Enrico Caruso
 | See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2018) |
Enrico Caruso (25. veebruar 1873 Napoli – 2. august 1921 Napoli) oli itaalia tenor, üks ajaloo kuulsamaid ja väljapaistvamaid ooperitenoreid, 1900. aastate alguse rahvusvaheliselt kõige nimekam tenor.
Ta oli ooperimuusika helisalvestamise pioneer, oma aja kõige aktiivsem helisalvestaja ja tunnustatud näitlejameisterlikkusega esineja.
Noorusaastad ja karjääri algus[muuda | muuda lähteteksti]
Caruso pärineb vaeste vanemate perekonnast. Isa Marcello oli mehaanik ja valukoja tööline. Isal ja tema abikaasal Annal oli 21 last (20 poissi ja üks tüdruk), kellest 18 suri lapsena.
Ta laulis 15-aastaselt õhtuti kirikutes ja töötas päeval isa kõrval mehaanikuna. Laulmist õppis ta Napolis Guglielmo Vergine juures. Caruso debüteeris ooperilaval 1894. aastal Napoli Teatro Nuovos amatöörhelilooja Mario Morelli ooperis "L'amico Francesco" ("Sõber Francesco"). Seejärel laulis ta olulisi tenorirolle Napolis, Casertas, Salernos ja Kairos, äratamata kuni 1897. aastani ooperiringkondades mingit tähelepanu. Läbimurre tuli aga siis, kui ta oli Umberto Giordano vähese tähelepanuga jäänud ooperi "Il voto" peaosa esmaesitaja ning Palermos suure eduga Amilcare Ponchielli "La Giocondas" Enzo rollis.
Aastatel 1898–1899 laulis ta peamiselt Itaalia teatrites, kuid käis endale rahvusvahelist nime tegemas ka Peterburi Maria teatris, Moskva Suures Teatris, Buenos Airese Teatro Colonis, Varssavis ja Monte Carlos.
Rahvusvaheline läbimurre[muuda | muuda lähteteksti]
Arturo Toscanini kutsus Caruso osalema Giuseppe Verdi mälestuskontserdil Milano La Scalas 1901. aasta veebruaris. See esinemine avas talle tee maineka La Scala lavale, kus debüteeris samal aastal Puccini ooperis "La bohème" Rodolfo rollis. Sellele järgnes samas triumfaalne esinemine Nemorino rollis Gaetano Donizetti ooperis "L'elisir d'amore" ("Armujook"). Järgnesid esinemised Buenos Aireses, Napoli Teatro San Carlos (1901) ja Londoni Covent Gardenis (1902, 1904–1907, 1913–1914).
1903. aastal saabus lõpuks kutse debüteerida New Yorgi Metropolitan Operas. Mantova hertsogi partii esitamine 23. novembril Verdi ooperis "Rigoletto" oli triumfaalne. Mõni kuu hiljem algas tema elu lõpuni kestnud koostöö heliplaadifirmaga Victor Talking Machine Company (algne mitteametlik nimi His Masters Voice, logoks valge koer grammofoni ees). Esimene heliplaat valmis 1. veebruaril 1904. Kokku salvestas ta selles firmas ligi 230 heliplaati. Caruso sai tiitliks "esimene grammofonitenor". Tema heliplaadistustest on kõige väärtuslikumaks hinnatud Nemorino aariat "Una furtiva lagrima" ("L'elisir d'amore", 1904).
Caruso oli Metropolitan Opera solist kuni 1920. aastani, esinedes seal 863 etenduses. President Theodore Roosevelt pidas temast väga lugu, kinkides talle oma autogrammiga foto.
Maailma ooperilavadel[muuda | muuda lähteteksti]
Caruso on laulnud ka San Franciscos, Washingtonis, Roomas, La Habanas, Monte Carlos, Pariisis, Berliinis, Dresdenis, Viinis, Budapestis, Méxicos, Peterburis, Moskvas, São Paulos, kuid pärast 1901. aastat mitte kunagi Napolis, kus tal Nemorino rolli esitamine ebaõnnestus ja ta välja vilistati. 1907. aastal laulis ta koos sopran Nellie Melbaga Londonis Buckinghami palees kuningas Edward VII ja kuninganna Alexandra kutsel.
Parimad rollid[muuda | muuda lähteteksti]
Caruso oli selliste rollide looja nagu Federico (Cilea, "L'arlesiana", 1897), Loris Ipanoff (Giordano, "Fedora", 1898), Florindo (Mascagni, "Le maschere", 1901), Federico (Franchetti, "Germania", 1902) ja Dick Johnson (Puccini, "La fanciulla del West", 1910).
Caruso repertuaar oli väga mahukas. Ta esines ligi 60 ooperis, mis sisaldasid nii lüürilise kui ka dramaatilise tenori osi. Ta oli eriti väljapaistev Verdi rollide tõlgendaja. Caruso trumprollideks olid Nemorino ("L'elisir d'amore"), Mantova hertsog ("Rigoletto"), Canio ("I pagliacci"), Alfredo ("La traviata"), Rodolfo ("La bohème") ja Cavaradossi ("Tosca"). Samuti esitas ta prantsuse ja itaalia heliloojate lüürilisi osi ooperitest "Faust", "Les pêcheurs de perles", "Manon", "Manon Lescaut" ning paistis silma Don José rolli esitajana "Carmenis".
Ta oli tuntud ja armastatud oma väga ilusa hääle poolest. Ta ületas kõiki oma kaasaegseid tenoreid väljapaistvalt meisterliku hingamisega, samuti paistis silma väga hea diktsioon ja lavalise esinemine poolest. Eriti silmapaistev oli ta traagiliste rollide esitajana.
Teenistus Ameerikas oli sedavõrd hea, et ta suutis juba 1904. aastal osta Firenze lähedal Villa Bellosguardo. Caruso honorarid olid teiste tippsolistidega võrreldes tunduvalt suuremad. Londonis sai ta etenduse pealt 500 naela, mis oli väga suur raha. Tema summaarseid tulusid ooperilavadel esinemiste eest on hinnatud miljonile dollarile.
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Caruso abiellus Ameerikas 20. augustil 1918 25-aastase varaka patendivoliniku tütrest suurilmadaami Dorothy Park Benjaminiga (1893–1955), kellega tal sündis tütar Gloria Caruso (1919–1999). Dorothy avaldas 1928. ja 1945. aastal kaks Caruso biograafiat, kus on palju tsitaate Caruso kirjadest temale.
Varasematest naissuhetest oli Carusol kaks poega Rodolfo Caruso (1898–1951) ja Enrico Caruso, Jr. (1904–1987) ning veel kaks last, kes surid varases nooruses.
Eluloojang[muuda | muuda lähteteksti]
Tema viimane esinemine ooperilaval ja avalik esinemine üldse oli Metropolitan Operas jõululaupäeval 24. detsembril 1920 Eleazari rollis Halévy ooperis "La juive" („Juuditar”). Enrico Caruso suri 7 kuud hiljem Napoli Vesuvio hotellis kell 9 hommikul 48-aastaselt rinnakelmepõletikku. Teda leinati suure soojuse ja lugupidamisega kui 20. sajandi alguse suurimat lauljat ning konkurentsitult parimat tenorit. See kokkuleppeline positsioon on jäänud püsima tänaseni. Itaalia kuningas Vittorio Emanuele III isiklikult avas Napoli kuninglikus katedraalis San Francesco di Paola Caruso matusetalituse. Caruso on maetud Napoli Del Pianto surnuaiale.
Film[muuda | muuda lähteteksti]
1950. aastal tegi Richard Thorpe Hollywoodis Metro-Goldwyn-Mayeri stuudios suuresti meelevaldsete ja ebatäpsete eluepisoodidega tüüpilise 109-minutise biograafilise vaatefilmi "The Great Caruso", mille nimiosas mängis Itaalia päritolu Ameerika tenor Mario Lanza. Caruso abikaasa Dorothy Park Benjamini osas oli Ameerika laulja ja näitleja Ann Blyth.