J. R. R. Tolkien

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
J. R. R. Tolkien
J. R. R. Tolkien, ca. 1925.jpg
J. R. R. Tolkien 1920. aastatel
Sünninimi John Ronald Reuel Tolkien
Sündinud 3. jaanuar 1892
Bloemfontein, Oranje Vaba Riik (tänapäeval Lõuna-Aafrika Vabariik)
Surnud 2. september 1973 (81-aastaselt)
Bournemouth, Dorset, Suurbritannia
Puhkepaik Wolvercote'i surnuaed, Oxford
Rahvus britt
Alma mater Exeteri Kolledž
Elukutse kirjanik, akadeemik, keeleteadlane, luuletaja
Žanr imeulme, kirjanduskriitika, mütopoeesia
Tuntud teoseid
Abikaasa Edith Bratt
(a. 1916; s. 1971)
Lapsed
Sugulased Loetelu

John Ronald Reuel Tolkien (3. jaanuar 1892 Bloemfontein2. september 1973 Bournemouth) oli inglise proosakirjanik, luuletaja, keeleteadlane ja akadeemik, kes on tuntud eeskätt kirjandusteoste "Kääbik, ehk sinna ja tagasi" ja "Sõrmuste isand" autorina.

Tolkieni surma järel avaldas poeg Christopher mitu isa märkmete ja materjalide põhjal koostatud teost, nende hulgas "Silmarillion". See teoste kogum koos "Kääbiku" ja "Sõrmuste isandaga" moodustab laiema tekstikorpuse, mille keskmes on väljamõeldud maailm Arda ja selle piirkond Keskmaa. Sinna kuuluvad proosateosed, poeemid, esseed, fiktiivsed ajalood ja leiutatud keeled. Tolkien ise kasutas selle kohta koondnime Legendaarium.

Kuigi ulmekirjandust viljeleti ka enne Tolkieni,[1] muutus žanr tänu teoste "Kääbik" ja "Sõrmuste isand" laialdasele menule palju populaarsemaks. Seetõttu peetakse Tolkieni kaasaegse ulmekirjanduse teerajajaks ja isaks. 2008. aastal sai Tolkien ajakirjas The Times avaldatud nimekirjas "50 suurimat Briti kirjanikku pärast 1945. aastat" kuuenda koha.[2] Forbesi 2009. aastal koostatud suurima sissetulekuga surnud kuulsuste edetabelis oli Tolkien viiendal kohal.[3]

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Tolkien spetsialiseerus Oxfordi ülikoolis keskinglise keele lääne-midlandsi dialektile. Ta elas üpris tavapärast ja tagasihoidlikku väikekodanlikku elu – pidas loenguid, kasvatas lapsi, elas Oxfordi äärelinnas ja hoolitses aia eest. Tolkien suri rahus 81-aastaselt. Tema elu oli kahtlemata täis akadeemilist sära, kuid seda väga kitsal erialal, mis tavainimesele üldjuhul väga vähe (kui üldse) huvi pakub. Sellegipoolest sai ta hakkama sellega, mis muutis ta kuulsaks juba tema eluajal. Selle millegi loomise aluseks oli tema huvi keelte, nende kujunemise ja ajaloo vastu.[viide?]

Tolkieni huvitas peamiselt muistse Põhja-Euroopa ja vanade anglosakside pärimused. Ta tegeles päevast päeva vanade legendidega ja arvatavasti viis see ta seisundisse, kus ta suutis tunda ja mõelda, nagu seda tehti sajandite eest. Koltunud ürikute kaudu jõudis Tolkienini nende kaugete sündmuste kaja. Kindlasti olid osad legendid tuhandete aastate vanused. Nende materjalide keskel viibides ja nende kallal töötades tekkis tal juba tudengipäevil soov luua mütoloogia Inglismaa jaoks. Tänu sellele soovile on olemas teosed, nagu "Kääbik" ja "Sõrmuste isand". Mütoloogiat ennast kirjeldab raamat "Silmarillion".[viide?]

J. R. R. Tolkien töötas eri rahvaste folkloori, muistendite ja müütidega ning kujundas selle materjali oma eesmärkide järgi ümber. Tolkien muutis pärimuslikku materjali, andes kangelastele näod, nimed ja ruumi tegutsemiseks. Lisaks sellele piiritles ta ka ajalised raamid. Seda hoolimata asjaolust, et võlujõududest tulvil maailmas on aja kulg mitmesuunaline ning täpselt määratletud ajal on vaid dekoratiivne väärtus. Tolkien kasutab oma raamatutes aastaarve, et muuta kangelaste ajaloo tõelisemaks, kui seda suudavad muinasjuttudes kasutatud terminid, nagu "ammu", "ennemuiste" või "vanasti". Nii valmis salapärane, kõige väiksemate detailideni läbi mõeldud maailm mitmesuguste asukate, sugupuude, erinevate keelte, üksikasjalike kaartide ja isegi oma kalendritega.[viide?]

Tolkieni kuulsuse üks esilekerkivamaid põhjuseid on asjaolu, et ta muutis piiri fantaasiamaailma ja tegelikkuse vahel õhemaks kui kunagi varem. See on üks tema üüratu populaarsuse põhjuseid – muinasjutumaailmast sai midagi käegakatsutavat. See maailm eksisteeriks justkui siinsamas kõrval, pruugib vaid harjumuspärasest keskkonnast veidi eemalduda, minna loodusesse ja oledki Keskmaal.[viide?]

Tolkienist sai alguse viljakas ja lugejate seas menukas ilukirjanduslik traditsioon. Ta on justkui kaasautor kõikidele sama žanri hilisematele tekstidele. Traditsiooni loov teos peab olema alus kõikidele tulevastele tekstidele ning sisaldama mängureegleid, kujundeid, suhteid ja struktuure, mida on alati võimalik uuesti kasutada. Tolkien lõi oma loominguga võimaluse sedalaadi fantaasiakirjanduseks.[viide?]

Tolkieni looming ja sellega seostuvad sõnad, pildid ja helid on justkui muster, mida võib igas suunas edasi joonistada. See muster tundub kummaliselt tuttav ja omane, sest need mustrid on kokku segatud paljude rahvaste kollektiivsest mälust.[viide?]

Lapsepõlv[muuda | muuda lähteteksti]

J. R. R. Tolkien sündis Lõuna-Aafrikas Bloemfonteini linnas. Tema vanemad olid pärit Birminghamist. Tolkieni isa Arthur Tolkien pärines kuulsast laostunud klaveritootjate perekonnast. See oli peamine põhjus, miks Arthur Tolkien üritas leida õnne asumaalt. Bloemfontein asus sisemaal, linna ümbrus kubises hüäänidest, huntidest ja metskoertest. Sealne kliima ei sobinud kõigile, nende hulgas ka Tolkieni emale Mabelile, kes igatses tagasi "vanale heale Inglismaale".[viide?]

1895. aastal sõitis Mabel koos laste, John Ronaldi ja tema venna Hilaryga Inglismaale puhkusele. Arthur pidi lõpetama oma töö ja perele järele sõitma, kuid haigestus reumaatilisse palavikku ning suri 38-aastaselt. Mabel jäi lastega oma vanemate juurde Birminghami. Tolkienile meeldis vanavanemate juures ja täiskasvanuna tõdes ta, et kuigi tema nimi on Tolkien, pärinevad tema anded ja kasvatus emapoolsetelt vanavanematelt Suffieldidelt.[viide?]

Mabel kolis lastega Birminghami lähedale Sarehole'i külla. Seda aega oma elust nimetas Tolkien õnneajaks, kuid see jäi üürikeseks. Sealne vaikne maaolustik, rõõmsad inimesed, kaunid rohelised niidud ja aasad olid tõenäoliselt kääbikute ja Maakonna prototüübid. Mabel hakkas peagi oma poegi õpetama. Tolkien oli andekas laps: juba nelja-aastaselt oskas ta lugeda ja varsti õppis ta ka korralikult kirjutama. Tema lemmiktunnid olid keeled. Ema tutvustas talle juba varastel Sarehole'i päevadel ladina keele algtõdesid. Sõnade kõla ja kuju huvitas poissi samavõrd kui nende tähendus ning ema pani tähele, et poeg on eriti andekas just erinevates keeltes.[viide?]

Vabal ajal luges Tolkien palju. Tema lemmiklektüür oli Andrew Langi raamatusari "Haldjaraamatud", eriti "Punane haldjaraamat", milles on lugu Sigurdist, kes tappis lohe Fafniri – see on kummaline ja võimas lugu, mis leiab aset nimetus Põhjalas. Sellest saab alguse Tolkieni eluaegne huvi Põhja-Euroopa muistendite vastu.[viide?]

Tolkien armastas väga loodust ja looduses viibimist. Tal oli tugev tunnetuslik side loodusega – taime kuju ja selle puudutus käel huvitasid teda rohkem kui botaanilised üksikasjad. Ta armastas väga puid joonistada, kuid üle kõige meeldis talle puude juures olla. Ta ronis puude otsa, toetus nende vastu ning isegi rääkis nendega.[viide?]

1900. aasta oli Tolkieni jaoks mitmes mõttes pöördelise tähendusega. Tema ema Mabel koos õe Mayga pöördus katoliku usku. Otsekohe langes nende peale tulihingelistest baptistidest sugulaste viha. Selle olukorra tõttu tekkinud pinge ja rahaline kitsikus mõjusid halvasti Mabeli tervisele. Samal aastal astus Tolkien King Edwardi kooli ning perekond kolis Moseleysse, mis asus Birminghamile lähemal.

1904. aasta aprillis diagnoositi Mabelil tollal ravimatu suhkurtõbi. Ta suri sama aasta 14. novembril 34-aastaselt Rednalis, kuhu pere oli suveks puhkama sõitnud. Tema lapsed John Ronald ja Hilary jäid orbudeks.[viide?]

Pärast ema surma võttis poisid oma hoole alla kohaliku katoliku koguduse preester isa Francis Xavier Morgan. 1905. aastal leidsid John Ronald ja Hilary peavarju tädi Beatrice Suffieldi juures. Tädi käest said poisid toitu ja ulualust, kuid mitte enamat. Ta ei suutnud vanemateta jäänud laste hingemaailma tunnetada ning põletas kõik Mabelist jäänud isiklikud paberid ja kirjad. 1908. aasta algul kolisid poisid proua Faulkneri juurde.[viide?]

Faulkneri juures elas kolmaski üüriline: 19-aastane Edith Bratt, kes kaotas oma ema 14-aastaselt. Neiu oli silmapaistvalt ilus, väike ja sale. Edith oli muusikaliselt andekas, kuid kooliharidus puudus tal peaaegu täielikult. Peagi sõbrunesid poisid Edithiga, eriti pidas tüdruk lugu John Ronaldist. Nende romanss muutus tõsisemaks suvel, kui nad läksid koos jalgrattaretkele ja isegi suudlesid. Kui isa Francis noorte vallatustest teada sai, keelas ta neil kohtuda enne, kui John Ronald 21-aastaseks saab, sest siis vabanes ta hooldaja eestkoste alt. Oodata jäi veel kolm pikka aastat. Sellise keelu tagajärjel muutus süütu sõprus traagiliseks armastuseks.[viide?]

Samal ajal kasvas ka Tolkieni keelehuvi. Ta uuris ladina, kreeka, prantsuse ja saksa keelte juuri ning nende ühisjooni, tegeles filoloogiaga. Tolkieni huvi süvenes veelgi, kui ta tutvus anglosaksi keelega. Armastusest sõnade vastu, mõtles ta välja omaenda keeli. Juba kreeka keele õpinguid alustades lõbustas ta end kreeka sõnadega sarnanevaid sõnu välja mõeldes. Tolkien lõi oma hooldaja hispaaniakeelsete raamatute põhjal väljamõeldud keele, mille ta nimetas naffariks.[viide?]

Seejärel sattus Tolkieni kätte Joseph Wrighti teos "Gooti keele aabits". Gooti keel kadus käibelt koos viimaste gootidega, kuid alles jäid kirjalikud fragmendid, mis huvitasid Tolkieni väga. Ta ei õppinud ainult gooti keele selgeks, vaid asus leiutama uusi gootikeelseid sõnu, täitmaks lünki allesjäänud puudulikus sõnavaras. Samuti töötas ta väljamõeldud tähestike kallal. Ühest tema kooliaegsest vihikust võib leida kõigi inglise keele tähtede koodsümbolid.[viide?]

Loomu poolest oli Tolkien rõõmsameelne ja väga elujanuline. Ta armastas väitlusi ja kehalist tegevust, lisaks oli tal hea huumorimeel ja suurepärane oskus leida uusi sõpru. Pärast ema surma lisandus tema iseloomule ka süngem pool – pessimism. Teatavas meeleolus lõi temas välja kurbus ema surma pärast ja teda valdas korvamatu kaotuse tunne, kuid sellised masendushood ei olnud sagedased.[viide?]

Seda, et Tolkien oli seltsiva loomuga, kinnitab koolis tema ümber koondunud mitteametlik ühendus Teeklubi, millesse kuulujaid ühendasid põhjalikud teadmised keeltest ja kirjandusest. Teeklubi kutsuti ka lühendiga TKBS.[viide?]

Ülikool[muuda | muuda lähteteksti]

1911. aastal sai Tolkienist Oxfordi Exeteri kolledži õpilane. Ta kohanes kiiresti uue miljööga ja süüvis ülepeakaela üliõpilasellu. Ta mängis ragbit, osales kolledži esseeklubis ja dialektikaseltsis. Ta võttis osa Stapeldoni väitlusseltsi tegevusest ning asutas ka oma seltsi, mille nimeks sai Apolaustikud. Seal tehti ettekandeid, peeti diskussioone ja debatte ning korraldati suuri ekstravagantseid õhtusööke. Tolkien oli kõige õnnelikum oma sõprade seltskonnas, kus hinnati head juttu ja ohtrat tubakat. Tolkien oli väga seltsiv ja ühestki lõbusast sündmusest ta kõrvale ei tahtnud jääda, mistõttu kannatas tema õppetöö.[viide?]

Kuid üks osa õppekavas ettenähtud programmist pakkus Tolkienile erilist huvi. See oli võrdleva filoloogia valikaine, mis viis teda kokku silmapaistva õpetlase Joseph Wrightiga, kelle vaimustus filoloogia vastu innustas Tolkieni. Tänu Wrightile süüvis Ronald põhjalikult keele saladustesse.[viide?]

Tudengipõlves avastas Tolkien enda jaoks soome keele. Ta leidis Exeteri kolledži raamatukogust soome keele grammatika õpiku, mille abil ta uuris "Kalevala" originaalkeelt. Tolkien on öelnud: "Mul oli tunne, et olen leidnud veinikeldri, mis on täis senitundmatute maitsetega suurepäraseid veine." Ta õppis soome keele ära vaid nii palju, et sai läbi töötada osa originaalsest "Kalevalast", kuid selle mõju tema keeleloomele oli märkimisväärne. Ta hakkas looma tugevalt soome keelest mõjutatud keelt, mis hiljem ilmus tema raamatutes kui quenya ehk kõrghaldjate keel. Arvatavasti samal ajal tekkis Tolkienil esimest korda mõte luua Inglismaa oma mütoloogia.[viide?]

3. jaanuaril 1913 sai Tolkien täisealiseks. Keskööl tõusis ta voodist ja kirjutas Edithile kirja, kus ta uuendas oma armutõotusi. Vastuses teatas Edith, et on kihlunud George Fieldiga – mehega, kelle nimi on üksnes selle fakti pärast ajalukku läinud. Tolkien ei tunnistanud, et on sellest uudisest löödud. Viie päeva pärast kohtus ta Cheltenhami perroonil Edithiga. Sama päeva õhtul tühistas Edith kihluse ja lubas end Tolkienile.[viide?]

1913. aasta suvesemestril vahetas Tolkien antiikkirjanduse kateedri inglise kirjanduse vastu. Ta spetsialiseerus lingvistilistele uurimustele ja sai endale tuutoriks noore uusmeremaalase Kenneth Sisami. Nüüd veetis Tolkien kirjutuslaua taga palju rohkem aega kui antiikkirjandust õppides. Iseäranis huvitas teda kesk-inglise keele läänemidlandsi dialekt, kuna see oli seotud tema lapsepõlve ja päritoluga. Ta luges läbi mitmed vanaingliskeelsed teosed, mis olid talle seni tundmatud. Nende hulgas oli ka Cynewulfi anglosaksi religioossete värsside kogumik "Crist". Eriti suurel määral mõjusid talle kaks rida:[viide?]

"Eala Earendel engla beorthast,

Ofer middangeard monnum sended."

("Ole tervitatud Earendel, säravaim ingel,

kohal keskmaa, inimestele saadetud.")

"Tundsin kummalist ärevust," kirjutas Tolkien kaua aega hiljem. "Miski oleks nagu minu sees liigutanud, pooleldi unest ärganud. Nende sõnade taga oli peidus midagi väga kauget, kummalist, kaunist ja kättesaamatut, mis jäi vanainglise keele piiridest väljapoole."[viide?]

Tolkieni eriaine oli vanaskandinaavia keel, mille tõid Islandile 9. sajandil norralased. Ta süüvis Norra saagadesse ning avastas enda jaoks Islandi müütide ja legendide iidse varaaida – poeetilise "Vanema Edda". Selle originaalkäsikiri pärineb 13. sajandist, kuid paljud värsid on palju vanemad, pärinedes Islandi asustamise eelsest ajast. "Vanema Edda" mütoloogilistest värssidest on kõige tähelepanuväärsem "Völuspa", mis räägib maailma ajaloost alates selle loomisest ning ennustab selle hävingut. See on germaani mütoloogilistest lauludest kõige märkimisväärsem ning pärineb Norra paganlusperioodi lõpust, kui kristlus hakkas vanu jumalaid asendama. Paganlikul kosmosekirjeldusel on elava müüdiga sarnased tunnused, need on aupaklikud ja salapärased. Tolkieni kujutlusvõimele oli see suurepäraseks inspiratsiooniks.[viide?]

8. jaanuaril 1914 võeti Edith vastu roomakatoliku kirikusse. Kohe pärast seda kihlus ta ametlikult Tolkieniga. 1914. aasta hilissuvel peatus Tolkien oma tädi Jane'i ja venna Hilary talus. Just seal, maa viljastavas õhustikus, kirjutas Tolkien luuletuse, mille pealkiri on "Ehatäht Earendeli teekond". See luuletus pani aluse Tolkieni enda loodud mütoloogiale.[viide?]

Kadunud lood[muuda | muuda lähteteksti]

Samal ajal, kui Tolkien kirjutas teost "Earendeli teekonna", oli Inglismaa Saksamaale sõja kuulutanud. Vaatamata üldise patriotismilaine survele otsustas Tolkien sõjaväkke astumisega viivitada ja soovis enne seda vähemasti kraadi ära kaitsta. 1914. aasta jõuluvaheaja algul sõitis Tolkien Londonisse, et osaleda TKBS-i kokkutulekul. Kohe pärast kohtumist hakkas ta luuletusi kirjutama. Esimesed tulemused polnud suuremat väärt, kuid algus oli tehtud. 1915. aasta algul pöördus ta tagasi algsete Earendili värsside juurde ning asus nende teemast laiema taustaga lugu looma. Ta näitas Earendili luuletusi oma sõbrale, kes tahtis teada, millest need õigupoolest räägivad. Tolkien vastas: "Ma ei tea. Püüan välja uurida." See tähendab, et ta ei pidanud end loo autoriks, vaid legendi avastajaks. Ja selline hoiak saatis teda elu lõpuni.[viide?]

Kuigi Tolkieni meeles mõlkusid tema mütoloogia alged, valmistus ta inglise keele ja kirjanduse lõpueksamiteks. Tolkien sooritas need edukalt, pälvides esimese klassi. Seetõttu võis ta olla kindel, et pärast sõja lõppu saab ta akadeemilise ametikoha. Seni aga pidi ta astuma sõjaväeteenistusse Lancashire'i füsiljeerügemendi teise astme leitnandina.[viide?]

Enne Prantsusmaale minemist jõudis ta Edithiga abielluda. Tseremoonia toimus 22. märtsil 1916.[viide?]

14. juulil 1916 sammus Tolkien oma kompanii koosseisus lahingusse. Ta ei teadnud veel, et 1. juulil hukkus Rob Gilson, üks TKBS-i liikmetest. 27. oktoobril haigestus Tolkien nn kaevikupalavikku ja 8. novembril pandi ta Inglismaale sõitvale laevale. Rohkem ta sõjategevusest osa ei võtnud.[viide?]

Sõjas hukkus ka teine TKBS-i liige, G. B. Smith, kes oma viimases kirjas Tolkienile ütles järgmist: "Saagu nii, et sa suudad välja öelda kõik asjad, mida ma olen püüdnud öelda, ka siis kui mind enam neid ütlemas pole." Tänu nendele sõnadele alustas Tolkien suure tööga, mille peale ta oli juba mõnda aega mõelnud. See oli võimas ja hämmastav ettevõtmine, millele kirjandusajaloos leidub vähe paralleele. Ta hakkas looma uut mütoloogiat.[viide?]

Idee sai alguse tema keeleloomeharrastusest. Ta avastas, et kui soovib oma loomingus saavutada komplekssust, peab ta keeltele looma ka ajaloo, mille põhjal need saaksid areneda. Samuti ajendas teda soov luua Inglismaa mütoloogia. Ta vihjas sellele juba tudengipäevil, kirjutades "Kalevala" kohta: "Sooviksin, et meil oleks sellest rohkem alles – midagi samalaadset, mis oli kord osa inglastest".[viide?]

Tolkien tegi eeposega algust, kirjutades odava kaustiku kaanele jämeda sinise pliiatsiga: "Kadunud lugude raamat". Pärast seda hakkas ta kaustikusse kirjutama lugu, mida tänapäeval tuntakse nimega "Silmarillion".[viide?]

Pärast sõjaväeteenistust naasis Tolkien Oxfordi, kus ta asus tööle abileksikograafina. Ta töötas koos rühmaga, kes nägi päevast-päeva vaeva, et koostada kõige laiahaardelisem sõnastik, mida inglise keeles iial koostatud. Kogu selle aja jätkas ta "Kadunud lugude" kirjutamist. Ühel õhtul luges ta Exeteri kolledži esseeklubis ette oma teksti "Gondolini langemine", mille tudengitest publik vaimustusega vastu võttis.[viide?]

1921. aastal asus Tolkieni perekond elama Leedsi. Leedsi ülikoolis alustas ta tööd inglise keele lektorina. Peres kasvas selleks ajaks 2 poisslast.[viide?]

Koos kaastöölise E. V. Gordoniga asutas Tolkien Leedsis tudengitele Viikingiklubi. Seal kohtuti selleks, et pruukida rohkesti õlut, lugeda saagasid ja laulda naljalaule. Viikingiklubi tegi Tolkieni ja Gordoni õpetajatena populaarseks.[viide?]

Leedsi aastate jooksul jätkas Tolkien mütoloogia kirjutamist. 1923. aasta suveks oli "Kadunud lugude raamat" peaaegu valmis. Oxfordis ja Leedsis kirjutas Tolkien lood, mis räägivad universumi loomisest, Silmarilide valmistamisest ja sellest, kuidas Morgoth need kaunist Valinori kuningriigist varastas. Töö oli peaaegu valmis, kuid sellest hoolimata ei püüelnud Tolkien lõppeesmärgi poole, vaid hakkas kogu teost ümber kirjutama, nagu ei tahakski teost lõpetada.[viide?]

1924. aastal sai Tolkien professoriks, olles vaid 32-aastane. Briti ülikoolide praktikas oli see märkimisväärselt varane iga. 1926. aasta algul pöördus Tolkien tagasi Oxfordi, kus ta asus tööle anglosaksi keele professorina.[viide?]

Kirjandusklubi The Inklings[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis The Inklings

Kui Tolkien Oxfordi tagasi pöördus, puudus tema elust väga tähtis element. See oli kadunud TKBS-i purustamisega Somme'i lahingus – just sellest ajast peale puudus tema elus sama sügavalt emotsionaalne ja intellektuaalne side. Oxfordis õnnestus tal siiski üsna varsti koondada enda ümber mõttekaaslasi, kellega koos asutati Leedsi Viikingiklubiga sarnanev kirjandusklubi The Inklings ('söeõgijad'). Klubi eesmärk oli propageerida islandi kirjanduse lähtekeeles lugemist. Lugemise elavdamiseks leiti abi viskist ja õllest. Sellised koosviibimised lõppesid tihti hilisööl.[viide?]

Tolkieni sõprade hulgast väärib esiletoomist Clive Staples Lewis, keda sõbrad kutsusid Jackiks. Esialgu valitses nende kahe vahel mõningane võõristus, kuid õige pea õppisid mehed teineteist hindama ja juba 1927. aasta maiks oli Tolkien Lewise meelitanud Söeõgijatesse. Sellest sai alguse nende pikk ja keerukas sõprus.[viide?]

1930. aastate alguses moodustus uus rühmitus – The Inklings. Rühmitus hakkas moodustuma umbes sellel ajal, kui Söeõgijate kooskäimised lakkasid, sest nende eesmärk oli täidetud – tähtsamad islandi saagad said läbi loetud ning lõpuks ka "Vanem Edda". The Inklingsi nime kandis esialgu kirjandusselts, kus loeti ette ja arvustati avaldamata teoseid. See klubi polnud enamat kui hulk sõpru, kes kõik olid ristiusku mehed ning kellest enamus oli huvitatud kirjandusest. Rühmitus kohtus kas kõrtsis või Lewise suures elutoas Magdaleni kolledžis. Keedeti teed, süüdati piibud ja siis otsis keegi välja käsikirja ning hakkas seda valjusti lugema. Järgnesid arvustused. Vahel vaieldi. 30. aastate lõpuks oli The Inklingsist saanud tähtis osa Tolkieni elust. Ta luges nendel koosviibimistel ette ka seni avaldamata "Kääbiku" käsikirja.[viide?]

"Maa all urus elas kääbik"[muuda | muuda lähteteksti]

Kõigi oma akadeemiliste tegemiste kõrval oli Tolkienil tähtis roll täita oma laste kasvatamisel. Selle juurde kuulus ka lugude vestmine oma järeltulijatele. Sel viisil kasutas Tolkien oma kujutlusvõimet, millega ta lõi keeruka "Silmarillioni", märksa lihtsamate lugude loomiseks.[viide?]

Lühijutud, mis Tolkien 1920.–1930. aastail oma lastele mõeldes kirjutas, olid tulvil fantaasiat ja sügavaid tundeid. Samal ajal tegeles ta suurejoonelisemate teemadega, puudutades vahel Arthuri ja keldi legende, kuid reeglina jäädes siiski enda loodud legendide juurde. Trükki ei jõudnud samas midagi, kui välja arvata üksikud Oxford Magazine'is ilmunud luuletused, mis näitasid tema kolleegidele, et Tolkienile meeldivad loheaarded ja väikesed kummalised mehikesed; kahjutu ajaviide, leidsid nad – ehkki pisut lapsik.[viide?]

Oli suvepäev. Tolkien istus oma kabinetis akna all ja parandas süvenenult riigieksami töid. Kui äkki leidis Tolkien, et on kirjutanud ühe töö servale lause "Maa all urus elas kääbik". Ja sellest sai kõik ülejäänu alguse.[viide?]

Pikka aega ei juhtunud selle lausega midagi ning paari aasta jooksul sai sellele lisaks valmis Thróri kaart. Aga 1930. aastate jooksul sai sellest "Kääbik". 1937. aastal, varsti pärast raamatu ilmumist, kirjeldas Christopher Tolkien kirjas jõuluvanale raamatu saamislugu: "Issi kirjutas selle hästi ammu ja luges seda Johnile, Michaelile ja mulle talvel õhtuti pärast teejoomist ette, aga lõpp oli hästi kohmakalt kirjutatud ja polnud üldse trükitud. Ta lõpetas selle eelmine aasta ära."[viide?]

"Kääbik" oli ja on lasteraamat. Hoolimata sellest, et raamat loodi mütoloogia ainetel, ei lasknud Tolkien sellel muutuda ülemäära tõsiseks või toonilt täiskasvanulikuks, vaid jäi oma esialgse eesmärgi juurde – valmistada rõõmu oma ja ehk ka teiste lastele.[viide?]

Raamatut saatis edu, millist Tolkien ise vaevalt loota oli julgenud. "Kääbik" ilmus trükis 1937. aasta 21. septembril. Esimene väljaanne oli jõuludeks läbi müüdud. Paar kuud hiljem ilmunud Ameerika väljaanne pälvis New York Herald Tribune'i hooaja parima lasteraamatu auhinna. Tolkieni kirjastaja Stanley Unwin mõistis, et tema kirjastamisnimistus on lastekirjanduse bestseller. Ta kirjutas Tolkienile: "Laiad massid loodavad teilt järgmisel aastal kääbikute kohta uusi lugusid kuulda!"[viide?]

Järgneva arutelu käigus kaaluti nii "Silmarillioni" kui ka lastele mõeldud lühijuttude avaldamist, kuid lõpptulemusena nõustus Tolkien "Kääbikule" järje kirjutama.[viide?]

Siis aga juhtus vältimatu. Tolkien ei tahtnud enam "Kääbiku" laadis lugusid kirjutada. Ta tahtis jätkata tõsise mütoloogia loomist. Ja nüüd saigi ta seda teha. Uus raamat sidus end kindlalt "Silmarillioniga" ning pälvis tolle väärika eesmärgi ja lennuka stiili. Tulemuseks oli 16 aastat pühendumist nõudnud "Sõrmuste isand", mille kohta Tolkieni kirjastaja poeg Rayner Unwin teatas oma isale, et tegemist on "kummalise raamatuga, kuid sellest hoolimata on see suurepärane ja haarav lugu". Ta ei kahelnud hetkekski, et raamat väärib avaldamist tema isa firmas.[viide?]

Tolkien laenas valmis masinakirjaeksemplari C. S. Lewisele, kes pärast selle läbilugemist talle kirjutas: "Ma olen rikkalikult täidetud karika põhjani joonud ja vaigistanud oma ammuse janu. Kui see ühtlaselt ülesmäge rühkiv hiilguse- ja hirmulugu kord hoo sisse saab, jõuab see kõrgustesse, mida mina narratiivses kunstis varem kohanud ei ole."[viide?]

1954. aasta augustis ilmus trükist esimene köide. "Ma kardan raamatu avaldamist", kirjutas Tolkien oma sõbrale, "võimatu on mööda vaadata sellest mis seal kirjas on. Ma paljastasin oma südame püssitorude ees."[viide?]

Arvustused olid head. Peagi selgus, et esimese trüki kolmest ja poolest tuhandest eksemplarist nõudluse rahuldamiseks ei piisa. Poolteist kuud pärast väljaandmist telliti uus trükk. 20. oktoobril 1955 ilmus triloogia viimane osa "Kuninga tagasitulek". Arvamusavaldajad jagunesid selgelt pooldajateks ja vaenlasteks. Müüginumbrid aga vaenlaste arvamusest ei hoolinud, vaid jätkasid kasvamist.[viide?]

Suur muudatus müüginumbrites toimus 1965. aastal, mil plahvatas skandaal USA turul avaldatud "Sõrmuste isanda" piraatversiooni osas. Vallandunud dispuut pälvis laialdast huvi ning seetõttu olid Tolkieni nimi ja tema raamatute pealkirjad Ameerikas sestpeale hästi tuntud. Siis algas tema "kultus ülikoolilinnakutes". "Sõrmuste isand" sai sadade tuhandete noorte ameeriklaste jaoks otsekui piibliks, mis ületas kõik müügirekordid. Ameeriklaste vaimustus levis kulutulena ka teistesse maadesse. Huvi Tolkieni raamatute vastu kasvas ka Suurbritannias. Nii Londonis kui ka mujal riigis hakkasid koos käima Tolkieni seltsid.[viide?]

Tolkien ise nimetas laialdast entusiasmi oma teoste vastu "minu kahetsusväärseks kultuseks". Kuulsus hämmastas teda. Ta kirjutas ühele lugejale: "Kardan, et oma eluajal kultusisikuks saada ei ole sugugi meeldiv. Kuid ma ei leia, et sellest võib ennast täis minna. Vähemasti minul on tunne, et olen väike ja vääritu. Kuid isegi väga tagasihoidliku ebajumala nina ei jää viiruki magusast lõhnast päriselt puutumata."[viide?]

Hilisem elu[muuda | muuda lähteteksti]

Aastate lisandudes muutusid Tolkieni teatavad isikuomadused üha märgatavamaks. Ta rutakas, viletsa hääldusviisi ja põimuvate lausetega kõneviis üha süvenes. Teatud moel oli vanadus talle väga raske. Teda kurvastas arusaamine oma võimete kahanemisest. 1965. aastal kirjutas ta: "Mul on raske tööd teha – tunnen end vanana, tuli minu kolde ees on madalaks vajunud." Aeg-ajalt täitis see teda meeleheitega, viimastel eluaastatel oli ta iseäranis aldis laskuma süngusse, mis oli alati ta elu ilmestanud. Samas jäi temas endiselt tugevaks loomuse tahk.[viide?]

1969. aastal kolisid Edith ja Ronald Bournemouthi, kus möödusid Edithi viimased päevad. Pärast naise surma 1971. aasta 22. novembril pöördus Tolkien tagasi Oxfordi. Seal eraldas Mertoni kolledž talle, kui oma kolleegiumi auliikmele, korteri kolledži majas.[viide?]

Elu aastatel 1972–1973 oli täiesti Tolkieni maitse järgi. Ta käis sageli Oxfordi lähedases külakeses, kus elas poeg Cristopher oma naise Bailliega. Nende väikeste laste seltsis unustas Tolkien oma tervisehädad ja mured.[viide?]

Nende kahe aasta vältel tegid Tolkieni õnnelikuks talle osaks saanud auavaldused, mida tuli nii võõrsilt kui ka kodumaalt. 1973. aasta juunis külastas ta Edinburghi ja võttis vastu sealse ülikooli aunimetuse; teda liigutas sügavalt aasta enne seda toimunud külaskäik Buckinghami paleesse, kus kuninganna ta Briti Impeeriumi Ordu komandöriks nimetas.[viide?]

1973. aasta suve vältel täheldasid mitmed Ronaldile lähedased inimesed, et ta on tavapärasest kurvameelsem ning näis kiiremini vananevat. Põhjuseks oli igatsus kadunud naise järgi, mida ei suutnud leevendada auavaldused ega pidev külalistevool.[viide?]

Tolkien suri 2. septembril 1973. Tema ja Edithi hauakivil seisab kiri:

Edith Mary Tolkien, Luthien, 1889–1971 John Ronald Reuel Tolkien, Beren, 1892–1973[viide?]

Autasud[muuda | muuda lähteteksti]

2012. aastal avaldatud Nobeli komitee dokumentidest selgus, et 1961. aastal nimetas Tolkieni sõber C. S. Lewis ta Nobeli auhinna kandidaadiks, kuid arutelul jäeti Tolkien kõrvale "kehva proosa pärast".[4]

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Ulmekirjanduse BAASis on 13 Tolkieni teost. Peaaegu kõik need on eesti keelde tõlgitud, enamiku tõlkeid on avaldanud kirjastus Tiritamm.[viide?]

Originaalpealkiri Aasta Tõlkepealkiri Tõlkeaasta
The Hobbit, or There and Back Again 1937 "Kääbik, ehk, Sinna ja tagasi" 1977
Farmer Giles of Ham 1949 "Talumees Giles Hamist" 1993
Smith of Wootton Major 1976 "Suur-Woottoni sepp" 1993
The Lord of the Rings: The Fellowship of the Ring 1954 "Sõrmuste isand. Esimene osa: Sõrmuse vennaskond" 1996
The Lord of the Rings: The Two Towers 1954 "Sõrmuste isand. Teine osa: Kaks kantsi" 1997
The Lord of the Rings: The Return of the King 1955 "Sõrmuste isand. Kolmas osa: Kuninga tagasitulek" 1998
The Adventures of Tom Bombadil 1962 Tõlge puudub -
Tree and Leaf 1964 "Leht ja puu" 1993
The Silmarillion 1977 "Silmarillion" 1999
Roverandom 1998 "Roverandom" 2003
Unfinished Tales 1980 "Lõpetamata lood" 2006
Children of Hurin 2007 "Hurini lapsed" 2008

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. de Camp, L. Sprague (1976). Literary Swordsmen and Sorcerers: The Makers of Heroic Fantasy. Arkham House. ISBN 978-0-87054-076-9.
  2. "The 50 greatest British writers since 1945". The Times (inglise keeles). 5. jaanuar 2008. Vaadatud 6. mai 2021.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  3. Matthew Miller (27. oktoober 2009). "Top-Earning Dead Celebrities". Forbes (inglise keeles). Vaadatud 6. mai 2021.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  4. Alison Flood JRR Tolkien's Nobel prize chances dashed by 'poor prose' The Guardian, 5 January 2012

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]