William Morris

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
William Morris
Wmmorris3248.jpg
Sünninimi William Morris
Sünniaeg 24. märts 1834
Sünnikoht Walthamstow, Essex, Inglismaa
Surmaaeg 3. oktoober 1896
Surmakoht Hammersmith, Middlesex, Inglismaa
Rahvus Inglane
Tegevusala Tarbekunst, poliitika, muinsuskaitse, kirjandus, luule

William Morris (24. märts 1834 Walthamstow, Essex3. oktoober 1896 Hammersmith, Middlesex) oli Inglise kunstnik, kirjanik ja muinsuskaitsetegelane. Morris lõi gooti kunsti sugemeid kasutava dekoratiivse rakenduskunsti stiili, asutas firma, millest kujunes kunstkäsitööd taaselustav liikumine Arts and Crafts Movement ning kirjutas arhaiseerivas laadis luulet ja proosat.[1]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

William Morris sündis 24. märtsil 1834 Walthamstows Emma ja William Morris sr. perekonda. Morris sr. oli edukas maakler, mistõttu võis perekond lubada endale kodanliku eluviisi mugavusi ning kolis 1840. aastal Woodford Halli mõisa Essexis. Morris oli agar lugeja, väites, et oli Sir Walter Scotti teoste lugemisega alustanud nelja- ning lõpetanud seitsmeaastaselt. Samuti meeldis talle avastada Woodford Halli ümbruses paiknevaid kirikuid, mis esindasid varajast puristlikku Inglise arhitektuuri, mida ta terve oma elu vältel imetles. 1847. aastal suri Morris sr., ning perekond kolis taas Walthamstow'sse. Aasta hiljem asus Morris õppima Marlborough erakolledžis, olles seni alates üheksandast eluaastast õppinud Ms. Arundale'i Noorte Härrasmeeste Akadeemias. Morris tundis suurt rahulolematust Marlborough kasvatus- ja õpetamismeetoditega, eelistades veeta aega lugedes ning ümberkaudses looduses. Ühtlasi asus ta tegelema käsitööga, kududes võrke ja püüniseid.[2] 1851. aastal külastas perekond Suurt maailmanäitust Londonis, kuid Morris, põlates tööstusajastu disaini, keeldus näitusele sisenemast.[3]

1853. aastal suundus Morris Exeteri kolledžisse Oxfordis teoloogiat tudeerima.[4] Seal tekkis tal lähedane sõprus Edward Burne-Jonesiga, kes tutvustas teda Vennaskonna-nimelisele kirjandushuviliste seltskonnale. Morris asus tõsisemalt luule kirjutamisega tegelema, ning lugedes Thomas Carlyle'i, Charles Kingsley ja John Ruskini kirjutisi, tekkis tal huvi tööstusajastu sotsiaalküsimuste vastu. 1855. aastal käisid Morris ja Burne-Jones Põhja-Prantsusmaal ringreisil, tutvumaks sealse arhitektuuriga, ning mõistsid, et huvituvad rohkem kunstist kui teoloogiast.[2]

Siiski viis Morris oma bakalaureuseõpingud teoloogias lõpuni, kuid asus 1856. aastal tööle George Edmund Streeti, toonase juhtiva neogooti arhitekti juures. Morrise praktika arhitektina jäi põgusaks, rohkem keskendus ta sel perioodil "The Oxford and Cambridge Magazine'i" väljaandmisele, kus ilmus ka tema enda loomingut, kuid sellegipoolest sai ta Streeti juures töötades väärtuslikud teadmised materjalidest ja tehnikatest.[2][3] Ta proovis kätt kiviraiumises, savitöös, nikerdamises ning tikkimises.[2]

1856. aasta hilissuvel kolis Street oma tööruumid Londonisse, kuhu suundus ka Morris. Londonis sai ta taas kokku Burne-Jones'iga, kellega ühiselt renditi korter, mille tarvis Morris spetsiaalselt mööbli lasi valmistada. See oli esimene paljudest interjööridest, mille ta vastavalt oma kindlale dekoratiivsele stiilile disainis. Morrise tähelepanu majapidamise väljanägemisele, värvidele ja tekstiilile võib 19. sajandi inglise ühiskonnas näha traditsiooniliselt naiste sfääri kuuluvatesse valdkondadesse sekkumisena.[2]

Morris tutvus Londonis Dante Gabriel Rossettiga ning hakkas lävima prerafaeliitide seltskonnaga. Rossetti veenis teda samuti maalikunstiga tegelema ning 1856. aasta lõpus ütles Morris üles oma töökoha Streeti juures. 1857. aasta vältel kirjutas ta suurema osa kolmekümnest luuletusest, mis anti aasta hiljem välja kriitikute poolt mahalaidetud kogumikuna "Guinevere'i apoloogia" ("The Defence of Guenevere"). Morris oli üks kunstnikest, kes 1857. aasta suvel Rosetti juhendamisel Oxford Unioni raamatusaali lage ja aknaid ümbritsevaid paneele dekoreeris. Morrise panuseks oli lagi ning tempera tehnikas ühele kümnest paneelist maalitud Tristan, Isolde ja Palamedes.[2]

1857. aasta talvel tutvus Morris Oxfordi tallimeistri tütre Jane Burdeniga. Jane oli kord teatris silma jäänud Burne-Jonesile ja Rossettile. Rossetti palus teda endale modelliks, ning Jane'ist sai järgnevateks aastateks mitmete prerafaeliitide modell. 1858. aastast pärineb Morrise ainus lõpetatud tahvelmaal, mis kujutab Jane'i Isoldena. Jane Burden ja William Morris laulatati 26. aprillil 1859. aastal Oxfordi Püha Miikaeli kirikus.[2]

"La Belle Iseult", 1858, õli lõuendil, 71,8 x 50,2 cm, Tate, London

Abielupaari koduks sai Punase Maja nime kandev maja Bexleyheathis, mille Morris projekteeris koos Philip Webbiga, kellega ta Streeti juures töötades tutvus. Maja kavandamisel võeti eeskujuks 13. sajandi arhitektuur. Järsu katusega hoone on laotud punastest tellistest, millest maja endale ka nime sai ning hoovis paikneb samuti punastest tellistest laotud järsu katusega kaev.[2] Maja sisustama asudes ei olnud Morris rahul kommertsiaalselt pakutava mööbli ja sisustuselementidega, mistõttu otsustas ta nii nagu juba varem Burne-Jonesiga Londonis elades kogu interjööri ise disainida. Selle ettevõtmise juures abistasid teda kunstnikest sõbrad, elustades seeläbi Morrise unistust keskaegsest tööliskogukonnast.[3]

William Morrise ja Philip Webbi kavandatud Punane Maja
William Morrise ja Philip Webbi kavandatud Punane Maja

Üheskoos otsustati 1861. aastal luua oma sisustusfirma, mis tegeles vaid käsitööna valminud sisustuselementide müügiga. Firma liikmeteks olid lisaks Morrisele Peter Paul Marshall, Charles Faulkner, Dante Gabriel Rosetti, Edward Burne-Jones, Philip Webb ning Ford Madox Brown. Esialgseks nimeks sai Morris, Marshall, Faulkner & Co., kuid omavahel kutsuti ühisäri lihtsalt firmaks.[2] Esialgsetest plaanidest hoolimata ei osutunud Punane Maja praktilistel põhjustel sobivaks töökojaks, mis rajati seetõttu Londonisse. Esimestel aastatel ei saatnud ettevõtmist finantsedu, kuid see-eest saadi palju tellimusi vastvalminud kirikutelt ning populaarseks osutusid ettevõtte toodetud vitraažid.[3] 1862. aasta maailmanäitusel Kensingtonis saatis ettevõtet edu, nende vitraažid pälvisid kaks kuldmedalit ning mainiti žürii poolt eraldi ära. Firma kataloogis reklaamiti laia valikut sisustuselemente, millest osa valmis ettevõtte enda töökojas ning osa alltöövõtjate vahendusel. Esimesed Morrise disainitud tapeedid valmisid 1862. aastal.[2]

1961. ja 1962. aastal sündisid Morrisele kaks tütart, Jenny ja May. Ehkki need Punases Majas veedetud aastad olid Morrise elus kõige õnnelikumad, vaevasid teda finants- ja terviseprobleemid.[2][5] 1865. aastal oli ta sunnitud Punase Maja maha müüma. Sisustusfirma töökoda koliti Holbornist Bloomsburysse ning perekond asus elama töökoja kohal paiknevates ruumides.[2]

1860. aastate keskpaigas asus Morris taas aktiivsemalt kirjutama. Vahepealne paariaastane paus oli tingitud eelmise luulekogu negatiivsest vastukajast ning tööalaste kohustuste kuhjumisest. Inspireerituna klassikalisest, keskaegsest ja põhjala kirjandusest, kirjutas Morris tööstusvastase sõnumiga eepose "Maapealne paradiis" ("The Earthly Paradise"). Struktuurilt Chauceri "Cantebury lugudele" ("The Cantebury Tales") sarnaneva teose esimene osa anti välja 1868. aastal ning ülejäänud kaks osa 1870. aastal. Erinevalt varasemast luulekogust sai Morrise eepos suure kiituse osaliseks. 1877. aastal pakuti talle professoritooli Oxfordis ning 1892. aastal õukonnapoeedi ametikohta, kuid Morris keeldus mõlemast pakkumisest. Huvitatuna islandi saagadest, reisis Morris koos õpetlase Eiríkr Magnússoniga 1871. ja 1873. aastal Islandile.[2] Morris õppis vanaskandinaavia keelt ning koostöös Magnússoniga valmis 1875. aastal saagade tõlge teosena "Kolm põhjamaist armastuslugu" ("Three Northern Love Stories"). Aasta hiljem ilmus Morrisel veel ka enda versioon põhjala mütoloogilistest tekstidest pealkirjaga "Völsung Sigurd ja Nibelungide hukk" ("Sigurd the Volsung and the Fall of the Niblungs").[2][5]

1871. aastal, vahetult enne Islandile suundumist, juhtus Morris nägema Kelmscotti häärberit Lõuna-Oxfordshire'is, mille 16. sajandi puristlik arhitektuur esindas tema ideaale. Morris ostis häärberi koos Dante Gabriel Rossettiga, kes aga 1874. aastal välja kolis.[5] Ta ammutas häärberit ümbritsevast loodusest arvukalt inspiratsiooni mitmete tapeetide ja tekstiilide tarvis.[2]

1875. aasta märtsis sai Morrisest sisustusfirma ainus omanik, mis kandis nüüd nime Morris & Co. Ehkki firmal oli arvukalt prestiižseid kliente, oli see administratiivselt halvasti organiseeritud, mistõttu vaevas Morrist kehv finantsolukord. Ta seadis endale eesmärgiks lõpetada alltöövõtjate kasutamine ning tsentraliseerida kogu tootmisprotsess. Kui firma töökoda 1881. aastal suurematesse ruumidesse kolis, tegelesid nad iseseisvalt puulõike, vaipade ning juurviljadest värvide tootmisega.[2]

Murest lõhenenud klassiühiskonna ja kunsti positsiooni üle selles ühiskonnas asus Morris 1877. aastal avalikke loenguid pidama. Ühtlasi asutas ta muinsuskaitseühingu, et seista vastu arhitektuuriobjektide autentsust kahjustavatele restauratsioonitöödele, mis tollal levinud olid.[5]

Kelmscott Pressis 1896. aastal trükitud Geoffrey Chauceri "Cantebury lood"

1883. aastal liitus Morris sotsialistliku parteiga Demokraatlik Föderatsioon, mis aga katkestas suhted paljude sarnaselt Morrisega kõrgklassi kuuluvate tuttavatega. Morris luges läbi Karl Marxi "Kapitali", kirjutas partei väljaannetele ning reklaamis parteid ka tänavatel kõnesid pidades. Ent juba 1884. aastal tekkis parteisisene lõhenemine ning antiparlamentaarset vaadet esindav Morris lõi enda partei nimega Sotsialistlik Liiga. Tema kodus einestasid sageli aktiivsed kaasamõtlejad nagu Geogre Bernard Shaw, ning ta võttis aktiivselt osa protestidest, näiteks ainuüksi 1887. aastal 105-st. Poliitilise töö kõrvalt ei jäänud tal palju aega firma jaoks.[2] Ettevõttes olid tegevad tema naine Jane ning tütar May, kellest sai 1884. aastal kudumisosakonna juhataja.[6] Pigem leidis Morris aega kirjatöö jaoks, andes välja populistlikke ning poliitilisi luuletusi, proosapalasid ning novelle, tõlkides samas ka inglise keelde Homerose "Odüsseia", Vergiliuse "Aeneisi" ning germaani sangarieepose "Beowulfi". Ent kümnendi lõpus tõrjuti ta Sotsialistlikus Liigas kõrvale.[2]

William ja Jane Morrise haud

Morris keskendus taas kunstile ja firmale, ent ei taandunud poliitikast täielikult, jätkates aktiivselt ka kirjutamist. 1890. aastatel oli tema firma edukuse tipus. Morrisest sai keskne tegelane kunsti ja käsitööliikumistes. 1888. aastal esitleti tema loomingut esimesel Kunsti ja Käsitöö Näituste Ühingu väljapanekul Londonis, ning kolm aastat hiljem sai temast ühingu president. 1891. aastal avas ta Hammersmithis trükikoja Kelmscott Press. Kõik raamatud, mis ettevõte tootis, kokku 66 väljaannet,[5] trükiti ja köideti keskaegses tehnikas. Morris disainis kolm kirjatüüpi, kujundas miniatuure ja teostas illuminatsioone. Kelmscott Pressi kõige uhkemaks trükiseks oli mõned kuud enne Morrise surma koostöös Burne-Jonesiga valminud Geoffrey Chauceri "Cantebury lood".[2]

William Morris suri 3. oktoobril 1896. aastal. Tema hauakivi kujundas Philip Webb, kes oli aastaid tagasi projekteerinud Morrisega Punase Maja.[2]

Pärand[muuda | muuda lähteteksti]

Morrise pärand, nagu ka tema tegevusampluaa, on mitmekülgne. Tema poliitilised püüdlused olid eeskujuks järgnevatele põlvedele ning Morrise novellist "Uudiseid eikusagilt" ("News from Nowhere") kujunes osa sotsialistliku kirjanduse kaanonist.[2]

Morris oli esimene kunstnik (teoreetikutest edestas teda John Ruskin), kes mõistis, kui ebakindlaks ja madalaks oli muutunud kunsti ühiskondlik tähtsus renessansist möödunud sajandite kestel, eriti tööstusrevolutsiooni järgsetel aastatel. Tema mõjul hakati taas väärtustama teoste käsitöölist meisterlikkust. Ehkki Morris seisis vastu kunsti elitaarsusele, pidi ta tõdema, et käsitööline kunst välistab odavuse, mistõttu oli tema ja teiste käsitööliste looming saadaval vaid kitsale ringkonnale.[7]

Märkimisväärne on ka Morrise panus muinsuskaitsesse. Morrise rajatud muinsuskaitseselts oli üks esimesi maailmas ning tegutseb siiani.[2]

William Morrise disainitud tapeete toodetakse jätkuvalt edasi.

Morrise dekoratiivmustrid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Eesti Entsüklopeedia. "William Morris". 2006. Kasutatud 11.05.2018.
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 2,15 2,16 2,17 2,18 2,19 2,20 2,21 Fiona MacCarthy. "William Morris". Oxford Dictionary of National Biography, 08.10.2009. Kasutatud 11.05.2018.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 "Introducing William Morris". Victoria and Albert Museum. Kasutatud 11.05.2018.
  4. "About William Morris". The William Morris Society. Kasutatud 11.05.2018.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 Philip Prichard Henderson. "William Morris - British artist and author". Encyclopaedia Britannica, 17.03.2018. Kasutatud 11.05.2018.
  6. Andrea Rose (1992). The Pre-Raphaelites. London: Phaidon Press Limited. Lk 22. 
  7. Nikolaus Pevsner (2007). Kaasaegse disaini pioneerid - William Morrisest Walter Gropiuseni. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 15; 18.