Tema Keiserliku Majesteedi Isikliku Kantselei Kolmas Osakond

Tema Keiserliku Majesteedi Isikliku Kantselei Kolmas Jaoskond (vene keeles Третье отделение Собственной Его Императорского Величества Канцелярии) oli Venemaa keisririigi riikliku julgeoleku ametkond aastatel 1826–1880, mis tegeles eelkõige poliitiliste ja usuliste teisitimõtlejate jälitamisega.

Tema Keiserliku Majesteedi Isikliku Kantselei Kolmas Jaoskond (lühemalt tuntud lihtsalt Kolmanda jaoskonna nime all) kuulus Venemaa keisrile allunud Majesteedi Isiklikku Kantseleisse ning läbi kantselei osakondade teostas Venemaa keiser oma ainuisikulist riigivalitsemist ning kontrolli riigiasutuste tegevuse üle.

III jaoskond ja tema järglane poliitilise politseina Politseidepartmangu 3. Asjaajamise Eriosakond (1881–1898) ja Politseidepartmangu Eriosakond (1898–) (Особый отдел Департамента государственной полиции в составе Министерства внутренних дел) 1881–1883 asusid Peterburi linnas Fontanka kanali ääres asuvas Fontanka tänava majas nr. 16.

1883 nimetati ümber Riigipolitsei Departemangust (Департамента государственной полиции) lihtsalt Siseministeeriumi koosseisus olevaks Politseidepartemanguks (Департамент полиции составе Министерства внутренних дел''.

3. juulil 1826. aastal keiser Nikolai I poolt ukaasiga № 449 kinnitatud Kolmanda jaoskonna põhimääruse kohaselt, kuulusid osakonna pädevusse järgmised ülesanded:

• "... - kõik kõrgema politsei pädevusse antud ja kuuluvad juhtumid;
• riigis tegutsevate erinevate sektide ja usulahkude jälgimine;
• teatised avastatud võltsitud assignatsioonidest, rahavõltsimisest, templitest, dokumentidest jms, mille jälitamine ja edasine menetlemine jäi Rahandusministeeriumist lähtuvalt siseministeeriumile;
• üksikasjalikud andmed kõikidest isikutest, kes on politsei järelvalve all ning ka kõik sellealased korraldused;
• kahjulike ja kahtlustäratavate isikute väljasaatmine ja neile asukoha leidmine;
• kõigi kinnipidamiskohtade haldus (jälgimine ja majandamine), kus hoitakse kinni riiklikke kurjategijaid;
• kõik määrused välismaalaste suhtes, kes elavad Venemaa keisririigis, Venemaale saabuvad ja lahkuvad;
• teatised kõigist ilma erandita sündmustest;
• politseisse puutuvad statistilised andmed".

Ajalugu

Kolmas jaoskond asutati peale 14. detsembril 1825 toimunud dekabristide ülestõusu 3. juulil 1826 keiser Nikolai I korraldusel kui kõrgem poliitilise jälitusega tegelev politseiorgan, mille ametnike volitused ületasid kõigi teiste julgeoleku- ja korrakaitseüksuste volitusi, kuna ei allunud kohalikele valitsusorganitele vaid otseselt keisrile – Tema Keiserliku Majesteedi Isikliku Kantseleile.

Kolmanda osakonna asutaja ning esimene ülem oli baltisakslane Alexander von Benckendorff.

Kui riigivastaste poliitiliste süütegude avastamiseks jälitustegevusega tegelesid kolmanda jaoskonna ametnikud, siis kriminaalmenetluse normide alusel eeluurimise ja kohtueelse uurimisega riigivastastes ja poliitilistes süütegudes tegutsesid täitevvõimuna Sandarmi Üksikkorpusesse (Отдельный корпус жандармов) kuulunud sõjaväelased.

 Pikemalt artiklis Sandarmi Üksikkorpus

Uurimisorganina tööd alustanud jaoskonnast sai Nikolai I valitsusaja kõige efektiivsem politseiametkond, kuid uurimisfunktsioon asendus aja jooksul üha enam repressiivfunktsiooniga. Aleksander II valitsusajal muutus ametkond ka üha ebaefektiivsemaks ega suutnud enam toime tulla Venemaal üha laiemat ulatust omandava revolutsioonilise liikumisega.

Pärast Aleksander II vastu suunatud atentaadikatset 5. veebruaril moodustati 12. veebruaril 1880 Kõrgem Korraldav Komitee (Верховная распорядительная комиссия), millele allutati ka seni piiramatuid volitusi omanud Kolmas jaoskond. Sama aasta 6. augustil 1880 Kolmas jaoskond keiser Aleksander II ukaasiga № 61279 likvideeriti ja selle juures tegutsenud sandarmikorpus allutati Siseministeeriumi Politseidepartemangule.

Juhid ja organisatsioon

• 1826–1844 krahv Alexander von Benckendorff (1783–1844), III jaoskonnna šeff
• 1844–1856 krahv Aleksei Fjodorovitš Orlov (1787–1862)
• 1856–1866 vürst Vassili Andrejevitš Dolgorukov (1803–1868)
• 1866–1874 krahv Pjotr Andrejevitš Šuvalov (1827–1889)
• 1874–1876 Aleksandr Lvovitš Potapov (1818–1886)
• 1876–1878 Nikolai Vladimirovitš Mezentsov (1827–1878), tapeti Narodnaja Volja terroristi Sergei Kravtšinki poolt
  • 1878. aasta, august - september Nikolai Dmitrjevitš Selivjorstov, II osakonna komandöri kohusetäitja (kasutatud ka nimekuju Silvestrov (-1890 Pariis, kus tapeti Poola sotsialisti poolt);
• 15. september 1878–1880 Alexander Drenteln (1820–1888)

III osakonna juhi ja SÜKi komandöri ametiülesannete koondamine ühele isikule ei tähendanud siiski kahe asutuse allüksuste dubleerivate ametikohtade likvideerimist, nii oli eraldatud SÜK staabiülema ametikoht kuni 1839. aastani, mis liideti III jaoskonna juhi ametikohaga ning ülejäänud dubleerivad ametikohad likvideeriti alles 1842. aastal

III osakonna juhatajad (vene keeles управляющий III отделением):

• 1826–1831, Maximilian von Fock, (III osakonna salakantselei, direktor)
• 1831–1834, Aleksandr Nikolajevitš Mordvinov
• 1835–1856, Leonti Vassiljevitš Dubelt (Леонтий Васильевич Дубельт) III osakonna juhataja ja 1839. aastast ka Sandarmi Üksikkorpuse staabiülem;
• 1856–1861, Aleksandr Jegorovitš Timašev (Тимашев Александр Егорович), III osakonna juhataja ja Sandarmi Üksikkorpuse staabiülem;
• 1864-1874, Nikolai Vladimirovitš Mezentsov, III osakonna juhataja ja Sandarmi Üksikkorpuse staabiülem;

Kolmas jaoskond oli jagatud esialgu neljaks, hiljem viieks allüksuseks. Allüksused kandsid ekspeditsiooni (экспедиция) nimetust ja nende vastutusalad jagunesid:

• I – uurimis- ja jälitustegevuse korraldamine poliitilistes küsimustes ("предметами высшей полиции и сведениями о лицах, состоящих под полицейским надзором"); aastatel 1828–1842 ka teatrilavastuste tsensuur
• II – võitlus vanausuliste, sektantide, valerahategijatega; vanglate haldamine; mõisnike poolt talupoegade väärkohtlemisega seotud küsimuste lahendamine (раскольниками, сектантами, фальшивомонетчиками, уголовными убийствами; местами заключения и... крестьянским вопросом)
• III – kontroll välismaalaste viibimise ja tegevuse üle Venemaal
• IV – kaebused, kirjavahetuse korraldamine, personaliküsimused
• V – asutati 1842 ja võttis I ekspeditsioonilt üle teatrietenduste tsenseerimise

Poliitvangide kinnipidamiskohad

Kolmanda osakonna alluvuses tegutsesid mitmed riiklikud vanglad, kus peeti kinni riigi- ja riikliku usu vastaseid:

• Peeter-Pauli kindlus (Sankt Peterburg)
• Schlüsselburgi kindlus (Schlüsselburg)
• Dünaburgi kindlus (Dünaburg, kaasajal Daugavpils)
• Käkisalmi kindlus (Priozjorsk)
• Tallinna kindluse Paksu Margareeta suurtükitorn (Tallinn)
• Suzdali kloostri vangla (Suzdal)
• Solovetsi kloostri vangla (Solovetsi saartel)
• Orjoli sunnitöövangla (Orjol)

Valitseva režiimi poliitilisi oponente hoiti vangistuses Schlüsselburgi kindluses ning Sankt Peterburgis asunud Schwarzgoldi majas ja Peeter-Pauli kindluse ühes osas.

Tema Keiserliku Majesteedi Isikliku Kantselei Kolmas Jaoskond ja Eestimaa

Tema Keiserliku Majesteedi Isikliku Kantselei Kolmas Jaoskonna allüksused olid tsaariimpeeriumi rahutumates ja suuremat tähtsust omavates piirkondades nagu Peterburi, Moskva, Poola kuningriik. Eestimaa ja Liivimaa kubermangud revolutsioonilise või riigivastase tegevusega nende hulka ei ei kuulunud ning Kolmanda Osakonna alalist esindust neis ei olnud.

Eelnev Venemaa Keisririigi Politseiministeeriumi ministri Erikantselei

Tema Keiserliku Majesteedi Isikliku Kantselei Kolmas Osakond 1826-1880

Järgnev Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi Politseidepartemangu Salajane osakond

Kirjandus

• Троцкий Исаак Моисеевич III-е ОТДЕЛЕНИЕ ПРИ НИКОЛАЕ I, ISBN 5-289-01030-0

Välislingid

• Geschichte der Behordenorganisation Russlands von Peter dem Grossen bis 1917, lk.144-146