William Morris
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (November 2022) |
| William Morris | |
|---|---|
 | |
| Sünninimi | William Morris |
| Sündinud |
24. märts 1834 Walthamstow, Essex, Inglismaa |
| Surnud |
3. oktoober 1896 Hammersmith, Middlesex, Inglismaa |
| Rahvus | inglane |
| Tegevusala | tarbekunst, poliitika, muinsuskaitse, kirjandus, luule |
William Morris (24. märts 1834 Walthamstow, Essex – 3. oktoober 1896 Hammersmith, Middlesex) oli inglise kunstnik, kirjanik ja muinsuskaitsetegelane. Morris lõi gooti kunsti sugemeid kasutava dekoratiivse rakenduskunsti stiili, asutas ettevõtte, millest kujunes kunstkäsitööd taaselustav liikumine Arts and Crafts Movement ning kirjutas arhaiseerivas laadis luulet ja proosat.[1]
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
William Morris sündis 24. märtsil 1834 Walthamstow's Emma ja William Morris vanema peres. Pereisa oli edukas maakler, mistõttu võis perekond lubada endale kodanliku eluviisi mugavusi ning kolis 1840. aastal Woodford Halli mõisa Essexis.
Morris oli agar lugeja, ta väitis koguni, et oli Sir Walter Scotti teoste lugemist alustanud nelja- ja lõpetanud seitsmeaastaselt. Samuti meeldis talle uudistada Woodford Halli ümbruses paiknevaid kirikuid, mis esindasid varajast puristlikku Inglise arhitektuuri, mida ta terve oma elu vältel imetles. 1847. aastal suri pereisa Morris ja pere kolis tagasi Walthamstow'sse. Aasta hiljem hakkas noor Morris õppima Marlborough' erakolledžis, olles seni alates üheksandast eluaastast õppinud Ms. Arundale'i Noorte Härrasmeeste Akadeemias. Morris oli väga rahulolematu Marlborough' kasvatus- ja õpetamismeetoditega, eelistades veeta aega lugedes ja looduses. Ühtlasi asus ta tegelema käsitööga: kudus võrke ja valmistas püüniseid.[2] 1851. aastal külastas pere maailmanäitust Londonis, kuid Morris, põlates tööstusajastu disaini, keeldus näitusele sisenemast.[3]
1853. aastal hakkas Morris Oxfordis Exeteri kolledžis teoloogiat õppima.[4] Seal tekkis tal lähedane sõprus Edward Burne-Jonesiga, kes tutvustas teda Vennaskonna-nimelisele kirjandushuviliste seltskonnale. Morris asus tõsisemalt luule kirjutamisega tegelema, ning lugedes Thomas Carlyle'i, Charles Kingsley ja John Ruskini kirjutisi, tekkis tal huvi tööstusajastu sotsiaalküsimuste vastu. 1855. aastal käisid Morris ja Burne-Jones Põhja-Prantsusmaal ringreisil, tutvumaks sealse arhitektuuriga, ning mõistsid, et huvituvad rohkem kunstist kui teoloogiast.[2]
Morris viis bakalaureuseõpingud teoloogias lõpuni, kuid asus 1856. aastal tööle George Edmund Streeti, toonase juhtiva uusgooti arhitekti juures. Morrise praktika arhitektina jäi põgusaks, rohkem keskendus ta sel perioodil The Oxford and Cambridge Magazine'i väljaandmisele, kus ilmus ka tema enda loomingut, kuid sellegipoolest sai ta Streeti juures töötades väärtuslikud teadmised materjalidest ja tehnikatest.[2][3] Ta proovis kätt kiviraiumises, savitöös, nikerdamises ja tikkimises.[2]
1856. aasta hilissuvel kolis Street oma töövahendid Londonisse, kuhu suundus ka Morris. Londonis sai ta taas kokku Burne-Jonesiga, kellega ühiselt renditi korter, mille tarvis Morris spetsiaalselt mööbli lasi valmistada. See oli esimene paljudest interjööridest, mille ta vastavalt oma kindlale dekoratiivsele stiilile disainis. Morrise tähelepanu majapidamise väljanägemisele, värvidele ja tekstiilile võib 19. sajandi inglise ühiskonnas näha traditsiooniliselt naiste sfääri kuuluvatesse valdkondadesse sekkumisena.[2]
Morris tutvus Londonis Dante Gabriel Rossettiga ning hakkas lävima prerafaeliitide seltskonnaga. Rossetti veenis teda samuti maalikunstiga tegelema ning 1856. aasta lõpus ütles Morris üles oma töökoha Streeti juures. 1857. aasta vältel kirjutas ta suurema osa kolmekümnest luuletusest, mis anti aasta hiljem välja kriitikute poolt mahalaidetud kogumikuna "Guinevere'i apoloogia" ("The Defence of Guenevere"). Morris oli üks kunstnikest, kes 1857. aasta suvel Rosetti juhendamisel Oxford Unioni raamatusaali lage ja aknaid ümbritsevaid paneele dekoreeris. Morrise panuseks oli lagi ning temperatehnikas ühele kümnest paneelist maalitud Tristan, Isolde ja Palamedes.[2]
1857. aasta talvel tutvus Morris Oxfordi tallimeistri tütre Jane Burdeniga. Jane oli kord teatris silma jäänud Burne-Jonesile ja Rossettile. Rossetti palus teda endale modelliks, ning Jane'ist sai järgnevateks aastateks mitme prerafaeliidi modell. 1858. aastast pärineb Morrise ainus lõpetatud tahvelmaal, mis kujutab Jane'i Isoldena. Jane Burden ja William Morris laulatati 26. aprillil 1859. aastal Oxfordi Püha Miikaeli kirikus.[2]
Abielupaari koduks sai Punase Maja nime kandev maja Bexleyheathis, mille Morris projekteeris koos Philip Webbiga, kellega ta Streeti juures töötades tutvus. Maja projekteerimisel võeti eeskujuks 13. sajandi arhitektuur. Järsu katusega hoone on laotud punastest tellistest, millest maja endale ka nime sai ning hoovis paikneb samuti punastest tellistest laotud järsu katusega kaev.[2] Maja sisustama asudes ei olnud Morris rahul kommertsiaalselt pakutava mööbli ja sisustuselementidega, mistõttu otsustas ta nii nagu juba varem Burne-Jonesiga Londonis elades kogu interjööri ise disainida. Selle ettevõtmise juures abistasid teda kunstnikest sõbrad, elustades seeläbi Morrise unistust keskaegsest tööliskogukonnast.[3]
Koos asutati 1861. aastal sisustusfirma, mis tegeles vaid käsitööna valminud sisustuselementide müügiga. Ettevõtmise osanikud olid lisaks Morrisele Peter Paul Marshall, Charles Faulkner, Dante Gabriel Rosetti, Edward Burne-Jones, Philip Webb ja Ford Madox Brown. Esialgseks nimeks sai Morris, Marshall, Faulkner & Co., kuid omavahel kutsuti ühisäri lihtsalt firmaks.[2] Esialgsetest plaanidest hoolimata ei osutunud Punane Maja praktilistel põhjustel sobivaks töökojaks, mis rajati seetõttu Londonisse. Esimestel aastatel ei saatnud ettevõtmist finantsedu, kuid see-eest saadi palju tellimusi vastvalminud kirikutelt ning populaarseks osutusid ettevõtte toodetud vitraažid.[3] 1862. aasta maailmanäitusel Kensingtonis saatis ettevõtet edu, nende vitraažid pälvisid kaks kuldmedalit ning mainiti žürii poolt eraldi ära. Ettevõtte kataloogis reklaamiti laia valikut sisustuselemente, millest osa valmis ettevõtte enda töökojas ja osa alltöövõtjate vahendusel. Esimesed Morrise disainitud tapeedid valmisid 1862. aastal.[2]
1961. ja 1962. aastal sündisid Morrise tütred Jenny ja May. Ehkki need Punases Majas veedetud aastad olid Morrise elus kõige õnnelikumad, vaevasid teda raha- ja terviseprobleemid.[2][5] 1865. aastal oli ta sunnitud Punase Maja maha müüma. Sisustusfirma töökoda koliti Holbornist Bloomsburysse ning pere asus elama töökoja peal paiknevatesse ruumidesse.[2]
1860. aastate keskpaigas asus Morris taas kirjutama. Vahepealne paariaastane paus oli tingitud eelmise luulekogu negatiivsest vastukajast ja tööalaste kohustuste kuhjumisest. Inspireerituna klassikalisest, keskaegsest ja põhjala kirjandusest, kirjutas Morris tööstusvastase sõnumiga eepose "Maapealne paradiis" ("The Earthly Paradise"). Struktuurilt Chauceri "Canterbury lugudega" ("The Canterbury Tales") sarnaneva teose esimene osa anti välja 1868. aastal ja ülejäänud kaks osa 1870. aastal. Erinevalt varasemast luulekogust sai Morrise eepos suure kiituse osaliseks. 1877. aastal pakuti talle professoritooli Oxfordis ning 1892. aastal õukonnapoeedi ametikohta, kuid Morris keeldus mõlemast pakkumisest. Huvitatuna islandi saagadest, reisis Morris koos õpetlase Eiríkr Magnússoniga 1871. ja 1873. aastal Islandile.[2] Morris õppis vanaskandinaavia keelt ning koostöös Magnússoniga valmis 1875. aastal saagade tõlge teosena "Kolm põhjamaist armastuslugu" ("Three Northern Love Stories"). Aasta hiljem ilmus Morrisel veel ka enda versioon põhjala mütoloogilistest tekstidest pealkirjaga "Völsung Sigurd ja Nibelungide hukk" ("Sigurd the Volsung and the Fall of the Niblungs").[2][5]
1871. aastal enne Islandile suundumist juhtus Morris nägema Kelmscotti häärberit Lõuna-Oxfordshire'is, mille 16. sajandi puristlik arhitektuur esindas tema ideaale. Morris ostis häärberi koos Dante Gabriel Rossettiga, kes küll 1874. aastal välja kolis.[5] Ta ammutas häärberit ümbritsevast loodusest arvukalt inspiratsiooni tapeetide ja tekstiilide tarvis.[2]
1875. aasta märtsis sai Morrisest sisustusfirma ainus omanik. Ettevõte kandis siis nime Morris & Co. Ehkki firmal oli arvukalt prestiižseid kliente, juhiti äri saamatult, mistõttu vaevasid Morrist taas rahamured. Ta otsustas lõpetada alltöövõtjate kasutamise ja tsentraliseerida kogu tootmisprotsess. Kui firma töökoda 1881. aastal suurematesse ruumidesse kolis, tegelesid nad seal ise nii puulõike, vaipade kui ka taimsete värvide tootmisega.[2]
Murest lõhenenud klassiühiskonna ja kunsti positsiooni üle selles ühiskonnas asus Morris 1877. aastal avalikke loenguid pidama. Ühtlasi asutas ta muinsuskaitseühingu, et seista vastu arhitektuuriobjektide autentsust kahjustavatele restauratsioonitöödele, mis tollal levinud olid.[5]
1883. aastal astus Morris sotsialistlikku parteisse Demokraatlik Föderatsioon, mis aga katkestas suhted paljude sarnaselt Morrisega kõrgklassi kuuluvate tuttavatega. Morris luges läbi Karl Marxi "Kapitali", kirjutas partei väljaannetele ning reklaamis parteid ka tänavatel kõnesid pidades. Ent juba 1884. aastal tekkis parteisisene lõhenemine ja antiparlamentaarset vaadet esindav Morris lõi oma partei – Sotsialistliku Liiga. Tema kodus einestasid sageli aktiivsed kaasamõtlejad nagu Geogre Bernard Shaw, ning ta võttis osa protestidest, näiteks ainuüksi 1887. aastal 105-st. Poliitilise töö kõrvalt ei jäänud tal palju aega firma jaoks.[2] Ettevõttes olid tegevad tema naine Jane ja tütar May, kellest sai 1884. aastal kudumisosakonna juhataja.[6] Pigem leidis Morris aega kirjatöö jaoks, andes välja populistlikke ja poliitilisi luuletusi, proosapalasid ja novelle, tõlkides samas ka inglise keelde Homerose "Odüsseia", Vergiliuse "Aeneise" ning germaani sangarieepose "Beowulf". Ent kümnendi lõpus tõrjuti ta Sotsialistlikus Liigas kõrvale.[2]
Morris keskendus taas kunstile ja firmale, ent ei taandunud poliitikast täielikult, jätkates ka kirjutamist. 1890. aastatel oli tema firma edukuse tipus. Morrisest sai keskne tegelane kunsti ja käsitööliikumistes. 1888. aastal esitleti tema loomingut esimesel Kunsti ja Käsitöö Näituste Ühingu väljapanekul Londonis, ning kolm aastat hiljem sai temast ühingu president. 1891. aastal avas ta Hammersmithis trükikoja Kelmscott Press. Kõik raamatud, mis ettevõte tootis, kokku 66 väljaannet,[5] trükiti ja köideti keskaegses tehnikas. Morris töötas välja kolm kirjatüüpi, kujundas miniatuure ja teostas illuminatsioone. Kelmscott Pressi kõige uhkem trükis oli mõni kuu enne Morrise surma koostöös Burne-Jonesiga valminud Geoffrey Chauceri "Canterbury lood".[2]
William Morris suri 3. oktoobril 1896. Tema hauakivi kujundas Philip Webb, kes oli aastaid tagasi koos Morrisega projekteerinud Punase Maja.[2]
Pärand[muuda | muuda lähteteksti]
Morrise pärand, nagu ka tema tegevusampluaa, on mitmekülgne. Tema poliitilised püüdlused olid eeskujuks järgnevatele põlvedele ning Morrise novellist "Uudiseid eikusagilt" ("News from Nowhere") kujunes osa sotsialistliku kirjanduse kaanonist.[2]
Morris oli esimene kunstnik (teoreetikutest edestas teda John Ruskin), kes mõistis, kui ebakindlaks ja madalaks oli muutunud kunsti ühiskondlik tähtsus renessansist möödunud sajandite kestel, eriti tööstusrevolutsiooni järgsetel aastatel. Tema mõjul hakati taas väärtustama teoste käsitöölist meisterlikkust. Ehkki Morris seisis vastu kunsti elitaarsusele, pidi ta tõdema, et käsitööline kunst välistab odavuse, mistõttu oli tema ja teiste käsitööliste looming kättesaadav vaid kitsale ringkonnale.[7]
Märkimisväärne on ka Morrise panus muinsuskaitsesse. Morrise rajatud muinsuskaitseselts oli üks esimesi maailmas ning tegutseb siiani.[2]
William Morrise disainitud tapeete toodetakse jätkuvalt.
Morrise dekoratiivmustrid[muuda | muuda lähteteksti]
"Pimpernel"
"Acanthus"
"Trellis"
"Strawberrythief"
"Fruit"
"St. James"
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Eesti Entsüklopeedia (2006). "William Morris". Vaadatud 11.05.2018.
- ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 2,15 2,16 2,17 2,18 2,19 2,20 2,21 Fiona MacCarthy (08.10.2009). "William Morris". Oxford Dictionary of National Biography. Vaadatud 11.05.2018.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 "Introducing William Morris". Victoria and Albert Museum. Vaadatud 11.05.2018.
- ↑ "About William Morris". The William Morris Society. Vaadatud 11.05.2018.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 Philip Prichard Henderson (17.03.2018). "William Morris - British artist and author". Encyclopaedia Britannica. Vaadatud 11.05.2018.
- ↑ Andrea Rose (1992). The Pre-Raphaelites. London: Phaidon Press Limited. Lk 22.
- ↑ Nikolaus Pevsner (2007). Kaasaegse disaini pioneerid - William Morrisest Walter Gropiuseni. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 15; 18.