4221. Eesti Vahikompanii

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
4221. Eesti Vahikompanii
4221 GdCo.svg
4221. Eesti Vahikompanii embleem.
Tegev 27. detsember, 19461964
Riik Eesti Eesti
Kuuluvus USA armee
Liik Jalavägi
Ülesanne Vahiteenistus
Suurus Kompanii
Garnison/staap Nürnberg, Saksamaa
Hüüdnimi Mustad mehed
Värvid      Must
Ülemad
Märkimisväärsed ülemad Vaido Viitre
Eduard Limion
Sümboolika
Kompanii lipp 4221 GdCo flag.svg

4221. Eesti Vahikompanii (inglise keeles 4221 Labor Service Company või Estonian Guard Company 4221) oli Saksa sõjaväes teeninud eestlastest Teise maailmasõja järel moodustatud vahikompanii, mis teenis USA okupatsiooniarmee koosseisus Nürnbergi protsessil sõjakurjategijaid valvates.

Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

4221. Eesti Vahikompanii loomine tugines eelkõige kolme mehe algatusele. Nendeks olid endine suurtükiväeohvitser Vaido Viitre, mereväeohvitser ja Eesti allveelaeva Kalev viimane kapten Verner Puurand ning endine USA lennuväe kapten, eestisõbralik Nathan Moxley, kes tollal oli ÜRO Abistamis- ja Taastamisadministratsiooni (UNRRA) teenistuses.

Esialgu saadi sõjaväe peakorterist luba väikese mudelüksuse moodustamiseks NürnbergFürthi sõjaväestaabi ja sõjaväepoe valvamiseks. Selle koosseisus oli 17 meest koos kahe juhiga, kes olid leitnant Artur Tammaru ja seersant Martin Ulpus. Paari-kolme kuu möödudes saadi luba suurendada üksus 42-meheliseks, ülesandega valvata sõjaväeposti ladusid.[1]

Ameeriklastest ülemused olid eestlaste teenistusega väga rahul. Erilist heakskiitu avaldas kolonel Orville Martin, mis tuli kasuks ka hiljem, koostöös sõjaväe peakorteriga Frankfurdis.[2]

Moodustamine[muuda | muuda lähteteksti]

1946. aasta sügisel saadi korraldus moodustada kompaniisuurune üksus (umbes 300 meest) ja saata see Mannheimi 2-kuulisele väljaõppele. Värbamisrühmad moodustati USA tsooni eesti laagreis: Augsburgis, Geislingenis ja "Valga" laagris. Ferdinand Kooli selgituse kohaselt sai Märzfaldis asunud laager endale "Valga" nimetuse seetõttu, et seal elanud eestlased ja lätlased jagunesid enam-vähem pooleks nagu kodumaal Valga linnas.

Kandidaatidelt nõuti ennekõike head tervist ja sõjaväelist kasvatust. Hiljem selgus, et 92% vastuvõetuist olid endised Eesti Leegioni võitlejad või lennuväe abiteenistujad. Veelgi enam, Ameerika Ühendriikide dipiide komisjoni peakorteri otsusega ei saanud ka Relva-SS-i kuulumine takistuseks USA-sse emigreerumisel.(dipii, Displaced Person, DP )[1]

Teenistus[muuda | muuda lähteteksti]

Peale Hermann Göringu, Rudolf Heßi ja teiste tähtsate kohtualuste surma, vahikompanii valvas Nürnbergi sõjavanglas teisi sõja kuritegijaid. Teenistujad kandsid musta vormi, valget vöörihma ja sinist kiivrit.

4221. Eesti Vahikompanii moodustati Nürnbergis ning liideti USA maaväe 6950. üksusega, mis vastutas sisemise julgeoleku eest. Vahikompanii vastutas Schwabachi küla toidu ja riiete lao valvamise eest ning valvas Nürnbergi sõjavanglas kohtualuseid. Vahikompanii juhtkonnas oli ülem kapten Vaido Viitre, ülema abi vanemleitnant Eduard Limion ja kompanii vanem vanemseersant Hugo Nõmmjärv.[1] Kompaniis oli kuus relvarühma ja staabirühm:

  • 1. rühm, ülem leitnant Tarmo Rae, vanem seersant Endel Pool. Maikuul 1947 tuli Arvi Sova vanem seersandiks;
  • 2. rühm, ülem leitnant August Ilves;
  • 3. rühm, ülem leitnant Artur Tammaru, vanem seersant Martin Ulpus;
  • 4. rühm, ülem leitnant Konstantin Kallas, vanem seersant Palomaa;
  • 5. rühm, ülem leitnant Elmar Kütt, vanem seersant Kaasik;
  • 6. rühm, ülem leitnant Loorents Palm, vanem seersant Meinhard Tallerma;
  • 7. staabirühm, ülem seersant Hugo Nõmmjärv. Siia rühma kuulusid autojuhid, mehaanikud, kokad, kirjutajad, varustus- ja relvalaoteenistujad, sanitarid ja puusepad.

Paar kuud kestnud väljaõppel (toimus oma juhtkonna juhtimisel, relvade alal käis kohal Ameerika sõjaväeinstruktor) tehti riviõppust, laskmist, siseõppusi vahtkonna teadusest ja muud. Igapäevane väliõppus lõppes kell 21.00 Eesti hümni laulmisega.

1947. aasta veebruari lõpul sai õppeaeg läbi ja kompanii paigutati Dutzendeichi kasarmuisse Nürnbergi lähedal. Kompanii peamine ülesanne oli Nürnbergi sõjatribunali ja vangla valvamine. Peale kohtumaja ja vangla olid eestlastest vahtkonnad ka bensiini-, laskemoona-, varustus- ning söeladudes. Lisaks valvati kohvikuid, Noorte Meeste Kristliku Ühingu kohalikku haru, ujumisbasseine ja mõnel juhul ka tähtsate ameeriklaste peatumiskohti.[2]

Vahiteenistujate relvastusse kuulunud karabiin.

Nürnbergi kohtuhoonet valvas seest ja väljast 30 eesti meest, teised käisid kaasas Ameerika sõjaväepolitseiga ning kolmandad olid autojuhid. Neil, kes vahis olid, oli võimalus ka relvi kanda.[3] Vahiteenistujate esindusvorm oli mustaks värvitud USA sõjaväevorm, käisel õla juures riideriba tekstiga "Estonia" ja selle all varrukal Eesti lipuvärvidega kilp. Esindusvormi ehtis heledas toonis lips. Vormi must värv tõi töö- ja vahikompanii meestele nimetuse "mustad mehed". Palka maksti Saksa markades, millel esialgu, kuni 1948. aasta rahareformini, veel õiget ostujõudu polnud.[4]

Selline elu- ja töökorraldus kestis kuni 1949. aasta väljarännu alguseni, mis tõi kompanii ellu palju muudatusi. Kompaniiülem kapten Viitre lahkus esialgu UNRRA teenistusse ning rändas hiljem Kanadasse. Uueks ülemaks sai seejärel kapteniks ülendatud endine ülema abi Eduard Limion. Väljarände tõttu, peamiselt USA-sse, Kanadasse, Rootsi, Belgiasse ja Austraaliasse, hõrenes ka meeskond. Kuivõrd samal ajal hakati likvideerima Bambergis asuvat eesti üksust, sai 4221. vahikompanii sealt ohvitseride näol täiendust.[2]

Eestlastest moodustatud töö- ja vahikompaniide arvukuse kõrgpunktiks jäi 1948. aasta lõpp ja 1949. aasta algus. Siis tegutses kuus eesti kompaniid, igaühes vähemalt 200 meest. Lisaks teenis eestlasi teiste rahvuste kompaniides ja mõnel puhul ka väiksema allüksusena. Kokku formeeriti eestlastest neli vahikompaniid (nr 4221, 4027, 4228 ja 4229), igaühes 240 meest. USA poolt kompaniide formeerimist koordineerinud kolonel Orville Martin ja kapten Nathan Moxley hindasid kõrgelt eestlaste tööoskust ja -moraali ning olid töö tulemustega ülimalt rahul. Peale vahikompaniide loodi 7127. transpordikompanii (Estonian Truck Co) nr 7127 ja kolm pioneerikompaniid (Estonian Construction Engineering Co) nr 8090, 8745 ja 8747. Frankfurdis formeeris kapten Peeter Animägi Geislingeni sõjavangilaagrist vabanenud eestlastest töökompanii nr 8716. Üldse käis eesti väeosadest USA armees läbi umbes 5000 Eesti sõjameest.[5]

4221. Eesti Vahikompanii likvideeriti 1964. aastal Pirmasensis.[6]

Saksamaal eesti põgenikest formeeritud 4221. vahikompanii taaskohtumine toimus ESTO 2000 raames Tartu College'is Torontos. Kokku võttis üritusest osa 18 kunagist kompanii liiget.[1]

Dokumentaalfilm[muuda | muuda lähteteksti]

Nürnbergi protsessil kohtualuseid valvanud 4221. Eesti Vahikompaniist valmis 2006. aastal Eesti Televisiooni Brüsseli korrespondendi Indrek Treufeldti (autor) ja Kalle Käeseli (režissöör) dokumentaalfilm "Mehed unustatud armeest". Filmi valmimist toetasid Eesti Filmi Sihtasutus ja Eesti Kultuurkapital.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Luts, K: Eesti sõdurid USA mundris. Horisont 3/2007
  2. 2,0 2,1 2,2 Luts, K: Saksamaal USA okupatsioonitsoonis moodustatud Eesti töö- ja vahikompaniidest. – Laidoneri muuseumi aastaraamat 2005. Tallinn: Eesti Sõjamuuseum, lk 196
  3. Luts, K: Saksamaal USA okupatsioonitsoonis moodustatud Eesti töö- ja vahikompaniidest. – Laidoneri muuseumi aastaraamat 2005. Tallinn: Eesti Sõjamuuseum, lk 202
  4. Luts, K: Saksamaal USA okupatsioonitsoonis moodustatud Eesti töö- ja vahikompaniidest. – Laidoneri muuseumi aastaraamat 2005. Tallinn: Eesti Sõjamuuseum, lk 199
  5. Vaino Kallas. Eestlastest sõjamehed USA vahi- ja tööpataljonides. Pärnu Postimees, 29. november 2005
  6. Kallas, V: Eestlastest sõjamehed USA vahi- ja tööpataljonides. Pärnu Postimees, 29. november 2005

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]