Niasviži loss: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 21. märts 2015, kell 22:36

Niasviži loss (Valgevene keeles Палацава-замкавы комплекс у Нясьвіжы) on endine Radziwillide loss Valgevenes Minski oblasti Niasviži rajoonis Niasviži linnas. Loss kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Niasviži lossi on kujutatud valgevene 100 000 rublasel rahatähel.

Omanikud

Radziwillid rajasid Niasviži linna juurde lossi veel enne, kui see piirkond oli kujunenud iseseisvaks mõisaks. Esimesed omanikud olid:

Niasviži kui majoraatmõisa lõi aastal 1586 Mikolaj Krzysztof Radziwill Orb. Peale seda olid Niasviži lossi ja seda ümbritsevate valduste omanikud:

XIX sajandi alguses liitus linna toonane omanik, Dominik Hieronim Radziwiłł, Napoleon I sõjaväega. Selle tagajärjel konfiskeerisid Vene võimud tema valdused, aga aastal 1814 suutsid tema pärijad siiski välja võidelda õiguse oma selleks ajaks langenud isa pärandusele. Suurema osa neist päris tema toona viieaastane tütar Stefania Radziwiłł, aga Niasviž kui majoraatmõis läks suguvõsa teise haru kätte. Edasised omanikud olid:

Ajalugu

Niasviži loss XVII sajandist pärineval gravüüril

Aastal 1533 omandasid Niasviži abielu teel Radziwillid, kes rajasid sinna ka puidust lossi, kuigi ilmselt asusid seal mingid ehitised juba Kiszkade ajal. Algne loss asus Uša jõe teisel kaldal, praeguse Vana pargi territooriumil.

Praeguse linnuse ehitamist alustati aastal 1551. aasta paiku, töid alustas Mikołaj Radziwill Must. Aastal 1583 ehitas Mikolaj Krzysztof Radziwill Orb lossi Giovanni Maria Bernardoni projekti põhjal ümber.

Loss asus jõe kaldal, selle territoorium oli ristkülikukujuline, selle pikkus oli 170 ja laius 120 meetrit. lossi ümbritses muldvall, mille välisküljeks oli kividest laotud müür, valli taga asus omakorda vallikraav.

Lossihoovi ümber asusid kolm hoonet. Värava vastas asus kolmekorruseline peahoone, mille juures asusid ka kaheksanurksed kivist tornid. Paremat kätt asus kolmekorruseline kasarmukompleks, kus asusid ka ametnike eluruumid. vasakul asus kahekorruseline hoone, kus elasid teenrid. Niasviži loss kujunes esimeseks tulirelvadele kohandatud uuelaadse kaitsesüsteemiga (bastionidega) lossiks Valgevene territooriumil.

Niasviži lossi juurde rajati ka töökoda, kus hakati esimesena Valgevene territooriumil valmistama kahureid. Esimesed seitse kahurit valmisid aastal 1576.

Uputuse ajal laastasid Niasviži linna nii kasakad kui ka Moskva väed. Radziwillide kindlustatud lossi neil siiski vallutada ei õnnestunud. Aastal 1655 rüüstasid linna kasakad, aga lossi ründama nad ei hakanud. Uue rüüsteretke ajal loss kapituleerus ja kasakad laastasid seda rängalt. Aastal 1656 hõivasid Niasviži taas Rzeczpospolita väed. Aastal 1660 ilmusid linna alla edutult Lachavičyt piiranud Ivan Hovanski väed, kes asusid lossi ründama, aga kuuldes lähenevatest Poola vägedest nad taganesid.

Aastal 1661 eraldas Niasviži kindluse tähtsust teadev sejm lossikindlustiste rekonstrueerimiseks 56 628 zlotti. Suurem osa töödest oli suunatud purustuste likvideerimiseks, aga kolm reduuti ehitati ka ümber bastionideks.

Põhjasõja ajal rüüstasid lossi aastal 1705 rootslased. Selle rüüsteretke ajal sai loss rängalt kannatada, rootslased lõhkusid bastionid ja vallid ning uputasid kahurid vallikraavi. Lossi hakati taastama alles k20 aastat hiljem, mil selle omanikuks oli Michał Kazimierz Radziwill Rybeńko.

Lõhutud vallide asemele ehitati uued. Põhiliselt kindlusena tegutsenud lossi asemele ehitati nüüd kindlustatud residents. Eri hoonete asemele ehitati hoovi ümber nüüd üks kolmekorruseline lossikompleks. Hoone kujunes hilise baroki näidiseks. Ümber ehitati ka väravahoone, selle teisele korrusele rajati Radziwillide raamatukogu. Aastal 1740 ehitati värava kõrvale veel lossi kabel. Aastal 1772 rüüstasid lossi venelased, viies minema sealse raamatukogu ja lossis asunud kunstiväärtused, toimetades need Peterburi linna sealsele Teaduste Akadeemiale. Lossi hakati taastama aastal 1809.

Aastal 1812 liitus Dominik Hieronim Radziwill Prantsuse vägedega, selle tagajärjel konfiskeerisid Vene võimud Radziwillide valdused, nende seas ka Niasviži lossi. Lossis asunud medalite ja müntide kollektsioon anti Harkivi ülikoolile, sealsed riitusesemed viidi Moskvasse, kunstiväärtused jagati aga erinevate Venemaa ülikoolide vahel. Kuigi maavaldused tagastati üsna pea, tagastati loss alles aastal 1865. Seejärel hakati vana lossi, mida pealetungivad vene väed aastal 1812 korduvalt laastasid, rekonstrueerima, ka valmisid Uša jõe teisel kaldal viis parki, kogupindalaga 90 hektarit.

Antoni Wilhelm Radziwill, kes oli taastamistööde eestvedaja, kulutas lossis olnud aarete tagasi saamisele suure varanduse. Lossi arhiiv õnnestus tal 200 000 rubla eest tagasi osta, ka aitasid sellele kaasa suure osa Radziwillide valdustest pärinud Wittgensteinid. Lossivarade tagasiostmist juhendas Dresdeni ajaloomuuseumi direktor Ehrenthal. Osa kunstiteoseid, mis asusid Ermitaažis, õnnestus Radziwillidel aastal 1905 tagasi saada, suurem osa sinna sattunud teostest jäid aga tagastamata.

Esimese maailmasõja ajal jäi Niasviž rindele, lossi paiknesid nii vene kui saksa väed. Neist jäid aga puutumata nii loss kui ka selle varad. Küll aga rüüstati lossi aastal 1919, mil selle hõivas hõivas Nõukogude Liit. Suur osa lossi kunstivaradest viidi Minskisse ja anti seal muuseumile.

Antoni Albrecht Wilhelm Radziwill alustast taas lossi varade tagasiostmist. Temal õnnestus saada Radziwillide kunstivarasid tagasi nii Krakówist kui ka Lvivist.

Aastal 1944 avati lossi ruumides sanatoorium. Selle käigus hävitati vana interjöör. Lossi hakati taastama alles peale Valgevene iseseisvumist, mil selle omanikuks sai Valgevene kultuuriministeerium. Restaureerimistööde käigus süttis loss aga aastal 2002 põlema.

Uued rekonstrueerimistööd algasid kohe peale põlengut. Restaureerimistööde käigus otsustati taastada loss selle algsel kujul ja kõrvaldada viimasel kahel sajandil loodud muudatused. Rekonstrueerimistööd lõppesid aastal 2011. Aastal 2005 arvati Niasviži loss UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Praegu asub Niasviži lossis muuseum.