Imeulme

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Fantasy)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Imeulme ehk võluvik (ka fantaasiakirjandus ingliskeelse fantasy eeskujul) on ulme alamžanr.

Nagu ulme üldse, käsitleb ka imeulme maailma sellisena, nagu see ei ole (olnud). Erinevalt teadusulmest seletub fantastiline komponent selgelt teadusliku maailmapildi väliste nähtustega: maagia, nõiduse või muu imepärasega (nagu ka imemuinasjutus). Erinevalt õudusulmest ei ole teose eesmärgiks mõjuda õudselt.

Üldiselt peetakse imeulme oluliseks tunnuseks maagia kujutamist. Imeulme hulka paigutatakse tavaliselt teosed, kus esinevad pöialpoisid, lohed, ükssarvikud ja muud mütoloogilised olendid (välja arvatud juhul, kui nende anatoomiat ja füsioloogiat põhjalikult käsitletakse – see muudab teose teadusulmeks). Harilikult kuuluvad imeulme alla ka need teosed, mille tegelaste seas on Jumal, Kurat või Jõuluvana.

Imeulme tegevustik toimub keskajas märksa sagedamini kui teadusulme puhul ja peaaegu mitte kunagi tulevikus. Sageli toimub teadusulme kõrgtehnoloogilises keskkonnas ja imeulme madaltehnoloogilises keskkonnas, kuid see ei ole reegel, mille järgi neid eristada saaks.

Mitmed imeulmeautorid mõtlevad välja maailma, milles toimub terve romaani- või filmisari. Tuntud on Terry Pratchetti, Roger Zelazny ja J. R. R. Tolkieni maailmad.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Žanri tekkest võib hakata kõnelema seoses 19. ja 20. sajandi vahetusel ilmunud William Morrise ja Lord Dunsany raamatutega. Imeulme seikluslikuma suuna (sword and sorcery) pioneeriks oli Robert E. Howard. Esialgu avaldati imeulmet samades ajakirjades kui ulmet ning seda kirjutasid ka samad autorid (nt Fritz Leiber ja L. Sprague de Camp). Imeulme (ja eriti selle eepilisema suuna (epic fantasy)) teetähiseks on J. R. R. Tolkieni "Sõrmuste isanda" triloogia. Triloogia 1965. aasta pehmes köites väljaanne saavutas USA ülikoolides kultusliku staatuse. Teos leidis rohkelt jäljendamist ja aitas kaasa ka vähemeepilise imeulme levikule. 1990ndatel saavutas populaarsuse varasemast eepilisest fantaasiakirjandusest tumedam suund (grimdark).

Piiritlemine[muuda | muuda lähteteksti]

Imeulme ja selle paljude alamžanride tunnused annavad austajatele aluse pikkadeks vaidlusteks imeulme piiritlemise üle.

Ühelt poolt on imeulme areng võrdlemisi selgelt ajalooliselt jälgitav. Valdav enamik autoreid järgib eelnevate autorite (vastavalt alamžanrile eriti Tolkieni või R.E. Howardi) kasutatud karaktereid, süžee-elemente ja faabulat. Siin on mõjukaks Joseph Campbelli monomüüdi käsitlus.[viide?] Kirjastajad ja raamatukaupmehed kasutavad žanri suhtelist ühetaolisust ka oma toodete positsioneerimisel: imeulmeteosed on tavaliselt hõlpsasti tuvastatavad kaanekujunduse ja kaanemärgete kaudu, raamatupoodides paigutatakse imeulmeteosed ulmekirjanduse riiulitesse.

Teisalt tekitab just imeulmes kõige rohkem probleeme žanriulme formaalne piiritlemine piiripealsest ulmest, eriti maagilisest realismist. Maagiline realism sisaldab tugevat üleloomulikku komponenti, kuid selle eesmärk on tuua lugeja ajaloolis-mütoloogiliste kujundite maailma, mis võib olla tihedas seoses kindla reaalse paiga või piirkonnaga (tellurism) ja kokkuvõttes tekib ajaloolis-individuaalse ja materiaalselt konkreetse tihe põiming.[1] Imeulme tegevuspaikaks on tihtipeale meie maailmaga seostamata sekundaarne maailm (Ursula K. Le Guini "Meremaa"), seisneb seos vaid kommunikatsioonis ja põhilised sündmused toimuvad ikkagi müütilis-muinasjutulises sekundaarses maailmas (C. S. Lewise "Narnia kroonikad") või on meie maailma paigutatud fantastilised elemendid ulatuslikumalt välja arendatud, kui maagilis-realistlikes teostes (C. de Linti linnafantaasiates). Samas toimub ka low fantasy meie maailmas, kuhu paigutatud fantastilised elemendid on põhjalikumalt välja arendamata.

Imeulme sarnaneb üleloomulike elementide esinemise poolest muinasjuttudega, kuid erinevalt folkloorist on imeulmel tuvastatav autor. Samuti on erinevalt rahvaloomingust imeulmel reprodutseeritav vorm, ennekõike kirjalik. Selletõttu ei ole muinasjutud, muistendid ja mütoloogia imeulme, küll aga kunstmuinasjutud.[viide?] Kui imeulme folkloorseks vasteks võib pidada imemuinasjuttu, siis maagilise realismi puhul kinnismuistendit.

Alamžanrid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Mõõga ja maagia lood (sword and sorcery). Seikluslikud lood, mille konflikt on piiratum, kui eepilisel fantaasiakirjandusel. Nende lugude kangelane on enamasti füüsiliselt tugev, maagiat kasutavad peamiselt negatiivsed tegelased ja tegevustik paigutub meie maailma eelajalukku.
  • Eepiline fantaasiakirjandus (epic fantasy, ka high fantasy). Lood, mille haare on eepiline. Enamasti toimuvad sekundaarses maailmas.
  • Linnafantaasia (urban fantasy). Tänapäeva linnakeskkonnas toimuvad lood. Žanrinime kasutatakse mõnikord ka tänapäeval toimuvate lugude kohta sõltumata nende toimumise keskkonnast.
  • Low fantasy (eestikeelne termin puudub). Meie maailmas toimuvad lood, kus fantastilist elementi on vähem, kui linnafantaasiates. Levinud žanr lastekirjanduses.
  • Koomiline fantaasiakirjandus (comic fantasy). Teosed, mille eesmärgiks on lugeja naerma ajada. Enamasti toimuvad sekundaarsetes maailmades ja parodeerivad erinevaid imeulme alamžanre
  • Grimdark (eestikeelne termin puudub). 1990ndatest alates kirjutatud süngetooniline imeulme. Kuigi žanri teetähiseks on G.R.R. Martini eepiline "Jää ja tule laul", kuuluvad žanrisse ka süngematoonilised imeulmeteosed väljaspool eepilist fantaasiakirjandust.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Talvet, J. Tõrjumatu äär. Tartu: Ilmamaa, 2005. Lk. 251–262.