Aldo Moro: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
→Viited: +* [https://www.youtube.com/watch?v=r5dY0IJ_o_U& Aldo Moro. 20 anni di misteri] |
||
22. rida: | 22. rida: | ||
{{Viited}} |
{{Viited}} |
||
{{commonskat}} |
{{commonskat}} |
||
* [https://www.youtube.com/watch?v=r5dY0IJ_o_U& Aldo Moro. 20 anni di misteri] |
|||
{{algus}} |
{{algus}} |
Redaktsioon: 16. september 2016, kell 21:04
Aldo Moro (23. september 1916 Apuulias Lecce provintsis Magliees – 9. mai 1978 Rooma) oli Itaalia poliitik. Ta oli kahel korral (kokku ligi 6 aastat) Itaalia peaminister ning korduvalt välisminister.
Moro omandas klassikalise keskhariduse Tarantos lütseumis. Kuni 1939 õppis ta Bari ülikoolis õigusteadust. Hiljem sai ta seal 1941 õigusteaduse ja koloniaalpoliitika korraliseks filosoofiaprofessoriks ja 1942 kriminaalõiguse professoriks. Sel kohal töötas ta kuni 1963. aastani, mil ta sai peaministriks.
1935 astus Moro Itaalia katoliiklike tudengite liidu (Federazione Universitaria Cattolica Italiana) liikmeks ja 1939 sai ta selle presidendiks. Sellel kohal töötas ta 1942. aastani ja tema järglaseks sai sel kohal Giulio Andreotti. Seejärel asutas ta väljaande La Rassegna, mis ilmus 1943–45. 1945 sai ta ajakirja "Studium" toimetajaks ja mittepoliitilise modernismivastase katoliikliku organisatsiooni Azzione Cattolica presidendiks (see organisatsioon tegutses piiskoppide kontrolli all).
1945 abiellus Moro Eleonora Chiaravelliga (1915–2010), kellega tal sündis neli last: Maria Fida (1946), Agnese (1952) ning Anna ja Giovanni (1958).
Kuulus Kristlik-Demokraatlikku Erakonda (Democrazia Cristiana), mis asutati 1943, ja oli üks selle vaimseid juhte. Kui 1946 valiti Itaalia Konstitutsiooniline Assamblee, valiti ka Moro selle liikmeks, kus ta aitas välja töötada Itaalia põhiseadust. Kui assamblee 1948 laiali saadeti, valiti ta samal aastal Itaalia parlamenti ja valiti kohe Alcide De Gasperi 5. valitsuse välisministri asetäitjaks. 1953 valiti ta parlamendi ülemkotta, kus juhtis kristlike demokraatide saadikurühma.
Moro oli paljukordne minister. Ta oli 1955–57 Itaalia justiitsminister, 1957–59 Itaalia haridusminister, 1963–68 Itaalia peaminister, 1964–65, 1969–72 ja 1973–74 Itaalia välisminister ning 1974–76 uuesti peaminister.
16. märtsil 1978 röövisid ta Punaste Brigaadide terroristid ja hoidsid kinni ühes Rooma korteris. Terroristid nõudsid oma kaaslaste vabastamist vanglast, kuid nendega ei nõustutud läbi rääkima. Pärast 54-päevast vangistust, 9. mail, leiti Aldo Moro mahalastuna ühest autost Via Caetanil Roomas.[1]
2007. aasta 4. mail võeti Parlamendis hääletamisega vastu seadus, millega 9. mai kuulutati "Mälestuspäevaks" – Aldo Moro ja kõigi terrorismiohvrite mälestuseks.
Kirjandus
- Indro Montanelli ja Mario Cervi, "Aldo Moro juhtum". Itaalia keelest tõlkinud Hanna Kaal; eessõna lk 5–18: Daniele Monticelli. Tallinn, Perioodika, Loomingu Raamatukogu 2004, nr 31–32, 72 lk; ISBN 9985853571
Viited
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Aldo Moro |
Eelnev Giovanni Leone |
Itaalia peaminister 1963–1968 |
Järgnev Giovanni Leone |
Eelnev Mariano Rumor |
Itaalia peaminister 1974–1976 |
Järgnev Giulio Andreotti |