keyboard Magazine, mai/juuni, 1995, Jeffrey Chappell „Civilized Passion: The Piano Music of Gabriel Fauré”
  29. [29] Jean-Michel Nectoux „Gabriel Fauré: A Musical Life”
  30. [30] PRESTO CLASSICAL
  31. [31] Tom Gordon “Regarding Faure”

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]