Solovetsi saared

Allikas: Vikipeedia
Valge meri.png

Solovetsi saared (vene Соловецкие острова, kõnekeeles ka Соловки) on saared Valges meres Onega lahes. Kuuluvad Arhangelski oblasti Primorski rajooni koosseisu.

Solovetsi saartel elas 1. jaanuari 2013 seisuga 917 inimest.

Suurimal saarel Solovetsil on lennuväli.

Solovetsi saarte muuseum-reservaat on kantud 1992 aastal UNESCO maailmapärandi nimekirja.

Saared[muuda | muuda lähteteksti]

Saarestiku kuus suuremat saart:

Lisaks on saarestikus sada väiksemat saart. Kogupindala on 347 km².

Loodus[muuda | muuda lähteteksti]

Saartel on künkaid kõrgusega kuni 88 meetrit, kõrgeim on Golgofa ('Kolgata') küngas Anzeril.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Solovetsi klooster

15. sajandi algul rajati saartele klooster, millest kujunes tähtsamaid õigeusu kloostreid Põhja-Venemaal. Kloostrikompleks on oluline uusaja esimese poole insener-tehniline ehitusmälestis.

Solovetsi vangilaagrid[muuda | muuda lähteteksti]

1917. aasta riigipöörde käigus võimu haaranud bolševikud sulgesid 1920. aastal kloostri ja rajasid selle hoonetesse 1923. aastal vangilaagri poliitvangidele, mida tuntakse GULAG-i esimese laagrina (Соловецкий Лагерь Особого Назначения, 'Solovetsi Eriotstarbeline Laager'; lühend СЛОН, SLON). Kinnipeetavate arv tipnes 1931. aastal 71 800-ga[1]. 1937. aastal reorganiseeriti vangilaager vanglaks. 1939. aastal likvideeriti vangla ja Solovetsi saared anti Põhjalaevastiku haldusse. Aastatel 1942–1945 tegutses saartel jungade kool.

1990. aastal tagastati Solovetsi klooster kirikule ning see alustas jälle tegevust ja taastamistöid.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Gregory, Paul R. ja Lazarev, Valery. The Economics of Forced Labor: The Soviet Gulag, lk 165

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Solovki – punasel piinasaarel. Esmaspäev, 2. aprill 1928, nr. 14, lk. 4.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]