Edvard Munch

Allikas: Vikipeedia
Edvard Munch
Edvard Munch 1933-2.jpg
Edvard Munch, 1933
Sünniaeg 12. detsember 1863
Surmaaeg 23. jaanuar 1944 (80-aastaselt)
Rahvus norralane
Tegevusala maal
Tuntud teoseid "Karje"

Edvard Munch (12. detsember 186323. jaanuaril 1944) oli norra kunstnik, keda peetakse ekspressionismi rajajaks maalikunstis.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lapsepõlv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Edvard Munch sündis 12. detsembril 1863 Løtenis. Kunstniku lapsepõlv möödus Norra pealinnas Oslos. Ta isa Christian Munch, tuntud ajaloolase P. A. Munchi vend, oli sügavalt usklik sõjaväearst. Ta sisendas lastele tugevat kartust patu ja austust jumala ees. Tema ema oli isast 20 aastat noorem ja suri tuberkuloosi, kui Edvard oli alles 5-aastane. Sama haigus viis hauda ka Edvardi 14 aasta vanuse[viide?] õe Sophie. Ka tulevane kunstnik ise oli tihti haige ja ta elu oli varjutatud mitmetest surmadest ja üleelamistest. Ta noorem õde tunnistati juba noorest east vaimuhaigeks. Viiest lapsest abiellus vaid üks, kuid temagi suri peatselt – 5 kuud pärast abiellumist. Need läbielamised on kunstniku loomingut suuresti mõjutanud.

Kunstnikukarjäär[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast aastat õppetööd tehnikumis, pühendus Munch kunstile. Ta õppis vanade meistrite juures, võttis kunstitunde Kuninglikus Kunstiakadeemias ja teda juhendas ka üks Norra kuulsamaid kunstnikke – Christian Krohg. Ta varasemad tööd olid tugevalt mõjutatud Prantsuse realistlikest kunstivooludest.

1885. aastal läks Munch Pariisi, kus ta alustas mitmed oma tulevased tippteosed. "Haige laps", mis valmis aastal 1906, oli tolle aja üks kuulsamaid töid. Pildil kujutas kunstnik oma õde Sophiet. Maal annab hästi edasi kunstniku isiklikku valusat läbielamist. Maal sai väga negatiivse kriitika osaliseks. Järgnevate aastate tööd on vähem väljakutsuvad ja kriitikuid ärritavad. Neli aastat hiljem maalitud "Inger rannas" tõestab Munchi võimet portreteerida lüürilist atmosfääri, jäädes siiski tolle perioodi romantilise trendi raamidesse.

Samal aastal maalis ta ka Karl Jensen-Hjelli, Oslo ühe tuntuima boheemlase, täispikkuses portree. Tutvus Hans Jægeriga ja liikumine tema radikaalsetest anarhistidest sõprade seltskonnas, sai kunstniku elu olulisimaks pöördepunktiks. Oma edasistes maalides tahtis ta realistlikult näidata inimese piinarikast ja rasket elu. Sellel perioodil alustas Munch ka oma laiaulatusliku biograafiaga, mille juurde ta oma elu jooksul veel tihti tagasi pöördus.

1889. aasta sügisel korraldas Edvard Oslos suure näituse. Ta tööd osutusid nii populaarseteks, et ta sai järgnevaks kolmeks aastaks riigipoolse rahalise toetuse. Munch suundus juba samal aastal Pariisi, et õppida vanameistri Léon Bonnat’i käe all. Isa surmast ajendatult, valmis maal "Öö". Linna aktiivne ööelu ja kunstnike rohkus said ka järgnevate tööde inspiratsiooniallikateks. Ajal mil ta viibis Pariisis toimus just postimpressionistlik läbimurre, mis mõjus kunstnikule vabastavalt. "Me ei tohiks edaspidi enam maalida tubade interjööre, tardunult istuvaid mehi ja kuduvaid naisi, vaid peaksime kujutama elusaid, päris inimesi, kes hingavad, tunnevad, kannatavad ja armastavad." Selle loosungi all valmisid Munchi edasised tööd.

1891. aastal korraldas ta Oslos järjekordse näituse. Valmisid ka esimesed šketsid kuulsast maalist "Karje". Seda maali peetakse tihtipeale esimeseks ekspressionistlikuks tööks ja äärmuslikuks näiteks Munchi fantastilistest nägemustest. Tööde "Karje" ja "Madonna" kurvilineaarsed jooned sisendavad rahutust. Vorm peaaegu taandatud kalligraafilisteks märkideks. "Karje" valmis lõplikult 1893. aastal.

Aastal 1892 leidis aset kaks sündmust, mis hoogustasid juugendi arengut maalikunstis ja graafikas. Esimeseks oli Edvard Munchi näitus Berliinis, mis tekitas skandaali ja seetõttu kiiresti suleti. Näitus tekitas sellist segadust ja reaktsiooni avangardi vastu, et aastal 1899 asutati impressionist Max Liebermanni juhtimisel Berliini "Sezession". (Teiseks oluliseks sündmuseks oli Belgia rühmituse "XX" baasil loodud grupp "XI".)

1893. aasta detsembrikuus korraldas Munch näituse Unter den Lindenis. Tema samal aastal valminud kuulus teos "Surm haigetoas" tekitas palju ärevust kunstiseltskondades. Teoses kajastub jällegi õe Sophie surm (maalil on näha ka Edvard ja ülejäänud perekond). 1895. aastal suri ta vend Andreas, kunstnikule oli see järjekordne saatusehoop, mis leidis kajastamist ka tema loomingus.

1896. aasta kevadel lahkus Munch Berliinist ja sõitis Pariisi. Siin keskendus ta maalimise asemel graafikale ja litograafiale. Ta tegutses selle ala ühe kuulsaima kunstniku Auguste Clot’i käe all. Tänapäeval loetakse Munchi, just tänu tema originaalsele stiilile, üheks litograafia klassikuks. Pariisis võttis ta vastu tellimuse Charles Baudelaire'i luulekogu „Kurja lilled“ illustratsioonide valmistamiseks, kuid kunstnik ei lõpetanud seda tööd.

Järgnevatel aastatel valmis hulgaliselt maale: „Metabolism“, „Aadam ja Eeva“, „Tüdrukud sillal“, „Elutants“, „Melanhoolia“ jpt. Tema maal „Elutants” väljendab selliseid igaühele arusaadavaid asju nagu noorus ja vanadus, lootused ja pettumused. Maalil „Melanhoonia” kujutas ta tuba, mis nagu lõõmaks õhtupäikeses, kuid ometi on aknast paistev maastik rahulik ja jahe. Seega võib oletada, et värvimäng toas peab väljendama kunstniku vaimuhaige õe Laura haavatud hinge rahutust. Uus sajand oli kunstniku karjääris tormilise arengu aeg. Munch hakkas tegema pingutusi muutmaks laadi („Ma tundsin, see (maalimine) võib muutuda maneeriks”), saamaks lahti kontuurjoone monotoonsusest ja lokaalse värvipinna omavolist – murdmaks välja ühetoonilisest negativismist, konfliktist keskkonnaga. Munchi murranguperioodi on kokku võetud sententsiks: „Kui enne oli tema elu tema kunst, siis nüüd sai tema kunstist tema elu” Paljud hakkasid huvituma ta töödest. Edu oli kahjuks saadetud pahedest, kunstnik hakkas liigselt alkoholi pruukima ja muutus üsna pea alkohoolikuks. 1902 kaotas ta kuulihaava läbi ühe oma vasaku käe sõrme lüli. Sellel perioodil, mis tipnes kaheksa kuuga Kopenhaageni haiglas, valmis ka "Nietzsche portree".

Alates 1909. aastast elas Munch Norras. Tähelepanuväärne on see periood eelkõige seetõttu, et läänelikust suurlinlikust seltskonna-enesehävitajast sai läänelikku tüüpi geeniusemüüdi trafaretile vastupidiselt kõrge eani elav ja loov askeetlik fjordierak, kontakti kompav nii Looduse, Elu kui enesega. Algul pesitses ta Kragerø linnas, kus ta maalis mitmeid klassikalisi maastikumaale ja osales Kristiania (Oslo) ülikooli sisekujunduse konkursil. 1912 aastal pandi ta tööd üles Sonderbundi näitusel Kölnis. Kragerø’s lasi ta endale ehitada suured stuudiod, kus ta töötas ülikooli projekti kallal, mis pärast pikka poleemikat ja diskussioone lõpuks 1916 aastal vastu võeti. Samal aastal ostis ta endale maja Ekely asulas, kus elas aastaid endassetõmbunult, spartalikku elu. Põhimotiivideks kujunesid lihtsad taluinimesed, kes kündsid põldu, korjasid vilja jne. 1923. aastal suri ta õde Laura.

Edvard Munch suri 23. jaanuaril 1944, veidi rohkem kui kuu aega pärast oma 80. sünnipäeva.

Ta pärandas kõik oma tööd Oslo linnale, mis hiljem 1963. aastal andis need üle Munchi muuseumile. Pärandatud tööde hulgas olid 1006 maali, 15 391 trükist, 4443 joonistust ja akvarellmaali ning 6 skulptuuri. Nendes seas oli tähtsamaid töid kõigist loomeperioodidest.

22. augustil 2004 varastasid kaks relvastatud isikut paljude turistide silme all Munchi muuseumist kaks maali ning põgenesid. Varastati "Karje" ning Munchi teine "Madonna". Munch maalis oma kuulsaimast tööst neli versiooni ning üks nendest oli ka 1994. aastal mitu kuud kadunud. Vahepeal isegi arvati, et kuulus taies on põletatud. Õnneks saadi teosed kaks aastat hiljem kätte.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]