Linnamõis

Linnamõis (saksa keeles Stadtgut) oli linnale kuuluv mõis.

Linnamõisaid kas majandati otse linnavõimu (rae) poolt või anti rendile ja saadi renditulu. Nad olid linnadele oluliseks tuluallikaks.

Eesti aladel tekkisid linnamõisad põhiliselt 16. sajandi teisel poolel pärast Liivi sõda. Linnamõisad kas saadi kingitusena riigilt või linnade jõukamaks saamisel osteti. Linnad omandasid (ostsid) mõisaid kuni 18. sajandi teise pooleni.

Linnamõisaid oli kahte liiki. Otse linnavalitsusele allunud mõisaid nimetati patrimoniaalmõisateks. Sellised mõisad ei pidanud tingimata asuma linna läheduses. Patrimoniaalmõisa staatus oli Tartu linnamõisatel. Haabersti oli Tallinna patrimoniaalmõis. Ülejäänud linnamõisad oli õiguste poolest rüütlimõisad. Neil võisid olla majanduslikult iseseisvad allüksused, nõndanimetatud kõrvalmõisad (Beigut) ja karjamõisad (Hoflage) kui kaugemad eraldiasuvad majapidamised.

1919. aasta maareform linnamõisaid ei puudutanud. 1926. aastal anti rentnikele ja teistele väikemaapidajatele õigus nõuda oma käes olevate maade sundvõõrandamist. Mõned linnamõisad eksisteerisid mõisamajapidamistena kuni 1940. aastani.