Chelsea FC: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
104. rida: 104. rida:
{{JK koosseis mängija|no=12|rah=ENG|pos=PK|nimi=[[Ruben Loftus-Cheek]]}}
{{JK koosseis mängija|no=12|rah=ENG|pos=PK|nimi=[[Ruben Loftus-Cheek]]}}
{{JK koosseis mängija|no=13|rah=ARG|pos=VV|nimi=[[Willy Caballero]]}}
{{JK koosseis mängija|no=13|rah=ARG|pos=VV|nimi=[[Willy Caballero]]}}
{{JK koosseis mängija|no=14|rah=FRA|pos=PK|nimi=[[Tiémoué Bakayoko]]}}
{{JK koosseis mängija|no=15|rah=NGA|pos=PK|nimi=[[Victor Moses]]}}
{{JK koosseis mängija|no=15|rah=NGA|pos=PK|nimi=[[Victor Moses]]}}
{{JK koosseis mängija|no=17|rah=CRO|pos=PK|nimi=[[Mateo Kovačić]]|märkus=laenul [[Real Madrid C.F.|Real Madrid]]ist}}
{{JK koosseis mängija|no=17|rah=CRO|pos=PK|nimi=[[Mateo Kovačić]]|märkus=laenul [[Real Madrid C.F.|Real Madrid]]ist}}

Redaktsioon: 21. august 2018, kell 11:45

Chelsea
Täisnimi Chelsea Football Club
Hüüdnimi The Pensioners (kuni 1952)
The Blues
Asutatud 10. märts 1905
Väljak Stamford Bridge, London
Mahutavus 41 631
Omanik Roman Abramovitš
Esimees Bruce Buck
Peatreener Maurizio Sarri
Liiga Premier League
2017–18 5. koht
Internet Klubi koduleht
Kodus
Võõrsil

Chelsea FC on 1905. aastal asutatud Inglismaa jalgpalliklubi, mis tegutseb Londonis. Klubi kodustaadion on algusest peale olnud 1877. aastal valminud Stamford Bridge, mis ei asu Chelsea linnaosas, nagu nime järgi võiks arvata, vaid hoopis naaberlinnaosas Fulhamis.

Chelsea on kuuekordne Inglismaa Premier League'i meister, kaheksakordne Inglismaa karikavõistluste ja viiekordne Inglismaa liiga karika võitja.

Esimese tõelise edu saavutas Chelsea jalgpalliklubi 1955. aastal, mil tuldi Inglismaa jalgpalli 1. liiga meistriks. Tol ajal oli see Inglismaa kõrgeim liiga. Kuni 2000. aastateni õnnestus Chelseal saavutada vaid üksikuid võite. Pärast vene ärimehe Roman Abramovitši omandusse minekut 2003. aastal on Chelsea FC võitnud viis Premier League'i meistritiitlit hooaegadel 2004–05, 2005–06, 2009–10, 2014–15 ja 2016–17. Chelsea võitis UEFA Meistrite Liiga hooajal 2011–12 ning UEFA Euroopa Liiga hooajal 2012–13.

Ajalugu

Aastal 2003 ostis Chelsea vene ärimees Roman Abramovitš.[1] Ta hankis meeskonda suurte summade eest uusi tippmängijaid. Hooajal 2004–2005 oli klubi peatreeneriks portugallane José Mourinho,[2] kes viis klubi esimese meistritiitlini 50 aasta jooksul. Mourinho peatreeneri ametis oleku jooksul jõudis Chelsea kahe meistritiitlini, kahe liiga karikavõiduni ja ühe FA Cupi võiduni. 20. septembril 2007 teatas Mourinho peatreeneri kohalt tagasiastumisest. Ajakirjanduses olid juba mõnda aega levinud oletused Mourinho ja Abramovitsi halbade suhete kohta.

9. veebruaril 2009 teatas klubi, et vallandab 2008. aasta juulist peatreenerina töötanud brasiillase Luiz Felipe Scolari. Uueks peatreeneriks sai Guus Hiddink. Hollandlane viis klubi UEFA Meistrite Liiga poolfinaali, kus tuli mängida Barcelonaga. Esimene kohtumine peeti Camp Noul, kus mäng jäi 0:0 viiki. Teises, Stamford Bridge'l toimunud ja 1:1 viigiga lõppenud mängus lõi Andrés Iniesta Barcelona viigivärava alles 93. minutil. Hiddinki ajal jõudis Chelsea ka FA Cupi finaali ning finaalkohtumises saavutatud võit tõi Hiddinkile kui Chelsea peatreenerile tema ainsa tiitli. Samas viis ta Chelsea kolmandale kohale Premier League'is.

Kaks päeva pärast hooaja lõppu teatati Guus Hiddinki lahkumisest ja uueks peatreeneriks sai AC Milani endine peatreener Carlo Ancelotti. Ancelotti esimene saavutus oli võita World Football Challenge, kus mängiti klubidega AC Milan, Milano Internazionale, Club América ja Seattle Sounders. Chelsea võitis kõiki nimetatud klubisid. Järgmisena võitis Chelsea Ancelotti käe all FA Community Shield mängu Manchester Unitedi vastu tulemusega 2:2 normaalajal. Mäng jätkus penaltiseeriaga, mille 3:1 võit lõpetas Chelsea senise 'penaltineeduse'.

Hooajad

Hooaeg 2010–2011

Premier League'i hooajal 2010–2011 oli Londoni Chelsea tiitlit kaitsev meister. Chelsea lõpetas hooaja teisel kohal. Chelsea alustas FA Cupi kolmandast voorust, kus mängiti üle Ipswich Town 7:0. Väravad lõid Kalou, Sturridge (2), Anelka, Lampard (2) ja omavärava lõi Edwards. Neljandas voorus mängiti Evertoniga: esimene mäng lõppes viigiga 1:1, teises kaotati pärast seisuga 1:1 lõppenud normaalaega penaltiseerias 3:4.

Chelsea alustas League Cupi kolmandast voorust, kus mängiti Newcastle Unitediga. Patrick van Aanholt lõi värava juba 6. minutil. Mäng lõppes seisuga 3:4, Newcastle'i võiduvärava lõi Shola Ameobi 90. minutil.

UEFA Meistrite Liiga

Chelsea alustas UEFA Meistrite Liiga hooaega 2010–11 otse alagrupiturniirist. Olympique de Marseille, Moskva Spartak ja MŠK Žilina sattusid Londoni klubiga ühte gruppi. Esimeses mängus alistati Žilina meeskond 4:1, kaks Chelsea väravat lõi Nicolas Anelka. Järgmises ringis tuli 2:0 võit Marseille'i Olympique üle. Kolmandas ringis kohtusid omavahel Moskva Spartak ja Chelsea, mäng lõppes Chelsea 2:0 võiduga. Väravad lõid Žirkov ja Anelka. Alagrupi neljandas mängus kohtuti taas Spartakiga, aga seekord kodus. Ivanović tegi duubli, Chelsea võitis 4:1. Kodus peetud mängus Žilinaga oli Chelsea pärast esimest poolt kaotusseisus. 19. minutil viis Babatounde Bello Slovakkia meeskonna juhtima, kuid Daniel Sturridge'i ja Florent Malouda väravad tõid viienda võidu. Viimases mängus Marseille'ga lõi prantslaste ründaja Brandao 81. minutil kohtumise ainsa värava. Chelsea ja Marseille said grupist edasi.

Kaheksandikfinaalis oli Chelsea vastaseks FC Kopenhaagen. Esimeses ringis võitis Chelsea 2:0, Anelka tegi taas duubli. Teises ringis seis viigistati 0:0 ning Chelsea pääses veerandfinaali. Veerandfinaalis oli Chelsea vastaseks Manchester United. Esimese ringi võitis United 1:0. Wayne Rooney lõi 24. minutil ainsa värava. Teises ringis viis Hernandez 43. minutil Manchesteri meeskonna juhtima. 69. minutil jäi Chelsea Ramirese teise kollase kaardi tõttu kümnekesi. Drogba viigistas mängu 77. minutil. Kahe mängu kokkuvõttes oli Chelsea 2:1 taga, võitis Manchester United 3:1.


Hooaeg 2011–2012

2011. aasta suvel sai klubi peatreeneriks portugallane André Villas-Boas, kes eelmisel hooajal koos klubiga FC Porto võitis UEFA Euroopa Liiga meistritiitli. 4. märtsil 2012 vallandati portugallane ja hooaja lõpuni töötas meeskonnaga itaallane Roberto Di Matteo. Premier League hooaja lõpetas Chelsea 6. kohal. Klubi jõudis ka FA Cupfinaalini, milles alistas Liverpooli 2:1. Väravad lõid Ramires ja Drogba. Chelsea alustas Carling Cupi 2011–2012 hooaega kolmandast voorust, milles mängiti Fulhamiga. Normaal- ja lisaaeg lõppesid 0:0 viigiga. Penaltiseerias olid Chelsea mängijad edukamad (4:3). Neljandas voorus lisaajal võideti Evertoni 2:1, 116. minutil lõi värava Chelsea ründaja Daniel Sturridge. 28. novembril 2011 toimunud veerandfinaalis oli Chelsea vastaseks Liverpool. Mäng Stamford Bridge'i staadionil lõppes Chelsea 0:2 kaotusega ja klubi langes karikasarjast välja.

UEFA Meistrite Liiga

Hooajal 2011–12 osales klubi UEFA Meistrite Liiga 2011–12 grupifaasis. Chelsea alagrupivastasteks said Valencia, Leverkuseni Bayer ja Genk. Chelsea alustas 2:0 võiduga Bayeri üle. Seejärel mängiti Mestalla staadionil Valenciaga 1:1 viiki. Chelsea värava lõi 56. minutil Frank Lampard, kuid 83. minutil tema asemele tulnud Salomon Kalou mängis kolme minuti pärast oma karistusalas käega ja Roberto Soldado realiseeris penalti. Londonlased võitsid esimese kohtumise Belgia klubiga Genk 5:0, aga teise matši tulemuseks oli viik 1:1. Ramiresi väravale vastas täpse löögiga Genki ründaja Jelle Vossen. Alagrupi eelviimases kohtumises Bayeriga viis Didier Drogba Chelsea juhtima, aga Eren Derdiyoki ja Manuel Friedrichi väravad tõid Leverkuseni meeskonnale võidu.[3] Viimane kohtumine Valenciaga oli otsustav mõlema meeskonna jaoks, sest selles selgus alagrupi teise koha võitja ning väljalangemismängudes osaleja. Didier Drogba lõi londonlaste esimese värava juba 3. minutil ning hiljem Juan Mata söödust veel ühe. Ramires lisas 3. värava ja lõpptulemus jäi 3:0 Chelsea kasuks. Kuna Bayer mängis viimases voorus viiki, sai Chelsea oma alagrupis esikoha.

Kaheksandikfinaalis sai Chelsea vastaseks SSC Napoli. Esimese mängu kaotas Londoni klubi tulemusega 1:3. Chelsea ainsa värava lõi Juan Mata. Teine mäng toimus Stamford Bridge'il 14. märtsil. Põhiaeg lõppes 3:1 Chelsea kasuks. Kahe mängu kokkuvõttes andis see tulemuseks 4:4. Branislav Ivanovići värav lisaajal tõi Londoni klubile võidu ja kindlustas edasipääsu veerandfinaali.

Veerandfinaalis mängis Chelsea SL Benficaga. Inglismaa klubi võitis mõlemad mängud: 1:0 Lissabonis ja 2:1 kodus.

Poolfinaalis mängis Chelsea tiitlikaitsja FC Barcelonaga. Didier Drogba lõi esimese mängu ainsa värava. Teine mäng toimus 24. aprillil Camp Noul. Barcelona läks esimesel poolajal 2:0 juhtima, kusjuures Chelsea kaitsja John Terry sai kahe Barcelona värava vahelisel ajal punase kaardi. Ramiresi esimese poolaja lõpus löödud värava tõttu mindi vaheajale seisul 2:1. Kahe mängu kokkuvõttes viinuks see Chelsea Meistrite Liiga finaali. Teise poolaja alguses määras kohtunik Chelseale penalti, kuid Lionel Messi lõi palli latti. Fernando Torres lõi kohtumise viimasel minutil värava ja mäng lõppes 2:2 viigiga.

Chelsea võitis turniiri, kui alistas Allianz Arenal penaltiseerias Müncheni Bayerni 4:3. Normaal- ja lisaaeg lõppesid 1:1 viigiga. Värava lõid Thomas Müller 83. minutil ja Didier Drogba 88. minutil. Arjen Robben eksis penaltiga.


Hooaeg 2012–2013

13. juunil 2012 teatas Chelsea koduleht, et Roberto Di Matteo jätkab tööd klubi peatreenerina. Leping sõlmiti järgnevaks kaheks aastaks. 2012. aasta novembris asendas Matteod Rafael Benítez. Suvise üleminekuakna jooksul liitusid klubiga Marko Marin, vennad Eden ja Thorgan Hazard, Oscar, César Azpilicueta ja Victor Moses. Klubist lahkusid Didier Drogba, José Bosingwa, Salomon Kalou ja Raul Meireles.

Londoni klubi kaotas superkarika mängus Manchester Cityile 2:3. 40. minutil lõi esimese värava Fernando Torres, siis aga sai Chelsea kaitsja Branislav Ivanović punase kaardi ning Manchester City lõi 14 minuti jooksul 3 väravat. Kümme minutit enne mängu lõppu lõi Ryan Bertrand ühe värava tagasi, kuid kohtumise lõppseisuks jäi 2:3.

31. augustil toimus Monacos Euroopa superkarika mäng, Chelsea vastaseks oli Madridi Atlético. Hispaania klubi ründaja Radamel Falcao lõi esimese poolaja jooksul Chelseale kolm väravat. Teisel poolajal lõi Atlético kaitsja Miranda veel ühe värava, Chelsea suutis vastata vaid Gary Cahilli löödud väravaga. Kohtumise lõppseisuks jäi 4:1.

Chelsea vastasteks UEFA Meistrite Liiga alagrupis olid Torino Juventus, Donetski Šahtar ja Taani klubi Nordsjælland. Turniiri alustas Chelsea ja Torino Juventuse 2:2 viik, mõlemad Chelsea väravad lõi Oscar. Järgmisena tuli 4:0 võit Nordsjællandi üle. Esimene mäng Šahtariga lõppes Ukraina klubi 2:1 võiduga. Kohtumise Stamford Bridge'il võitis Chelsea 3:2, otsustava värava lõi 94. minutil Victor Moses. Otsustav mäng Torino Juventusega mängiti Itaalias, Juventus võitis 3:0, peaaegu kindlustades oma edasipääsu väljalangemismängudesse. Chelsea võitis Taani üle 6:1, kuid sai esimeseks meeskonnaks, kes pärast UEFA Meistrite Liiga võitu järgmisel aastal alagrupist edasi ei pääsenud.

UEFA Euroopa Liiga

Pärast väljalangemist Meistrite Liigast jätkas Chelsea mängimist Euroopas, Euroopa Liiga kuueteistkümnendikfinaalis. Esimene mäng Praha Spartaga toimus 14. veebruaril Prahas. Chelsea võitis Oscari väravast 1:0. Kohtumine Stamford Bridge'il lõppes 1:1 viigiga, väravad lõid David Lafata ja Eden Hazard. Kaheksandikfinaalis oli londonlaste vastaseks sai Bukaresti Steaua. Chelsea kaotas mängu Rumeenias 0:1, ainus värav tuli penaltist. Kodumängus tuli 3:1 võit. Esimene veerandfinaali kohtumine Kaasani Rubiniga lõppes 3:1 võiduga, väravaid lõid Fernando Torres (2) ja Victor Moses. Teises kohtumises tuli 2:3 kaotus. Poolfinaalis alistati Šveitsi klubi Basel 2:1 võõrsil ja 3:1 Stamford Bridge'il. Finaalkohtumine Lissaboni Benficaga toimus 15. mail 2013 Amsterdam ArenAl. Eden Hazard ei osalenud mängus vigastuse tõttu. Torres lõi mängu esimese värava 60. minutil, kaheksa minutit hiljem realiseeris Óscar Cardozo penalti. Mängu viimasel lisaminutil lõi Branislav Ivanović Juan Mata nurgalöögist peaga värava ja tõi Londoni klubile esimese Euroopa Liiga meistritiitli.

Mängijad

Praegune koosseis

Seisuga 10. august 2018[4]

Märkus: Lipud näitavad rahvuskoondist vastavalt FIFA reeglitele. Mängijatel võib olla aga mitu kodakondsust.

Nr. Positsioon Mängija
1 Hispaania VV Kepa Arrizabalaga
2 Saksamaa KA Antonio Rüdiger
3 Hispaania KA Marcos Alonso
4 Hispaania PK Cesc Fàbregas
5 Itaalia PK Jorginho
6 Inglismaa PK Danny Drinkwater
7 Prantsusmaa PK N'Golo Kanté
8 Inglismaa PK Ross Barkley
10 Belgia PK Eden Hazard
11 Hispaania PK Pedro
12 Inglismaa PK Ruben Loftus-Cheek
13 Argentina VV Willy Caballero
15 Nigeeria PK Victor Moses
17 Horvaatia PK Mateo Kovačić (laenul Real Madridist)
Nr. Positsioon Mängija
18 Prantsusmaa Olivier Giroud
19 Inglismaa Tammy Abraham
20 Inglismaa PK Callum Hudson-Odoi
21 Itaalia KA Davide Zappacosta
22 Brasiilia PK Willian
23 Belgia Michy Batshuayi
24 Inglismaa KA Gary Cahill (kapten)
27 Taani KA Andreas Christensen
28 Hispaania KA César Azpilicueta
29 Hispaania Álvaro Morata
30 Brasiilia KA David Luiz
31 Inglismaa VV Robert Green
33 Itaalia KA Emerson
44 Wales PK Ethan Ampadu
59 Poola VV Marcin Bułka

Saavutused

Inglismaa

  • FA Cup (8):
    • 1970, 1997, 2000, 2007, 2009, 2010, 2012, 2018

Euroopa

Märkimisväärsed peatreenerid

 Pikemalt artiklis Chelsea FC peatreenerite loend

Vaata ka

Viited

  1. Tšuktšimaa kuberner Roman Abramovitš ostis üle poole Chelsea aktsiatest
  2. Chelsea peatreeneriks sai Jose Mourinho
  3. Leverkuseni Bayer üllatas viimastel minutitel Chelseat ja tagas edasipääsu
  4. "First team". Chelsea FC. Vaadatud 10. august 2018.

Välislingid