Minu Leninid: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Kopo25 (arutelu | kaastöö)
→‎Osades: Peeter Kard
Resümee puudub
27. rida: 27. rida:
'''"Minu Leninid"''' (inglise keeles "''All My Lenins"'', vene keeles "''Все мои Ленины"'') on [[1997]]. aasta [[Eesti]] pseudoajalooline komöödiafilm, mis kujutab [[Esimene maailmasõda|Esimest maailmasõda]], [[Bolševikud|bolševike]] riigipöörde planeerimist ja [[1917. aasta revolutsioonid Venemaal|Vene revolutsiooni]].
'''"Minu Leninid"''' (inglise keeles "''All My Lenins"'', vene keeles "''Все мои Ленины"'') on [[1997]]. aasta [[Eesti]] pseudoajalooline komöödiafilm, mis kujutab [[Esimene maailmasõda|Esimest maailmasõda]], [[Bolševikud|bolševike]] riigipöörde planeerimist ja [[1917. aasta revolutsioonid Venemaal|Vene revolutsiooni]].


== Sisu ==
==Sisu==
Noor Eesti poliitik [[Aleksander Kesküla]] ([[Üllar Saaremäe]]) on 1908. aastal põgenenud tollase [[Venemaa Keisririik|Tsaari-Venemaa]] osast Eestist [[Šveits]]i. Ta tunneb suurt muret Vene impeeriumis toimuva rahvusliku rõhumise pärast. Neid vaateid jagab ka [[Vladimir Lenin]] (Viktor Suhhorukov), kes nimetab Tsaari-Venemaad "rahvaste vanglaks".
Noor Eesti poliitik [[Aleksander Kesküla]] (näitleja [[Üllar Saaremäe]]) on 1908. aastal põgenenud tollase [[Venemaa keisririik|Tsaari-Venemaa]] osast Eestist [[Šveits]]i. Ta tunneb suurt muret Vene impeeriumis toimuva rahvusliku rõhumise pärast. Neid vaateid jagab ka [[Vladimir Lenin]] (näitleja [[Viktor Suhhorukov]]), kes nimetab Tsaari-Venemaad "rahvaste vanglaks".


Kesküla sooritab [[Berni Ülikool]]is oma viimased eksamid. Kui puhkeb Esimene maailmasõda, näeb Kesküla selles oma ajaloolist võimalust ja plaanib Leninit kasutada revolutsiooni algatamiseks Venemaal. Ta loob lausa maniakaalselt suurejoonelised plaanid Venemaa hävitamiseks ja Vene Impeeriumi varemetele Suur-Eesti (''Gross-Estland'') impeeriumi ehitamiseks. Impeerium koosneks kõigist endistest soome-ugri aladest, sealhulgas [[Peterburi]]st. Alguses tegutseb ta vahendajana Lenini ja Saksa valitsuse vahel, plaanides kasutada Saksa raha revolutsiooni algatamiseks Venemaal. Kesküla ja Saksamaa Välisministeerium sõlmivad kokkuleppe Lenini rahaliseks toetamiseks. Raha kasutatakse lendlehtede, brošüüride ja kompartei raamatute avaldamiseks.
Kesküla sooritab [[Berni Ülikool]]is oma viimased eksamid. Kui puhkeb Esimene maailmasõda, näeb Kesküla selles oma ajaloolist võimalust ja plaanib Leninit kasutada revolutsiooni algatamiseks Venemaal. Ta loob lausa maniakaalselt suurejoonelised plaanid Venemaa hävitamiseks ja Vene impeeriumi varemetele Suur-Eesti (''Gross-Estland'') impeeriumi ehitamiseks. Impeerium koosneks kõigist endistest soome-ugri aladest, sealhulgas [[Peterburi]]st. Alguses tegutseb ta vahendajana Lenini ja Saksa valitsuse vahel, plaanides kasutada Saksa raha revolutsiooni algatamiseks Venemaal. Kesküla ja Saksa välisministeerium sõlmivad kokkuleppe Lenini rahaliseks toetamiseks. Raha kasutatakse kompartei lendlehtede, brošüüride ja raamatute avaldamiseks.


Sakslased määravad kogu operatsiooni koordineerima superspioon Mülleri ([[Andrus Vaarik]]). Kesküla ja Müller koolitavad viis meest Lenini teisikuteks, et nad saaksid ta vajadusel välja vahetada.
Sakslased määravad kogu operatsiooni koordineerima superspioon Mülleri (näitleja [[Andrus Vaarik]]). Kesküla ja Müller koolitavad viis meest Lenini teisikuteks, et nad saaksid ta vajadusel välja vahetada.


== Ajalooline täpsus ==
==Ajalooline täpsus==
Autorid ise (stsenaariumi kirjutas Toomas Kall, ideed arendasid edasi Hardi Volmer ja Ott Sandrak) on seda filmi nimetanud pseudoajalooliseks. Sellele vaatamata sisaldab film mitmeid ajaloolisi fakte. Saksa saadik Šveitsis, vabahärra Gisbert von Romberg ([[Linnar Priimägi]]) teavitas tõesti 1914. aasta sügisel oma valitsust "ühest eestlasest, Alexander Keskülast, kes tegi ettepaneku kasutada Leninit meie plaanides Venemaa vastu". Saksa luure uuris Kesküla minevikku ja leidis, et tal oli tõesti ligipääs bolševike siseringile ja Leninile endale (nagu ka filmis). Veelgi enam, Keskülal oli kogemusi mässude korraldamises Venemaal ja ta oli selleks välisabi kasutanud. Ta oli saanud rahalisi vahendeid Jaapani spioonilt Motohirto Akashilt ja korraldanud 1905. aastal mässe Tallinnas, Riias ja Tartus.
Autorid ise (stsenaariumi kirjutas Toomas Kall, ideed arendasid edasi Hardi Volmer ja [[Ott Sandrak]]) on seda filmi nimetanud pseudoajalooliseks. Sellele vaatamata sisaldab film mitmeid ajaloolisi fakte. Saksa saadik Šveitsis, vabahärra Gisbert von Romberg (näitleja [[Linnar Priimägi]]) teavitas tõesti 1914. aasta sügisel oma valitsust "ühest eestlasest, Alexander Keskülast, kes tegi ettepaneku kasutada Leninit meie plaanides Venemaa vastu". Saksa luure uuris Kesküla minevikku ja leidis, et tal oli tõesti ligipääs bolševike siseringile ja Leninile endale (nagu ka filmis). Veelgi enam, Keskülal oli kogemusi mässude korraldamises Venemaal ja ta oli selleks välisabi kasutanud. Ta oli saanud rahalisi vahendeid [[Jaapan]]i spioonilt Motohirto Akashilt ja korraldanud 1905. aastal mässe Tallinnas, Riias ja Tartus.


Sakslaste esmareaktsioon oli skeptiline. Välisministeeriumi eksperdid pidasid bolševikke liiga marginaalseks jõuks, et Venemaa reaalseid olusid mõjutada (nagu ka filmis). Olud muutusid peagi ja 1914. aasta detsembris sai Kesküla sakslastelt 10 000 marka bolševike toetamiseks.
Sakslaste esmareaktsioon oli skeptiline. Välisministeeriumi eksperdid pidasid bolševikke liiga marginaalseks jõuks, et Venemaa reaalseid olusid mõjutada (nagu ka filmis). Olud muutusid peagi ja 1914. aasta detsembris sai Kesküla sakslastelt 10 000 marka bolševike toetamiseks.


Kuigi Kesküla informeeris Saksamaa valitsust Leninist, toimus suur osa revolutsiooni ettevalmistamisest tegelikult juudi ärimehe ja poliitiku [[Alexander Parvus]]i juhtimisel, kelle käsutuses oli juba miljoneid marku saksa raha. Filmis Parvust isegi ei mainita ja Kesküla kujutatakse keskse tegelasena. Lenini teisikud ja kool nende õpetamiseks on samuti väljamõeldised.
Kuigi Kesküla informeeris Saksamaa valitsust Leninist, toimus suur osa revolutsiooni ettevalmistamisest tegelikult [[Juudid|juudi]] ärimehe ja poliitiku [[Alexander Parvus]]i juhtimisel, kelle käsutuses oli juba miljoneid marku Saksa raha. Filmis Parvust isegi ei mainita ja Kesküla kujutatakse keskse tegelasena. Lenini teisikud ja kool nende õpetamiseks on samuti väljamõeldised.


== Osades ==
==Osades==
* [[Üllar Saaremäe]] – [[Aleksander Kesküla]]
*[[Üllar Saaremäe]] – [[Aleksander Kesküla]]
* [[Viktor Suhhorukov]] – [[Vladimir Lenin]]/ Vanja
*[[Viktor Suhhorukov]] – [[Vladimir Lenin]]/ Vanja
* [[Andrus Vaarik]] – Alfred Müller
*[[Indrek Taalmaa]] – [[Oskar Elevant]]
* [[Helene Vannari]] – [[Nadežda Krupskaja]]
*[[Andrus Vaarik]] – Alfred Müller
* [[Janne Ševtšenko]] – [[Inessa Armand]]
*[[Elektra (diskor)|Elektra (Ilomai Küttim)]] – [[Katherine Kesküla]]
* [[Peeter Volkonski]] – [[Grigori Zinovjev]]
*[[Helene Vannari]] – [[Nadežda Krupskaja]]
* [[Linnar Priimägi]] – Bernis Romberg
*[[Janne Ševtšenko]] – [[Inessa Armand]]
* [[Peeter Kard]] - Bismarck
*[[Peeter Volkonski]] [[Grigori Zinovjev]]
*[[Linnar Priimägi]] – Gisbert von Romberg
*[[Eduard Toman]] – [[Jossif stalin]]


== Vastuvõtt ==
==Vastuvõtt==
Film ei olnud majanduslikult kuigi edukas, kuid seda näidati mitmel festivalil üle Euroopa ja see sai kriitikutelt positiivset tagasisidet.<ref name="oconnor" />
Film ei olnud majanduslikult kuigi edukas, kuid seda näidati mitmel festivalil üle Euroopa ja see sai kriitikutelt positiivset tagasisidet.<ref name="oconnor" />


== Viited ==
==Viited==
{{Viited|allikad=
{{Viited|allikad=
<ref name="oconnor">Kevin O'Connor, 2006. Culture and Customs of the Baltic States. Greenwood Publishing Group. ISBN 978-0-313-33125-1.</ref>
<ref name="oconnor">Kevin O'Connor, 2006. Culture and Customs of the Baltic States. Greenwood Publishing Group. ISBN 978-0-313-33125-1.</ref>
}}
}}


== Välislingid ==
==Välislingid==
* [http://arhiiv.err.ee/vaata/minu-leninid Minu Leninid] ETV arhiiv.
*[http://arhiiv.err.ee/vaata/minu-leninid Minu Leninid] ETV arhiiv
* Sulev Teinemaa [http://www.temuki.ee/arhiiv/arhiiv_vana/Kino/0038.htm AJALUGU JA MÜSTIFIKATSIOON]
*Sulev Teinemaa [http://www.temuki.ee/arhiiv/arhiiv_vana/Kino/0038.htm AJALUGU JA MÜSTIFIKATSIOON]
* [[Ilmar Raag]] [http://www.postimees.ee/leht/97/10/03/kultuur/film.htm «Minu Leninid» – katse kirjutada kinoajalugu]
*[[Ilmar Raag]] [http://www.postimees.ee/leht/97/10/03/kultuur/film.htm «Minu Leninid» – katse kirjutada kinoajalugu]


[[Kategooria:Eesti filmid]]
[[Kategooria:Eesti filmid]]

Redaktsioon: 9. oktoober 2018, kell 10:38

Minu Leninid
Režissöör Hardi Volmer
Stsenarist Toomas Kall
Helilooja Thomas DeRenzo
Toimetaja Marju Juhkum
Produtsent Mati Sepping
Filmistuudio Faama Film
Aasta 1997
Riik Eesti
Keel eesti, vene, saksa, inglise
IMDb profiil

"Minu Leninid" (inglise keeles "All My Lenins", vene keeles "Все мои Ленины") on 1997. aasta Eesti pseudoajalooline komöödiafilm, mis kujutab Esimest maailmasõda, bolševike riigipöörde planeerimist ja Vene revolutsiooni.

Sisu

Noor Eesti poliitik Aleksander Kesküla (näitleja Üllar Saaremäe) on 1908. aastal põgenenud tollase Tsaari-Venemaa osast Eestist Šveitsi. Ta tunneb suurt muret Vene impeeriumis toimuva rahvusliku rõhumise pärast. Neid vaateid jagab ka Vladimir Lenin (näitleja Viktor Suhhorukov), kes nimetab Tsaari-Venemaad "rahvaste vanglaks".

Kesküla sooritab Berni Ülikoolis oma viimased eksamid. Kui puhkeb Esimene maailmasõda, näeb Kesküla selles oma ajaloolist võimalust ja plaanib Leninit kasutada revolutsiooni algatamiseks Venemaal. Ta loob lausa maniakaalselt suurejoonelised plaanid Venemaa hävitamiseks ja Vene impeeriumi varemetele Suur-Eesti (Gross-Estland) impeeriumi ehitamiseks. Impeerium koosneks kõigist endistest soome-ugri aladest, sealhulgas Peterburist. Alguses tegutseb ta vahendajana Lenini ja Saksa valitsuse vahel, plaanides kasutada Saksa raha revolutsiooni algatamiseks Venemaal. Kesküla ja Saksa välisministeerium sõlmivad kokkuleppe Lenini rahaliseks toetamiseks. Raha kasutatakse kompartei lendlehtede, brošüüride ja raamatute avaldamiseks.

Sakslased määravad kogu operatsiooni koordineerima superspioon Mülleri (näitleja Andrus Vaarik). Kesküla ja Müller koolitavad viis meest Lenini teisikuteks, et nad saaksid ta vajadusel välja vahetada.

Ajalooline täpsus

Autorid ise (stsenaariumi kirjutas Toomas Kall, ideed arendasid edasi Hardi Volmer ja Ott Sandrak) on seda filmi nimetanud pseudoajalooliseks. Sellele vaatamata sisaldab film mitmeid ajaloolisi fakte. Saksa saadik Šveitsis, vabahärra Gisbert von Romberg (näitleja Linnar Priimägi) teavitas tõesti 1914. aasta sügisel oma valitsust "ühest eestlasest, Alexander Keskülast, kes tegi ettepaneku kasutada Leninit meie plaanides Venemaa vastu". Saksa luure uuris Kesküla minevikku ja leidis, et tal oli tõesti ligipääs bolševike siseringile ja Leninile endale (nagu ka filmis). Veelgi enam, Keskülal oli kogemusi mässude korraldamises Venemaal ja ta oli selleks välisabi kasutanud. Ta oli saanud rahalisi vahendeid Jaapani spioonilt Motohirto Akashilt ja korraldanud 1905. aastal mässe Tallinnas, Riias ja Tartus.

Sakslaste esmareaktsioon oli skeptiline. Välisministeeriumi eksperdid pidasid bolševikke liiga marginaalseks jõuks, et Venemaa reaalseid olusid mõjutada (nagu ka filmis). Olud muutusid peagi ja 1914. aasta detsembris sai Kesküla sakslastelt 10 000 marka bolševike toetamiseks.

Kuigi Kesküla informeeris Saksamaa valitsust Leninist, toimus suur osa revolutsiooni ettevalmistamisest tegelikult juudi ärimehe ja poliitiku Alexander Parvusi juhtimisel, kelle käsutuses oli juba miljoneid marku Saksa raha. Filmis Parvust isegi ei mainita ja Kesküla kujutatakse keskse tegelasena. Lenini teisikud ja kool nende õpetamiseks on samuti väljamõeldised.

Osades

Vastuvõtt

Film ei olnud majanduslikult kuigi edukas, kuid seda näidati mitmel festivalil üle Euroopa ja see sai kriitikutelt positiivset tagasisidet.[1]

Viited

  1. Kevin O'Connor, 2006. Culture and Customs of the Baltic States. Greenwood Publishing Group. ISBN 978-0-313-33125-1.

Välislingid