Jean-Martin Charcot

Allikas: Vikipeedia
Jean Martin Charcot

Jean-Martin Charcot (29. november 1825 Pariis16. august 1893 Morvan) oli prantsuse neuroloog, kaasaegse neuroloogia rajajaid (koos Guillaume Duchenne) ning üks parimatest professoridest arstiteaduses ja klinitsistidest. Ta viis läbi palju kliinilisi uuringuid psühhiaatrias, mille käigus ta kasutas hüpnoosi. Samuti on ta psühhiaatria instituudi rajaja Pariisi ülikoolis.

Biograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta sündis Pariisis, vaeses peres, kes tegeles kästitöö-tõllassepandusega. Charot-i isa sai anda oma kolmest pojast head haridust ainult Jean Martin-ile. Jean sai Püha Louis lütseumisse (Lycee St. Louis). 1844. aastal astus ta Pariisi ülikoolis meditsiini osakonda , kus ta nelja aasta pärast sai internatuuri Salpetriere haiglas. Viimati nimetatud haigla avati 1656. aastal ja põhi seltkond koosnes vanadest naistest ning osaliselt oli see ka epileptikute ja hullumeelsete varjupaigaks.

Charcot sai meditsiini doktoriks 1858. aastal, ning neuropatoloogia professoriks 1860. aastal. 1862. aastal tuli ta tagasi haiglasse peaarstiks "mitte-psüühiliste epileptikutega ja hüsteerikute" ( tol ajal arvati, et hüsteeria ei ole psüühiline haigus) osakonda. 1866. aastal hakkas lugema loengud Salpetrier-is sisenemiste, ning 1870. aastal neurootiliste haiguste teemal. Tema loengud said väga kuulsaks ning nende kuulajateks olid tuntud arstid ja teadurid. 1872. aastal sai Jean Martin patoloogilise anatoomia professoriks meditsiini osakonnas Pariisi ülikoolis. Te mõistis, et on vaja suuri uuringuid neurootiliste haiguste valdkonnas, misjärel hakati Salpetrier-is vastu võtma uusi patsinte neurootiliste haigustega, nendehulgas ka mehi. Loodi uusi laboratooriumeid ning patoloog-anatoomia muuseum. Selle tagajärjel sai loodud neuropatoloogline instituut. 1882. aastal oli Charcot neurootiliste haiguste osakonna juhataja, mis avati Salpetriere-is tänu Charcot-ile ning tema sõpradele. 1880. aastal ajakiri "Neuroloogia Arhiiv".

1883. aastal sai Charot Pariisi teaduse akadeemia liikmeks. Selleks ajaks oli tal juba üsna palju õpilasi.

Neuroloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alguses, tegeles Charcot põhiliselt sisehaigustega (tuberkuloos, reumatism, pneumoonia, neerude haigused). Hiljem hakkas tema uurima aju struktuuri, sella lokalisatsioone ja funktsioone ning haigusi, mis on seotud aju struktuuride kahjustustega. Kasutades polümorfoloogilisi andmeid,leidis ta seoseid poliomüeliidi ja mõnede teiste haiguste vahel, mis ilmuvad lihaste atroofia tagajärjena. 1868. aastal kirjeldas ta täpsemalt multiipelskleroosi ning üks aasta hiljem kirjeldas ta amüotroofsetlateraalset skleroosi. Samuti kirjeldas Charcot Marie-Tooth haigust (Charcot-Marie-Tooth disease)

Jean-Martin Charcot (1825 - 1893) Charcot näitab hüpnoosi hüsteeria patsiendi peal koos Joseph Babinskiga paremal, Salpetriere haiglas

Alates 1870. aastast oli Charot huvitatud neurootilistest haigustest (multiipelskleroos, Parkinsoni tõbi). Salpetriere kliinikus oli ta hüsteeria patsientide osakonna juhataja. Tol ajal arvati, et hüsteeria on ainult naiste haigus ning selle põhjuseks peeti emaka haigust. Oma kliinilises praktikas pani Charcot tähele, et tihti kannatasid patsientid samuti somaatiliste haiguste käes, pimedus ja samal ajal ei olnud nendel mingeid aju ega muid vastavaid orgaanilisi kahjustusi. Samuti märkas ta, et sellised naised olid väga tundlkud hüpnoosi suhtes. Seega, avalikel psühhopatoloogia ja meditsiini loengutel näitas ta eksperimente, kus hüpnotiseeris oma patsiente ning sisendas neile, et nad kannatavad mingi kehaosa paralüüsi. Pärast hüpnoosist väljumist olid patsiendid tõesti paralüüsis. Sama hüpnoosi abil tagastas Charcot nendele terve seisundi.

Lõpuks jõudis ta järelduseni, et hüsteeria ajal on inimene sarnaselt hüpnoosi seisundis. Sel inimesel võib tekkida paralüüs kas kehaosa tugeva vastulöömise tõttu või nõrga ja pideva ärritamise teel.

Mõjud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Charcot avaldas suurt mõju Sigmund Freudile. 1885. aastal tuli Freud praktikale Salpetriere kliinikusse. Charcot arvas, Freud oli väga osav õpilane ning usaldas teda piisavalt, et anda oma tööd tõlkimiseks. Just sel ajal, hüsteeria uurimisel, hakkas Freud tegema esimesi mustreid psühhoanalüüsis. Hiljem rääkis ta J. M. Charcot kohta: "Mitte ükski inimene ei suutnud niivõrd avaldada oma mõju minule. Mõnikord pärast tema loengut oli mul tunne, nagu ma oleks Notre-Dame-i külastanud, ja on uue ettekujutusega täiuslikkusest."

Charcot-i tegevuste ajal sai Salpetriere kliinik suurimaks uurimisinstituudiks ülemaalima. Charcot-i õpilased olid: Sigmund Freud, Joseph Babinski, Pierre Janet, William James, Pierre Marie, Albert Londe, Charles-Joseph Bouchard, Georges Gilles de la Touretter, Alfred Binet, ja Albert Pitres.

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Sur les divers états nerveux déterminés par l'hypnotisation chez les hystériques, 1882
  • Leçons sur les maladies du système nerveux, 1885-1887
  • Avec Paul Richer, Les Démoniaques dans l'art, Delahaye et Lecrosnier, 1887
  • Avec Paul Richer, Les Difformes et les Malades dans l'art, Lecrosnier et Babé, 1889
  • La foi qui guérit, Félix Alcan, Paris, 1897

Eponüümid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teaduslikud tööd[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Études pour servir à l’histoire de l’affection décrite sous les noms de goutte asthénique primitive, nodosités des jointures, rhumatisme articulaire chronique (forme primitive). Doctoral thesis, 1853.
  • Observation de leucocythémie. Written with Charles Philippe Robin (1821-1885).
Comptes rendus de la Société de biologie. Paris, 1853; 44. 
Charcot-Leyden crystals.
  • De l’expectoration en médecine. Paris, 1857. Charcot-Leyden crystals.
  • Note sur les cristaux particuliers trouvés dans le sang et les viscères d’un sujet leucémique. 
Written with E. F. A. Vulpian. Gazette médicale de Paris, 1860; 7: 755. 
Charcot-Leyden crystals.
  • De la pneumonie chronique. Paris, 1860.
  • Contribution à l’étude des altérations anatomiques de la goutte. 
Written with André Victor Cornil. Comptes rendus de la Société de biologie (Mémoires). Paris, (1863); 1864, 3rd series, 5: 139-163.
  • Douleurs fulgurantes de l’ataxie sans incoordination des mouvements; sclérose commençante des cordons postérieurs de la moëlle épinière. Written with Abel Bouchard (1833-1899). 
(Maybe this should be Charles-Joseph Bouchard, French pathologist, 1837-1915).
Gazette médicale de Paris, 1866, 3rd series; 21: 122-124. 
First clinical description of the electric pains in tabes.
  • Leçons cliniques sur les maladies des vieillards et les maladies chroniques. Paris, 1868.
  • Histologie de la sclérose en plaques.
Gazette des hôpitaux, Paris, 1868; 41: 554-555.
  • Deuz cas d’atrophie musculaire progressive avec lésions de la substance grise et des faisceaux antéro-latéraux de la moëlle épinière. 
Archives de physiologie normale et pathologique, Paris, 1869; 2: 744-760. 
Description of the lesions of the spinal cord in muscular atrophy.
  • Une observation de paralysie infantile s’accompagnement d’une altération des cornes antérieures de la substance grise de la moëlle. 
Written with Alex Joffroy (1844-1908). 
Comptes rendus de la Société de biologie, Paris, (1869), 1870, 5th series; 1: 312-315. 
First demonstration of the atrophy of the anterior horns of the spinal cord in infantile paralysis, confirming earlier suggestions of Jacob von Heine (1800-1879) and Guillaume Benjamin Amand Duchenne de Boulogne (1806-1875).
  • Leçons sur les localisations dans les maladies du cerveau. 
2 volumes, Paris, Progrés médical & V. A. Delahaye, 1876-1880. Volume 2 (1880) under the title of Localisation dans les maladies du cerveau et de la moelle épinière.
English translation (New Sydenham Society), 1883.
With this work, one of his most important, Charcot won the Prix Monthyon of the Académie des sciences.
  • Leçons sur les maladies du système nerveux faites à la Salpêtrière. 
5 volumes, Paris, A. Delahaye, 1872-1887. English translation, 1877-1889.
With Charcot-Weiss-baker syndrome.
  • Leçons sur les maladies du foie, des voies biliares et des reins faites à la Faculté de Médecine de Paris. 
Paris: Progrés Médical & Adrien Delahaye, 1877. 
English translation, New York, 1878.
  • Oeuvres complètes. 9 volumes. Paris, Bureaux de Progrés Médical [and other publishers], 1886-1890.
  • Sur une forme particulière d'atrophie musculaire progressive, souvent familiale débutant par les pieds et les jambes et atteignant plus tard les mains. 
Written with Pierre Marie.
Revue médicale, Paris, 1886, 6: 97-138. 
Charcot-Marie-Tooth disease or syndrome.
  • Neue Vorlesungen über die Krankheiten des Nervensystems insbesondere über Hysterie. Autorisirte deutsche Ausgabe von Sigm. Freud. Leipzig, Toeplitz, 1886.
  • Sur un cas de coecite’ verbales. Ouvres Completes de Charcot. 
Paris, Delehaye, Lecrosnier, 1887. Charcot-Wilbrand syndrome.
  • Les démoniaques dans l’art. 
Produced with Paul Marie Louis Pierre Richer (1849-1933). Paris, A. Delahaye & E. Lecrosnier, 1887. Reprinted, Amsterdam, B. M. Israël, 1972. 
Charcot was a talented artist; he collaborated with Richer, artist at la Salpêtrière, in the production of interesting books on disease and deformity as portrayed by artists, books which have put the study of medicine in relation to art upon a sound footing.
  • Leçons du mardi à la Salpêtrière. 
Policlinique 1888-1889. Progrès médical, Paris, 1889.
  • Les difformes et les maladies dans l’art. Produced with Paul Marie Louis Pierre Richer (1849-1933). Paris, Lecrosnier & Babe, 1889. Reprinted, Amsterdam, B. M. Israël, 1972.
  • Leçons du mardi à la Salpêtrière. 2 volumes; Paris, 1889-1890.
  • Les centres moteurs corticaux chez l'homme. 
With Jean Albert Pitres (1848-1927). Paris, Rueff & Cie., 1895.
This work conclusively proved the existence of cortical motor centres in man. It consists of three papers by Charcot and Albert of 1877, 1878, and 1883.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]