Mine sisu juurde

Silvio Berlusconi

Allikas: Vikipeedia
Silvio Berlusconi
Sünniaeg 29. september 1936
Milano (Itaalia kuningriik)
Surmaaeg 12. juuni 2023 (86-aastaselt)
Milano
Amet poliitik, ettevõtja
Autasud Kolme Tähe ordeni suurohvitser
Koduleht http://www.silvioberlusconi.it/
Autogramm
[muuda Wikidatas]

Silvio Berlusconi [s'ilvio berlusk'ooni] (29. september 1936 – 12. juuni 2023 Milano) oli Itaalia ettevõtja, meediaimpeeriumi omanik ja paremtsentristlik poliitik, Itaalia peaminister alates 8. maist 2008 kuni 12. novembrini 2011[1]. Ta oli peaminister ka aastatel 1994–1995 ja 2001–2006. 2019–2022 oli ta Euroopa Parlamendi liige ning aastast 2022 surmani Itaalia senaator.

Tegevus ettevõtjana

[muuda | muuda lähteteksti]

Berlusconi alustas ettevõtluses tegevust 1961. aastal Milanos kinnisvaraarendajana, kui ta oli lõpetanud Milano Ülikooli. 1968. aastal alustas ta Milano külje alla aedlinna rajamist, milles elas 1973. aastal 10 000 inimest. Selle projektiga teenis ta oma esimese kapitali ja sai riigis kuulsaks, kuid samal ajal süüdistati Berlusconit esmakordselt ka altkäemaksu andmises ja tema ärihuvide ebaseaduslikus lobitöös.[2]

Berlusconi sai kiiresti Itaalia üheks juhtivaks ettevõtjaks. Ta nüüd suundus raadio, televisiooni, filmi ja kino alale. Berlusconi loodud telejaamad domineerisid 1980. aastate lõpuks Itaalia televisioonis. Ta omandas ka kaubamaju, kinosid ja kirjastusettevõtteid. Ta ostis kirjastuskontserni Mondadori ja kontrollis 40 protsenti Itaalia ajalehtede turust. Berlusconi asutas meediaettevõtte Mediaset, mis ühendas tema televisiooni-, reklaami-, filmi- ja salvestustegevuse.[3]

Ta omandas aastal 1986 ühe Itaalia hinnatuimatest jalgpalliklubidest AC Milan ja 1988 suurima kaubamaja La Standa. Ehitanud üles äriimpeeriumi Fininvest, muutis ta oma Milanos paikneva survegrupi Forza Italia parteiks.

Aastal 1981 sai avalikult teatavaks Berlusconi kuulumine vabamüürlaste looži P2 (Propaganda 2), mis aga samal aastal likvideeriti.[4].

2010. aastal alustati uuesti uurimist, mille käigus kontrolliti Silvio Berlusconi ja tema poja meediaimpeeriumi Mediaseti juhtimisel koostatud 2003. ja 2004. aasta aruandlust. Mediasetile kuulusid kolm põhilist üleriigilist Itaalia erakanalit.[5].

Poliitiline tegevus

[muuda | muuda lähteteksti]

Koos föderalistliku Põhja Liigaga ja parempoolse Rahvusliku Alliansiga võitis ta märtsis 1994 toimunud parlamendivalimistel kindla enamuse. 27. aprillist 1994 kuni 17. jaanuarini 1995 oli ta esimest korda Itaalia peaminister. Tema valitsus sattus varsti raskustesse ning väidetav ärihuvide ja poliitiliste kohustuste konflikt sundis teda tagasi astuma.

Aprillis 1996 juhtis Berlusconi üldvalimistel edutult paremtsentristlikku koalitsiooni ja sattus uuesti kohtu alla, süüdistatuna altkäemaksudes ja maksupettustes. Veebruaris 1998 vabastati ta maksupettuse süüdistustest, aprillis valiti Forza Italia liidriks.

Silvio Berlusconi (2005)

11. juunist 2001 kuni 2. maini 2006 oli Berlusconi uuesti Itaalia peaminister. Kaotanud aprillis 2006 valimistel Romano Prodi juhitud vasaktsentristlikule valimisliidule L'Unione, keeldus ta kaua aega oma valimiskaotust tunnistamast. Olles lõpuks 2. mail 2006 esitanud avalduse ametist lahkumiseks, jäi ta president Carlo Azeglio Ciampi palvel edasi peaministri kohusetäitjaks. 17. mail 2006 andis Berlusconi võimu üle Romano Prodi valitsusele.

2008. aasta ennetähtaegsetel valimistel saavutas võidu Forza Italia, Rahvusliku Alliansi ning Põhja Liiga baasil moodustatud valimisnimekiri, mis saavutas 344 kohta parlamendi alamkoja 630 kohast. Berlusconist sai taas peaminister.

Berlusconi juhtis 2007. aastal alguse saanud parteid, mille itaaliakeelne nimi on Il Popolo della Libertà (lühendatult PdL). Ametlikult asutati partei 2009. aastal, mil Berlusconi varasema partei Forza Italiaga liitus Rahvuslik Allianss.

2009. aastal oli Berlusconi poliitiline karjäär kaalul, muu hulgas heideti talle ette seksiskandaale ja korruptsiooni. 2010. aasta juuni lõpus kaotas Berlusconi koalitsioon enamuse alamkojas, pärast seda kui Berlusconiga tülli läinud ja PdList välja heidetud Gianfranco Fini toetajad moodustasid uue 33-liikmelise parlamendifraktsiooni.

14. oktoobril 2011 pääses Berlusconi Itaalia parlamendis napilt umbusaldusest. Hääletus toimus Itaalia keerulise majandusolukorra taustal ja sellega seotud riigi krediidireitingu alandamisega ülemaailmsete reitinguagentuuride poolt. Samal ajal hakati riigis laialdaselt kõnelema Berlusconi isikliku elu ümber tekkinud skandaalidest: tema süüdistati alaealisele seksuaalteenuste eest tasumises, altkäemaksu võtmises ja ametiseisundi kuritarvitamises.

Berlusconi astus peaministri kohalt tagasi 12. novembril 2011. Hääletus Itaalia valitsuse eelmise aasta finantsaruannete kinnitamise üle ja oli ühtlasi ka de facto valitsuse usaldushääletus. Kogu opositsioon jäi erapooletuks, jättes hääletama vaid valitsusliikmed, ei saanud eelnõu parlamendis enamuse hääli ning Berlusconi oli kaotanud oma poliitilise usaldusväärsuse.[6]

27. novembril 2013 arvati Berlusconi senatist välja, kuna seadus keelab kohtu poolt mõistetud rohkem kui kahe aasta pikkuse vanglakaristusega isikutel kuue aasta jooksul riigiametis töötada. 2018. aastal tühistas kohus Berlusconi riigiameti keelu hea käitumise tõttu. Seega sai ta kandideerida 2019. aasta Euroopa Parlamendi valimistel, kus ta osutus valituks.[7] 2022. aastal valiti Berlusconi taas Itaalia senatisse.

Süüdistused

[muuda | muuda lähteteksti]

Berlusconile esitati vähemalt kuus korruptsioonisüüdistust. Ta eitas kõiki süüdistusi.

Üks kohtuprotsessidest peatati 2008. aasta veebruaris, et Berlusconi saaks keskenduda oma valimiskampaaniale. Pärast valimisi võttis tema valitsus vastu otsuse Itaalia nelja kõrgeima juhi, sealhulgas Berlusconi puutumatuse süüdistuste esitamise suhtes. 2009. aasta oktoobris otsustas Itaalia konstitutsioonikohus, et puutumatus süüdistuse esitamise suhtes on põhiseadusega vastuolus.[8]

Berlusconi toetajaid kahtlustati sidemetes maffiaga. Ühe maffiauurija sõnul surus Berlusconi valitsus läbi mitu seadust, mis kaitsesid peaministri enda huve ja päästsid ta pooleliolevatest kohtuprotsessidest. Seadusemuudatused tõid kasu ka maffiale, pidurdades kriminaaluurimist ja raskendades kohtuprotsesse.[9]

2009. aasta veebruaris mõisteti Briti advokaat Berlusconilt altkäemaksu võtmise eest vangi. Vastutasuks oli advokaat andnud kahel Berlusconi vastu peetud kohtuprotsessil valeütlusi. Berlusconit ei süüdistatud, kuna ta oli peaministrina süüdistuse esitamise eest puutumatu.[10]

2011. aasta aprillis algas kohtuprotsess, kus Berlusconit süüdistati ametiseisundi kuritarvitamises ja alaealiselt seksi ostmises. 2013. aasta juunis mõisteti Berlusconile karistuseks seitse aastat vangistust ja eluaegne töökeeld riigiametis.[11] 2014. aasta juulis tühistas apellatsioonikohus otsuse.

26. oktoobril 2012 mõisteti Berlusconi maksudest kõrvalehoidumise eest neljaks aastaks vangi. Vaid mõni tund pärast kohtuotsuse väljakuulutamist lühendati karistust 2006. aasta amnestiaseaduse alusel aastani. Ühtlasi jäeti Berlusconi viieks aastaks riigiametis töötamise õigusest ilma ning ta pidi maksma maksuametile 10 miljonit eurot. 2013. aasta augustis kinnitas riigikohus vanglakaristuse. Kõrge ea tõttu kandis Berlusconi karistust koduarestis. Berlusconi palvel muudeti karistus 2014. aasta aprillis ühe aasta pikkuseks üldkasulikuks tööks. Berlusconi pidi kord nädalas töötama kas hooldekodus või puuetega inimeste asutuses. Lisaks piirati Berlusconi reisimist.[12]

Suhted Venemaaga

[muuda | muuda lähteteksti]

Itaalia-Vene suhetel oli Berlusconi välispoliitikas oluline roll. Pärast kohtumist 2001. aasta juulis Genovas G8 tippkohtumisel avaldasid Berlusconi ja Putin teineteisele kohe vastastikust austust. Peale seda tegid nad kahe aasta jooksul teineteisele 8 ametlikku visiiti. Alates 1994. aastast, mil Berlusconi esimest korda peaministriks sai, kuni 2013. aastani kasvas Itaalia ja Venemaa vaheline kaubakäive 4,4 miljardilt dollarilt 53 miljardi dollarini.[13]

Berlusconi toetas korduvalt Putinit Tšetšeenia ja Venemaa inimõiguste küsimustes ning õigustas järjekindlalt Venemaa tegevust Krimmis ja Ukrainas, mis tõi talle kriitikat nii rahvusvahelise üldsuse kui ka Itaalia opositsiooni poolt. Tema vastased nimetasid Berlusconit isegi "Putini huulikuks".[2] 2010. aastal saavutas Berlusconi "Putini suursaadiku" maine Euroopas, vahendas ajaleht Le Monde, kes märkis Berlusconi ja Putini sõbralike ja äriliste huvide põimumist, mis kajastus eelkõige Vene-Itaalia gaasilepingute sõlmimises. Diplomaatilised allikad teatasid, et Berlusconi teenis Venemaaga sõlmitud nafta- ja gaasilepingutest tohutu varanduse.

BBC vene esindus väitis, Berlusconi jäi peaministriks olemise ajal suures poliitikas kergesti mõjutatavaks Venemaast, püüdis "iga hinna eest olla Putini poolt ja avaldas sageli arvamusi, mida Putin talle otseselt soovitas". Samuti märgiti, et Berlusconile avaldas muljet "Putini macho, tahtejõuline ja autoritaarne stiil".[14] Novembris 2011, Berlusconi tagasiastumise eelõhtul, nimetas Vladimir Putin Itaalia peaministrit "Euroopa poliitika üheks viimaseks mohikaanlaseks" ning 2015. aastal oma "sõbraks ja liitlaseks".[15]

Pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse 2022. aasta aprillis ütles Berlusconi, et on "sügavalt pettunud ja ärritunud Vladimir Putini käitumisest, kes võttis maailma ees väga tõsise vastutuse" ning süüdistas teda vägivallas, mida teostati Butšas ja teistes Ukraina linnades. Kuid juunis märkis ta, et maailma riikide erinevad reaktsioonid Ukraina sündmustele näitasid “kibedat tegelikkust” ja lääneriikide isolatsiooni teistest riikidest, kes põhimõtteliselt ei ühinenud Venemaa-vastaste piiravate meetmetega. Oktoobris 2022 kutsus ta läänt üles lõpetama Ukrainale sõjalise abi andmist ja eraldama raha hävinud linnade ülesehitamiseks, samuti nimetas ta Vladimir Putinit "maailma meheks".[16] 12. veebruaril 2023 ütles Berlusconi, et ei kohtu Zelenskõiga, kuna pidas teda vastutavaks ukrainlaste hukkumise ja hävingu eest.

Isiklikku

[muuda | muuda lähteteksti]

Berlusconi oli kaks korda abielus. 1965. aastal abiellus ta Carla Elvira Dell'Oglioga, kellega oli tal kaks last: tütar Maria Elvira ja poeg Piersilvio. Abielu lahutati 2014. aastal. 1980. aastal hakkas Berlusconi huvi tundma näitleja Veronica Lario vastu, kellega abiellus 1990. aasta detsembris. Abielu kestis üle 20 aasta, see lahutati 2014. aasta veebruaris. Teisest abielust oli Berlusconil kolm last.[17] Alates 2011. aastast elas koos Berlusconiga tema Villa San Martinos 28-aastane modell Francesca Pascale.[2]

Silvio Berlusconil on Itaalias ekstravagantse, armastava ja kirgliku inimese maine. Ta pööras palju tähelepanu oma välimusele: aeg-ajalt pidas ta ranget dieeti, ei varjanud avalikkuse eest, et oli end noorendanud ilulõikuste abil.

Berlusconi suri 86-aastaselt 12. juunil 2023. 2023. aasta kevadel oli ta kopsupõletiku ja leukeemia tõttu haiglaravil viibinud.[18]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Berlusconi astus peaministri kohalt tagasi postimees.ee, vaadatud 13.11.10
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 Alan Friedman. Berlusconi. The epic story of the billionaire who took over Italy. 2016.
  3. ↑ Silvio Berlusconi 1936–. Reference for Business.
  4. ↑ Berlusconi: The power of personality, BBC, 14. mai 2001
  5. ↑ Berlusconi naeris maksupettuse süüdistused välja, www.postimees.ee, 16.10.2010
  6. ↑ Italy crisis: Silvio Berlusconi resigns as PM. BBC News. 13.11.2011.
  7. ↑ Italy’s comeback kid: How Silvio Berlusconi has managed to re-enter politics, despite all the scandals Independent. 27.5.2019.
  8. ↑ Tuomioistuin: Berlusconin syytesuoja laiton. Yle.fi, 7.10.2009.
  9. ↑ Mafiat junailevat ääniä, Hs.fi/ulkomaat, 26.11.2007.
  10. ↑ Berlusconin lakimies vankilaan lahjuksista. Yle.fi/uutiset.
  11. ↑ Berlusconi sai seitsemän vuoden vankeustuomion. 18.7.2014. Yle Uutiset.
  12. ↑ Ansa: Berlusconi joutuu vanhainkotiin tai vammaisten hoitajaksi 15.4.2014. Helsingin Sanomat.
  13. ↑ Российско-итальянские отношения на фоне евроатлантической зимы. Российский совет по международным делам (2 февраля 2016).
  14. ↑ Медведев: Wikileaks демонстрирует цинизм США. , Русская служба ВВС (3 декабря 2010).
  15. ↑ Путин: Берлускони - последний из могикан европейской политики. Актуальные комментарии (11 ноября 2011).
  16. ↑ Берлускони назвал Путина "человеком мира" и озвучил свой вариант переговоров. 31. oktoober 2022.
  17. ↑ Сильвио Берлускони развелся с женой Вероникой Ларио. 19 февраля 2014.
  18. ↑ Silvio Berlusconi on kuollut. 12.6.2023. Helsingin Sanomat.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Eelnev
Carlo Azeglio Ciampi 		Itaalia peaminister
1994–1995 		Järgnev
Lamberto Dini
Eelnev
Giuliano Amato 		Itaalia peaminister
2001–2006 		Järgnev
Romano Prodi
Eelnev
Renato Ruggiero 		Itaalia välisminister
2002 		Järgnev
Franco Frattini
Eelnev
Romano Prodi 		Itaalia peaminister
2008–2011 		Järgnev
Mario Monti
Itaalia kuningriik Itaalia vapp
Itaalia Vabariik
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Silvio_Berlusconi&oldid=6583025"