Jean Jacques Friedrich Wilhelm Parrot: erinevus redaktsioonide vahel

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
resümee puudub
PResümee puudub
Resümee puudub
'''Jean Jacques Friedrich Wilhelm Parrot''' (ka '''Friedrich Parrot''', '''Friedrich Wilhelm von Parrot''' ja '''Johann Jacob Friedrich Wilhelm Parrot''') ([[25. oktoober]] [[1791]] [[Karlsruhe]] – [[15. jaanuar]] [[1841]] [[Tartu]]) oli [[arstiteadus|arstiteadlane]] ja [[bioloogia|bioloog]].
 
Friedrich Parrot lõpetas [[1814]]. aastal [[Tartu Ülikool]]i arstiteaduskonna ja töötas alates [[1821]]. aastast Tartu Ülikoolis.<ref>Maie Toomsalu (koostaja). "Tartu Ülikooli Vana Anatoomikumi professorid". [[Tartu Ülikooli Kirjastus]] [[2002]], lk. 85–87</ref>. Aastail 1821–1826 oli ta Tartu Ülikooli [[füsioloogia]], [[patoloogia]] ja [[semiootika]] professor.
 
Aasta [[1811]]. aastal reisis ta [[Krimm]]i ja [[Kaukaasia]]sse. Seal kasutas ta [[baromeeter|baromeetrit]], et mõõta [[Must meri|Musta]] ja [[Kaspia meri|Kaspia mere]] veetasemeveetasemete erinevuserinevust.
 
Pärast Tartusse naasmist määrati ta doktori assistendiks ja [[1815]]. Venemaaaastal sõjaväe [[kirurg]]ikssõjaväekirurgiks.
 
Aastatel [[1816]]–[[1817]] külastas ta [[Alpid|Alpe]] ja [[Püreneed|Püreneesid]]. Alpides üritas ta tõusta 4634 m kõrgusele [[Monte Rosa]]le ja jõudis kõrguseni 3915 m. Püreneedes tõusis ta kõrguselt teisele tipule [[Maladeta]]le (3375 m) ja teadaolevalt esimese inimesena kõrguselt kolmandale tipule [[Monte Perdido]]le (3355 m).<ref name=alpiklubi>[http://www.jkalpiklubi.ee/ajaloost/index.html Ülevaade Eesti alpinismi ajaloost]</ref>
 
Aastal [[1829]] juhatas ta Tartu ülikooli ekspeditsiooni Kaukaasiasse ja käis [[26. september|26. septembril]] 1829 koos [[HatšaturHatšhatur Abovjan]]i, kahe Arguri talupoja ja kahe 41. jäägripolgu küti saatel [[Suur-Ararat]]i tipus (5165 m kõrgusel).<ref>Reise zum Ararat. Friedrich Parrot, Berlin 1834</ref> See oli osa uurimisretkest, mille käigus uuriti [[Maa (planeet)|Maa]] [[gravitatsioon]]i ja [[magnetism]]i, [[orograafia]]t, [[mäestik]]e [[geoloogia|geoloogilist]] ehitust, [[lumepiir]]i kõrgust, [[kliima]]t ja [[taimestik]]u kõrgusvööndeid. Sellega loetakse teda tänapäevase [[mägironimine|mägironimise]] rajajaks.<ref name=alpiklubi/>
 
Ta oli Tartu ülikooli füüsikaprofessor alates aastast [[1826]] ja rektor aastatel [[1831]]–[[1834]].
 
[[1837]]. aastal sooritas ta ekspeditsiooni [[Lapimaa]]le [[Tornio]]sse, et uurida [[pendel|pendli]] [[võnkumine|võnkumist]] ja Maa magnetismi.
 
Ta leiutas [[gasomeeter|gasomeetri]] ja [[barotermomeeter|barotermomeetri]] – viimast kasutatakse [[õhurõhk|õhurõhu]] abil paiga kõrguse mõõtmiseks merepinna tasemest. Eestis tutvustas ta [[Kataloonia]]st kaasa toodud [[päikesekell]]a, mis oli väike silindrikujuline, umbes 8 cm pikkpikkune ja 1,5 cm läbimõõduga, taskus kantav seade.
 
==Isiklikku==

Navigeerimismenüü