Félicien Rops

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Félicien Rops
Félicien Rops.jpg
Sünninimi Félicien Rops
Sünniaeg 7. juuli 1833
Sünnikoht Namur, Belgia
Surmaaeg 23. august 1898 (65-aastaselt)
Surmakoht Essonne, Prantsusmaa
Rahvus belglane
Tegevusala graafikakunstnik, ofort

Félicien Rops (7. juuli 1833 Namur23. august 1898 Essonnes) oli Belgia kunstnik.

Põhiliselt viljeles ta graafikat, oforti ja akvatintat, kuid katsetas muidki graafikatehnikaid alates litograafiast kuni ofordini.

Ta joonistas ka karikatuure ja oli paljude raamatute illustraator. Tööde teematika varieerub ühiskonnakriitikast ja looduse kujutamisest erootika ja satanismini.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Felicien Rops sündis 1833. aastal Belgias Namuri linnas. Ta oli pere ainus laps. Isa Nicolas-Joseph Rops tegeles sitsikangastega (sellest õmmeldi kleite ja ihupesu) kauplemisega. Isa suri, kui Rops oli 15-aastane. Poisi eeskostjaks sai nõbu Alphonse Rops, kes oli sel ajal Namuri abilinnapea.[1]

1843–1849 õppis Felicien Rops Namuri jesuiitide kolleegiumis. Edasi jätkas ta õpinguid Namuri Kuninglikus Ateneumis, kus ta osales maastikumaalija Ferdinand Marinuse tundides. Marinus äratas Ropsis huvi maalimise vastu ning Rops hakkas tegelema karikatuuride joonistamisega, mis oli sel ajal väga uudne väljendusviis. Rops tundis, et Namur on talle liiga väike ja aheldav ning 1851. aastal kolis ta Brüsselisse ning alustas õpinguid Brüsseli Vabas Ülikoolis filosoofiakursusel. Brüsselis nautis ta vabadust ja boheemlaselu ning eksameid koolis ta ei sooritanud. Rops oli aktiivne mitmetes üliõpilasringides, ta astus Rõõmsate Poiste Ühingusse (Societe des Joyeux), kus kohtus kirjanik Charles De Costeriga. Rops oli tegev ka üliõpilasringis Krokodill ( Le Crocodile), mis avaldas ka oma nädalalehte (1853–1856). Selles nädalalehes avaldas Rops iga nädal oma litograafia. Tema joonistused olid lihtsate ja ilmekate joontega, humoorikad ja sageli ühiskonnakriitilised.[1]

1856. aastal asutas Rops isalt päritud rahaga ajalehe Uylenspiegel, journal des ebats artistiques et litteraires. Rops oli siis 22-aastane ning peale tema olid peamisteks litograafideks selles lehes de Gerlier ja Charles de Groux.[2] Ajalehe kirjutiste teemaring oli mitmekesine, seal kõneldi kunstist ja kirjandusest, poliitikast, kommetest ja moraalist jne. 1862. aastal kaotas ajaleht populaarsuse ning hääbus tasapisi.[1]

Rops tundis end Belgia oludest piiratuna ning hakkas iga aasta paar kuud veetma Pariisis. Ta loobus karikatuuride joonistamisest ning keskendus raamatute illustreerimisele. Pariisis õitses kultuurielu ning seal korraldati suuri maailmanäitusi. Rops hakkas oma aega jagama Brüsseli, Pariisi ja Namuri vahel. 1868. aastal osales Rops Brüsselis Vaba Kunstiühingu loomisel, see ühing pani aluse realismi levikule Belgias. 1869. aastal tahtis Rops asutada eri maade graafikuid liitvat Ofortistide ühingut, kuid alanud Prantsuse-Preisi sõda lükkas need plaanid edasi. 1874. aastal alustas siiski Rahvusvaheline Ofortistide Ühing tegevust ning Rops sai selle kunstiliseks juhiks. Rahvusvahelist haaret ühing siiski ei omandanud (suutis koondada belgia, hollandi ja prantsuse kunstnikke) ja graafika tase muutus aina ebaühtlasemaks. 1877. aastal viis see ühingu sulgemiseni.[1]

Inspireerituna kaasaja psühholoogiast lõi Rops suure kõlapinnaga joonistusi. Aastaist 1875–1882 pärinevad tuntud joonistused "Madruse urgas", Purjus keigar", "Viletsus". 1876. aastal tegi Rops kaastööd kahele suurele Pariisi kirjastusele – Cadart'ile ja Lemerre'ile.[1]

1878. aasta Pariisi Salongi ja maailmanäituse eel katsetas Rops uusi joonistustehnikaid, hakkas kasutama värvipliiatseid, pastell-, akvarell- ja guaššvärve. Tema realistlike ja psühholoogiliste teoste kõrvale ilmusid iroonilised joonistused seksuaalsuse võimust. Teda ei rahuldanud enam tegelikkuse tõetruu kujutamine, ta looming liikus jõulisema sümboolsuse poole ning teoseid hakkas iseloomustama tugev allegooriline laeng. Tihti armastab ta kujutada naisi kui kurja sümboleid. Ropsi seksuaalseid töid iseloomustab joonistuste sari "Naine hüpiknukuga". 1878. aastal alustas Rops 114 joonistusest koosnevat seeriat "Sada kerget pretensioonitut visandit ausate inimeste lõbustamiseks", kus esitles oma kuulsat "moodsat poolakat". See pildisari paljastas kaasaja ühiskonna silmakirjalikkust ning oli omamoodi "inimlik komöödia". 1880. aastatel sai Ropsist üks parimini tasustatud illustraatoreid Pariisis, peamiselt illustreeris ta kirjanike Henry Kistemaeckersi ja Guy erootilisi teoseid. Mõned kirjanikud asusid hoopis Ropsi joonistusete järgi tekste kirjutama, näiteks Josephin Peladan. 1882. aastal lõi Rops "Saatanlike piltide sarja", mida ise ta iseloomustas kui ideaalset kollektsiooni.[1]

Rops armastas reisimist ja tundis reisides end vabana. Loodusest leidis ta rahu ja meeleselgust. Mitu korda käis ta rahu otsimas Põhjamere äärest, Bretagne'ist või Meuse'i kallastelt. Reisihimu viis teda korduvalt Monte Carlosse, Rootsi, Norra (1874), Ungarisse (1878), Hispaaniasse (1880), Hollandisse (1882), Ameerika Ühendriikidesse (1887) ning Põhja-Aafrikasse (1888). New Yorki iseloomustas Rops kui pöörase ja 20. sajandisse kuuluva linnana.[1]

1884. aastal ostis Rops Pariisist 30 kilomeetri kaugusele lagunenud mõisamaja, mida kutsuti Poolkuuks. Ta tundis, et on Pariisist väsinud ning otsis rahu, kuid kuni 1897. aastani omas ka Pariisis ateljeed. Rops oli alati rõhunud vabaduse tähtsusele ja põlgas seisuseid, kuid üllatusena sai ta 1889. aastal Auleegioni ordeni. 1892. aastast kannatas Rops silmahaiguse käes, kuid jätkas Poolkuus töötamist ja illustreerimist. Viimast korda käis ta Belgias 1892. aastal ning 1898 ta suri 65-aastaselt.[1]

Looming ja tuntumad teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Ropsi poliitilist väljendust läbi joonistuste ilmestavad hästi "Waterloo medal" ja "Surmanuhtlus". 1851. aastal tuli riigipöördega Prantsusmaal võimule Napoleon III ning kehtestas autoritaarse režiimi. Belgia poliitiline olukord oli võrreldes Prantsusmaaga leebem ja sõnavabadus suurem ning paljud prantsuse intellektuaalid avaldasid oma töid Belgias. Ropsi joonistus "Waterloo medal" ongi Waterloo lahingu häbimärgistamiseks. Ropsi joonistus "Surmanuhtlus" on protestiks surmanuhtluse vastu ja saanud ajendi Victor Hugo hukkamisest 1858. aastal. Ropsi joonistust "Matus Valloonias" on võrreldud realist Gustave Courbet’ maaliga "Matus Ornans'is", kuid Rops rõhutab tunduvalt rohkem tegelaste nägusid. Joonistus iseloomustab Ropsi realistlikku veendumust tegelikkust tõetruult edasi anda, kuid säilitada siiski spontaansus. Rops armastas joonistada ka ööelu ja ühiskonna alamkihte ning tihti olid tegelasteks prostituudid. Rops katsetas erinevaid graafikatehnikaid alates litograafiast kuni ofordini.[1]

1864. aastal kohtus Rops kirjaniku Charles Baudelaire'iga. Baudelaire pidi tsensuuri ja võlgade pärast Prantsusmaalt mõneks ajaks Belgiasse kolima. Tutvus oli Ropsile loominguliselt inspireeriv ning ka Baudelaire oli Ropsist vaimustuses. [3]Ropsi 1865. aastal loodud "Tantsiv Surm" on hea näide Baudelaire'i mõjust, kes sõnastas "saatusliku naise" müüdi.[1]

Ropsi kuulsaim teos on 1878. aastal valminud "Pornokrates". Ropsi teostel pole naised kunagi päris alasti ning teda on peetud ka kaasaegse poolakti leiutajaks. Nii ka "Pornokrateses" kannab naine kübarat, kindaid ja musti sukki, mis muudavad ta väljakutsuvamaks. Naine astub üle marmorisse raiutud vanadest endasse tõmbunud kunstidest (skulptuur, muusika, luule, maalikunst).[3] Naisel on kinni seotud silmad ja ta laseb ennast pimesi juhtida seal. Siga peeti "kuratlikuks loomaks" ja see sümboliseeris himurust.[1]

Ropsi loomingus on olulisel kohal seksuaalsuse ja naise kujutamine. Ta pidas kaasaegsete inimeste hoiakuid liiga kitsarinnalisteks ja väikekodanlikeks ning seksuaalsuse kujutamise abil üritas ta nende hoiakuid avardada. Ropsi erootika kujutamine jaguneb mitmesse kategooriasse. Mõnes teoses käsitleb ta erootikat naljatlevas toonis ning ilma eesmärgita šokeerida. Tal on ka idee luua erootikast uut moodi mütoloogia ning sellest kujuneb destruktiivne ettevõtmine. Ropsi huvi on suunatud ka otseselt suguorganitele ning neist saavad omaette rollidega tegelased. 19. sajandit läbivaks fenomeniks oli satanism ehk kuradi kultus. [3]Dekadentsiajastu mõjukaimaks kujundiks oli kurat ning ka Rops käsitles tihti satanistliku temaatikat.[1] 1882. aastal valmis ta viiest teosest koosnev "Satanistlike piltide" sari, mis käsitles naise ja saatana vahelist pakti. Ta lasi oma erootilisel fantaasial vohada ning šokeeris teadlikult vaatajaid. [3]

Perekond[muuda | muuda lähteteksti]

Rops abiellus 1857. aastal Charlotte Polet de Faveaux'iga, kellega ta oli tutvunud ülikoolis. 1858. aastal sündis neil poeg Paul ja 1859. aastal tütar Juliette, kes suri kuueaastaselt meningiiti. Peagi kolis pere Namurist Brüsselisse. Pariisis tekkis Ropsil aga järjest armulugusid ning pärast belgia laulja Alice Renaux'ga armuloo avalikuks tulemist lõppes kooselu Charlotte’iga. 1868. aastal tutvus Rops õmblejannadest õdede Dulucidega. Kahe õe armastus Ropsi vastu sulas üheks ning nad hakkasid kutsuma end mõlema eesnimedest moodustatud Aureleoni nimega.[3] Õed ja Rops hakkasid koos elama ning 1870. aastal sai ta tütre Leontine Duluciga, kellele pandi nimeks Claire.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 Tiina Abel (2006). Eros ja surm, Felicien Ropsi looming.. Kumu kunstimuuseum. 
  2. Britannica. "Felicien Rops". Kasutatud 02.12.2018.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 "Musée Felicien Rops". Kasutatud 02.12.2018.