El Greco

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Hispaania kunstnikust; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge El Greco (täpsustus).

El Greco
El greco.JPG
El Greco autoportree
Sünninimi Doménikos Theotokópoulos
Sünniaeg 1541
Kreeta, Venezia vabariik
Surmaaeg 7. aprill 1614
Toledo, Hispaania
Rahvus kreeklane
Tegevusala maal, skulptuur ja arhitektuur
Kunstivool manerism
Tuntud teoseid "Kristuse lahtiriietamine", 1577–1579
"Krahv Orgazi haudapanek", umbes 1586–1588
"Toledo vaade", u. 1596–1600
"Viienda pitseri avamine", (1608–1614)
"Püha Martin ja kerjus", 1597–1599
"Püha perekond", 1595

El Greco (1541 Kreeta7. aprill 1614 Toledo) oli Hispaania renessansiajastu maalikunstnik, skulptor ja arhitekt. Teda tunti hüüdnime "El Greco" (Kreeklane)[1] järgi, mis viitas tema Kreeka päritolule. Maalidele kirjutas ta oma pärisnime kreeka keeles (Δομήνικος Θεοτοκόπουλος; Doménikos Theotokópoulos).

El Greco sündis Kreetal, mis oli sel ajal Venezia vabariigi osa ning ikoonimaalijate "Kreeta koolkonna" keskus. 26-aastaselt Veneziasse elama asudes oli ta juba meister oma erialal.[2] 1570. aastal kolis ta Rooma, kus avas töökoja. Itaalias viibimise ajal lisandusid El Greco stiili manerismi ja Itaalia renessansi elemendid. Aastal 1577 asus ta elama Hispaaniasse Toledosse, kus elas ja töötas kuni surmani. Toledos valmisid El Greco suuremad tellimustööd ning tuntumad maalid.

El Greco dramaatiline ja ekspressionistlik stiil tekitas tema kaasaegsetes nõutust, kuid 20. sajandil hakati tema kunsti kõrgelt hindama. El Greco stiili peetakse nii ekspressionismi kui ka kubismi eelkäijaks. Tema isik ning teosed on olnud inspiratsiooniallikaks luuletajatele ja kirjanikele, teiste seas Rainer Maria Rilkele ja Níkos Kazantzákisele. Tänapäeva uurijad on El Grecot nimetanud nii omapäraseks kunstnikuks, et teda ei saa paigutada ühessegi tavapärasesse kunstikoolkonda.[3] Ta on tuntud eelkõige oma looklevate väljavenitatud kehade ja sageli fantastilise värvikasutuse poolest, mille puhul Bütsantsi koolkonna traditsioonid on ühendatud klassikalise läänele omase maalistiiliga.[4]

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lapsepõlv ja perekond[muuda | redigeeri lähteteksti]

El Greco sündis 1541. aastal kas Fodele või Candia (tänapäeval Irákleio Kreetal) külas. Ta pärines jõukast linnaperekonnast, kes oli tõenäoliselt pärast Venezia vabariigis aastatel 1526–1528 toimunud ülestõusu Chaniást Candiasse saadetud.[5] El Greco isa Geórgios Theotokópoulos (suri 1556) oli kaupmees ja maksukoguja. Tema emast ega esimesest abikaasast ei ole midagi teada.[6] El Greco vanem vend Manoússos Theotokópoulos (1531 – 13. detsember 1604) oli jõukas kaupmees ning veetis oma elu viimased aastad (1603–1604) El Greco Toledo kodus.[7]

Itaalia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Noore El Greco jaoks oli loomulik alustada karjääri Venezias, sest Kreeta oli Venezia vabariigi võimu all. El Greco elust Itaalias on vähe teada.

Aastal 1570 kolis El Greco Veneziast Rooma. Ei ole teada, kui kaua ta Roomas viibis; ta võis naasta Veneziasse aastatel 1575–1576, veel enne kui ta Hispaaniasse kolis.[8] Roomas võeti ta Giulio Clovio soovitusel vastu külalisena Palazzo Farneses, mille kardinal Alessandro Farnese oli muutnud kunsti- ja vaimukeskuseks. Seal puutus ta kokku linna intellektuaalse eliidiga, sealhulgas Rooma õpetlase Fulvio Orsiniga, kelle kogusse kuulus hiljem El Greco seitse maali (sealhulgas "Vaade Siinai mäele" ja "Clovio portree").[9]

Erinevalt teistest Veneziasse kolinud Kreeta kunstnikest muutis El Greco oluliselt oma stiili ning püüdis teistest eristuda, leiutades uue ja ebatavalise tõlgenduse religioossetest teemadest.[10] Tema Itaalias maalitud tööd olid mõjutatud selle perioodi Venezia renessansist – vilkad väljavenitatud kujud, mis meenutasid Tintorettot, ning värviline raamistik, mis seob teda Tizianiga. Kui El Greco elas veel Roomas, külastas teda ühel suvepäeval Clovio. El Greco istus pimendatud toas, sest pimedus edendas tema mõttetööd paremini kui päevavalgus, mis segas tema "sisemist valgust".[11] Roomas viibimise ajal ilmusid tema töödesse vägivalla elemendid, perspektiivi jõulisem kasutamine ning korduvalt keerlevad ja väänlevad kujud ning raevukad liigutused.

Kui El Greco Rooma elama asus, olid Michelangelo ja Raffael juba surnud, kuid nende eeskuju noortele maalikunstnikele oli tugev ning isegi valdav. El Greco otsustas jätta endast Rooma märgi maha ning kaitsta oma kunstilisi vaateid, ideesid ja stiili.[12] Tema kiituse pälvisid Antonio da Correggio ja Parmigianino[13], kuid tal ei olnud aukartust Michelangelo "Viimse kohtupäeva" ees (Sixtuse kabelis); ta tegi paavst Pius V-le ettepaneku, et maalib kogu maali üle, et see vastaks uuele ja rangemale katoliiklikule mõtteviisile.[14] Kui temalt küsiti hiljem arvamust Michelangelo kohta, vastas El Greco, et "ta oli hea mees, kuid maalida ta ei osanud".[15] Nii olemegi silmitsi teatud paradoksiga: El Greco olevat Michelangelosse kehvasti suhtunud ning teda isegi laitnud, kuid ei suutnud ise tema mõjutustele vastu seista.[16] Michelangelo mõjutusi võib leida hilisemates El Greco töödes, nagu näiteks "Püha liiga allegooria".[17] Maalides ühes oma töös Michelangelo, Tiziani, Clovio ja eeldatavalt Raffaeli portreesid, ei väljendanud El Greco mitte üksnes oma tänulikkust, vaid soovis nendega ka võistelda. El Greco kommentaaridest nähtub, et El Greco pidas Tiziani, Michelangelot ja Raffaeli jäljendamist väärt eeskujudeks.

Omapäraste kunstiliste vaadete (näiteks Michelangelo tehnika laitmine) ja iseloomu tõttu kogus El Greco Roomas üsna peagi vaenlasi. Arhitekt ja kirjanik Pirro Ligorio kutsus teda "rumalaks välismaalaseks" ning hiljuti avastatud arhiivimaterjalid paljastavad löömingu Farnesega, kes käskis noorel kunstnikul oma paleest lahkuda.[18] 6. juulil 1572 esitas El Greco selle kohta ametliku kaebuse. Mõni kuu hiljem, 18. septembril 1572, maksis El Greco oma maksud Püha Luuka gildile Roomas.[19] Sama aasta lõpus avas El Greco oma töökoja ning palkas abilisteks kunstnikud Lattanzio Bonastri de Lucignano ja Francisco Preboste.

Hispaania[muuda | redigeeri lähteteksti]

Toledosse elama asumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

"Neitsi ülestõusmine" (1577–1579, õlimaal lõuendil, 401 × 228 cm, Chicago Kunstiinstituut) oli üks üheksast Santo Domingo el Antiguo kirikule tehtud maalist, mis oli El Greco esimeseks tööks Hispaanias Toledos

Aastal 1577 rändas El Greco Madriidi, seejärel Toledosse, kus valmisid tema täiseas loodud tööd.[20] Sel ajal oli Toledo suure asustustihedusega Hispaania religioonipealinn, millel oli "hiilgav minevik, jõukas olevik ja ebakindel tulevik".[21] Roomas oli El Greco teeninud ära mõnede intellektuaalide austuse, kuid pidi vastu võtma ka mõningate kunstikriitikute vaenulikkuse.[22] 1570-ndatel oli hiiglaslik klooster-palee El Escorial alles ehitusjärgus ning Hispaania kuningal Philip II oli raskusi leidmaks hoone kaunistamiseks suurte maalidega häid kunstnikke. Titian oli surnud ning Tintoretto, Veronese ja Anthonis Mor keeldusid kõik Hispaaniasse tulemast. Philip pidi lootma Juan Fernándes de Navarrete väiksemale andekusele, kelle gravedad y decoro ("tõsiduse ja väärikuse") kuningas heaks kiitis. Kuid ta oli just 1579. aastal surnud; see hetk oleks pidanud El Greco jaoks olema ideaalne.[23] Clovio ja Orsini kaudu kohtus El Greco hispaania humanisti ja Philipi agendi Benito Arias Montanoni, vaimuliku Pedro Chacóni ja Toledo katedraali dekaani Diego de Castilla poja Luis de Castillaga.[24] Tänu El Greco sõprusele Castillaga sai kunstnik oma esimesed suured tellimused Toledos. Ta saabus Toledosse juulis 1577 ning allkirjastas lepingud mitmete maalide teostamiseks, mis pidid kaunistama Silose Saint Dominici kloostrit Tolidos. Siis valmis ka tema kuulsamaid töid El Espolio ("Kristuse lahtiriietamine")[25] Septembriks 1579 oli El Greco maalinud Santo Domingo jaoks üheksa maali, kaasa arvatud "Püha kolmainsus" ja "Neitsi ülestõusmine". Need teosed said kunstniku maine aluseks Toledos.

El Greco ei plaaninud Toledosse elama jääda, kuna ta soovis saavutada Philipi soosingut ning jätta tema õukonda märk maha.[26] Ta suutis tõepoolest saada monarhilt kaks suurt tellimustööd: "Püha liiga allegooria" ja "Saint Maurice`i märterlus". Kuid kuningale need tööd ei meeldinud ning St Maurice`i altarimaal paigutati kapiitlisaali, mitte kabelisse nagu algselt oli plaanitud. El Grecole ta rohkem tellimustöid ei andnud.[27] Kuninga rahulolematuse põhjused on ebaselged. Mõned uurijad arvavad, et Philipile ei meeldinud kaasaegsete inimeste paigutamine religioossetesse stseenidesse; teised arvavad, et El Greco tööd rikkusid vastureformatsiooni põhireeglit, mis ütleb, et maalil on sisu stiilist olulisem.[28] Philip pööras enda poolt tellitud kunstiteostele isiklikku tähelepanu ning tal oli väga kindel maitse. Philipi järgmine katsetus Federico Zuccariga oli veelgi vähem edukas.[29] Igatahes lõpetas Philipi rahulolematus El Greco igasugused võimalikud lootused kuninglikule eestkostele.

Hilisemad aastad[muuda | redigeeri lähteteksti]

"Krahv Orgazi haudapanemine" (1586–1588, õlimaal lõuendil, 480 × 360 cm, Santo Tomé, Toledo), praeguseks El Greco tuntuim töö, kirjeldab populaarset kohalikku legendi. Erakordselt suur maal, mis on selgelt jagatud kaheks: taevane tegevus ülal, maine all.

Kuninga soosinguta pidi El Greco Toledosse jääma, kus teda 1577. aastal suurepärase kunstnikuna vastu võeti.[30] 17. sajandi jutlustaja ja poeet Hortensio Félix Paravicino on öelnud: "Kreeta andis talle elu ning maalikunstniku ametioskused, Toledo aga parema kodumaa kus ta läbi Surma hakkas saavutama igavest elu."[31] 1585. aastal olevat ta palganud abiliseks Francisco Preboste ning asutanud töökoja kus loodi nii altari raamistikke ja kujusid kui ka maale.[32] 12. märtsil 1586 sai ta töötasu oma praeguseks tuntuima töö, “Krahv Orgazi matmine", eest.[33] El Greco jaoks olid aastad 1597–1607 väga intensiivsed. Sel ajal sai ta mitmed suured tellimused ning tema töökojas loodi mitmetele reliogioossetele institutsioonidele pildilisi ja skulpturaalseid ansambleid. Selle perioodi suuremad tööd olid Toledo San José kabeli kolm altarit (1597–1599); kolm maali (1596–1600) Colegio de Doña María de Aragon`ile Madridis ning peaaltar, neli külgaltarit ning maal St. Ildefonso (1603–1605) de la Caridad Haigla (Halastuse haigla) kabelile Illescases.

1607–1608 sattus El Greco töötasu teemadel pikaajalisse juriidilisse vaidlusse Halastuse haigla juhtidega; see ja teised juriidilised lahkarvamused olid põhjuseks tema majanduslikule kitsikusele elu lõpuaastatel.[34] 1608. aastal sai ta oma viimase suurema töötasu Toledo Ristija Johannese Haiglalt.

Toledost sai El Grecole kodu. Säilinud lepingutes mainitakse teda alates 1585. aastast kui üürnikku Marquis de Villenale kuuluvas kompleksis, mis koosnes kolmest korterist ja 24-st toast.[35] Just nendes korterites, kus asusid ka tema töökojad, veetis ta oma ülejäänud elu maalides ja õppides. Tema elustiil oli küllaltki märkimisväärne – mõnikord tellis ta endale õhtusöögi kõrvale meeleolu looma muusikud. See, kas ta elas oma hispaanlannast kaaslase Jerónima de Las Cuevasega, kellega ta tõenäoliselt ei abiellunud, ei ole kinnitust leidnud. Naine oli tema ainsa poja Jorge Manueli (sündinud 1578) ema. Pojast sai samuti maalikunstnik, kes abistas oma isa ning jätkas tema kompositsioonide kordamist ka mitmeid aastaid pärast stuudio pärimist. 1604. aastal sündis Jorge Manueli ja Alfonsa de los Moralesi poeg ja El Greco lapselaps Gabriel, kelle ristis Toledo valitseja ning kunstniku isiklik sõber Gregorio Angulo.

Tavera haiglale tellimustöö teostamise ajal jäi El Greco tõsiselt haigeks ja kuu hiljem, 7. aprillil 1614 suri ta 73 aastasena. Mõni päev enne, 31. märtsil, andis ta oma pojale volituse oma testamendi loomiseks, tunnistajateks olid kaks kunstniku kreeklasest sõpra (El Greco ei kaotanud kunagi sidet oma kreeka juurtega).[36] Ta maeti Santo Domingo el Antigua kirikusse.[37]


Kunst[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tehnika ja stiil[muuda | redigeeri lähteteksti]

"Kristuse lahtiriietamine" (El Espolio) (1577–1579, õlimaal lõuendil, 285 × 173 cm, Toledo katedraali käärkamber) on üks kuulsamaid El Greco altarimaale. El Greco altarimaalid on tuntud oma dünaamilise kompositsiooni ja uuenduslikkuse poolest.

El Greco stiili põhialuseks oli intuitsiooni ja fantaasia ülimuslikkus loomingu subjektiivsuse üle. El Greco heitis kõrvale klassitsistlikud kriteeriumid nagu proportsioon ja mõõtmed. Ta uskus, et graatsia on kunsti ülim eesmärk, kuid maalikunstnik saavutab graatsia vaid siis, kui ta suudab keerukamaidki probleeme ilmse kergusega lahendada.

El Greco pidas värve kõige olulisemaks ning taltsutamatumaks elemendiks maalikunstis ning kuulutas, et värvid on vormist ülimad. Maalikunstnik ja teoreetik Francisco Pacheco, kes külastas El Grecot 1611. aastal kirjutas, et kunstnikule meeldisid "jämedakoelised ja segamata värvide laigud, mis olid tõendiks tema käteosavusest".[38]

Esimesena seostas El Greco kunsti manerismi ja antinaturalismiga kunstiajaloolane Max Dvořák.[39] Tänapäeva uurijad peavad El Grecot "tüüpiliseks maneristiks" ning peavad eeskujudeks renessansi neoplatonismi.[40] Nicholas Penny arvab, et "Hispaanias lõi El Greco oma isikliku stiili."[41]

Oma täiskasvanuea töödes demonstreeris El Greco talle omast kalduvust rohkem dramatiseerida kui kirjeldada. Tugevad emotsioonid kanduvad maalilt üle otse vaatajatele. Pacheco arvates oli El Greco häiriv, vägivaldne ja kohati näiliselt hoolimatult loodud stiil õpitud meetod loomaks stiili vabadust. Eelistades maalida eriti pikki ning saledaid figuure ja väljavenitatud kompositsioone mis teenisid nii ilmekuse kui ka esteetilisi eesmärke, jõudis ta loodusseaduste ignoreerimiseni ning venitas nii veelgi oma kompositsioone pikemaks, eriti kui need olid mõeldud altarimaalideks.[42] Inimkeha anatoomia muutub El Greco töödes järjest ebamaisemaks.

El Greco stiilile on omane eriline valguse kasutus. Jonathan Brown on märkinud: "igal kujul näib olevat oma isiklik sisemine valgus või peegeldab see valgust, mille allikas ei ole tuvastatav".[43]

Tänapäeva uurijad kinnitavad Toledo tähtsust El Greco stiili lõplikus kujunemises ning rõhutavad kunstniku võimet kohandada oma stiili vastavalt ümbritsevale keskkonnale.[44] Harold Wethey väidab, et "olenemata kreeka päritolust ja Itaalias õpitud erialastest oskustest sukeldus kunstnik Hispaania religioossesse keskkonda niivõrd, et muutus Hispaania müstitsismi tähtsaimaks visuaalseks esindajaks".[45]

El Greco oli ka suurepärane portreemaalija, kes suutis lisaks portreteeritava välistele omadustele edasi anda ka tema iseloomu.[46] Portreesid on kunstnik maalinud vähem kui religioosseid maale. Wethey kõrvutab tema portreesid Tiziani ja Rembrandti vastava loominguga".[47]

Arhitektuur ja skulptuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

El Greco oli oma eluajal lugupeetud arhitekt ja skulptor.[48] Tavaliselt kujundas ta terve altari ise, töötades nii arhitekti, skulptori kui ka maalikunstnikuna – näiteks de la Caridad`i haigla puhul. Seal kaunistas ta haigla kabeli, kuid puidust altar ja skulptuurid on kõik tõenäoliselt hävinud.[49] El Espolio ("Kristuse lahtiriietamine") tarbeks valmistas kunstnik kullatud puidust altari mis on hävinud, kuid väike skulptuuride grupp St. Ildefonso ime on siiani raamistiku küljes säilinud.[50]

Tema tähtsaim arhitektuuriline saavutus oli Santo Domingo el Antiguo kirik ja mungaklooster, mille tarbeks valmisid ka skulptuurid ja maalid.[51] El Grecot peetakse maalikunstnikuks, kes ühendas arhitektuuri oma maalikunstiga.[52] Teda on tunnustatud ka tema enda kahele maalile valmistatud raamide eest.

Oma Vitruviuse raamatu De architectura koopiasse on El Greco kirjutanud märkusi, milledes ta kummutab Vitruvius'e poolehoiu arheoloogiliste leidude, kanooniliste proportsioonide, perspektiivi ja matemaatika asjus. Vitruvius'e viisi muuta proportsioone kompenseerimaks kaugust vaatajast, pidas El Greco koletuks. El Greco tundis vastumeelsust reeglite vastu arhitektuuris; eelkõige uskus ta loomisvabadusse ja seisis uudsuse, vaheldusrikkuse ja keerukuse eest. Taolised ideed olid aga tolle ajastu arhitektuuriringkondade jaoks liialt ekstreemsed.[53]

Pärand maailmale[muuda | redigeeri lähteteksti]

Surmajärgne tuntus[muuda | redigeeri lähteteksti]

"Püha kolmainsus" (1577–1579, 300 × 178 cm, õlimaal lõuendil, Museo del Prado, Madrid, Hispaania) on üks "Santo Domingo el Antiguo" kiriku tarbeks loodud töödest.

Kuna El Greco tööd vastandusid varasele barokkstiilile, mis oli 17. sajandi alguses laialt levinud ja tõrjus välja ka viimased märgid 16. sajandi manerismist, siis El Grecost peale tema surma suurt lugu ei peetud.[54] El Grecot ei mõistetud ning tal puudusid mõjukad järgijad.[55] Vaid tema poeg ja mõni vähetuntud maalikunstnik valmistasid nõrku koopiaid tema töödest. 17. sajandi lõpu ja 18. sajandi alguse Hispaania kriitikud kiitsid tema meisterlikkust kuid kritiseerisid tema antinaturalistlikku stiili ja keerukat ikonograafiat. Mõned neist kriitikutest, nagu näiteks Acislo Antonio Palomino de Castro y Velasco ja Juan Agustín Ceán Bermúdez kirjeldasid tema töid kui "naeruväärseid", "tobedaid" ja "põlastusväärseid".[56] Palomino ja Bermúdezi arvamusi korrati Hispaania historiograafias sageli, kasutades lisaks sõnu nagu "kummaline", "pentsik", "originaalne", "ekstsentriline" ja "veider".[57] Nendes tekstides kordub sageli ka fraas "sukeldunud ekstsentrilisusesse", mis aja jooksul arenes "hulluseks".

Romantismi tuulte saabumisega 18. sajandi lõpus hakati El Greco töid uue pilguga vaatama.[55] Gautier pidas El Grecot ideaalseks romantiliseks kangelaseks ("andekas", "valesti mõistetud", "hull"). Tema oli esimene, kes väljendas selgelt oma poolehoidu El Greco hilisema stiili vastu.[57] Prantsuse kriitikud Zacharie Astruc ja Paul Lefort aitasid taastada huvi El Greco maalide vastu. 1890-ndatel sai El Greco Pariisis elavate hispaania maalikunstnike eeskujuks ja mentoriks.[58]

1908. aastal avaldas hispaania kunstiajaloolane Manuel Bartolomé Cossío esimese ülevaatliku kalatoogi El Greco töödest; selles raamatus nimetati El Grecot hispaania koolkonna rajajaks.[59] Samal aastal rändas Hispaaniasse prantsuse ekspressionismi õpetlane Julius Meier-Graefe, kes kavatses uurida Velásquezi, kuid sattus hoopis El Greco lummusesse; ta kirjeldas oma kogemusi raamatus "Spanische Reise" (Hispaania reis), milles El Grecost sai suur maalikunstnik, kes ei mahtunud minevikus valitsenud kitsasse kunstiringkonda.[60] Meier-Graefe nägi El Greco töödes modernsuse ettekuulutust.[61] Järgmiste lausetega on Meier-Graefe kirjeldanud El Greco mõju omaaegsetele kunstiliikumistele:

Ta [El Greco] on avastanud terve uute võimaluste maailma. Isegi ta ise ei suutnud kõiki neid võimalusi ammendada. Kõik generatsioonid peale teda elavad tema reaalsuses. Tema ja tema õpetaja Titiani vahel on suurem erinevus kui tema ja Renoiri või Cézannei vahel. Sellele vaatamata on Renoir ja Cézanne võrratu originaalsuse meistrid, sest El Greco keelt ei ole võimalik ära kasutada kui selle kasutaja seda üha uuesti uueks ei loo.

—Julius Meier-Graefe, The Spanish Journey[62]

Arstid August Goldschmidt ja Germán Beritens väitsid, et El Greco maalis taolisi väljavenitatud inimkehi, sest tal oli probleeme nägemisega (võimalik progresseeruv astigmatism või kõõrdsilmsus) mille tõttu ta nägi kehasid pikemana kui need tegelikult olid; arst Arturo Perera viitas aga, et taolise stiili põhjuseks on marihuaana kasutamine.[63]


Mõjutused teistele kunstnikele[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maali "Viienda pitseri avamine" (1608–1614, õlimaal, 225 × 193 cm., New York, Metropolitan Museum) peetakse põhiliseks inspiratsiooniallikaks Picasso maalile "Les Demoiselles d'Avignon" (1907, õlimaal lõuendil, 243.9 × 233.7 cm., New York, Museum of Modern Art), millel näib olevat teatud morfoloogilisi ja stilistilisi sarnasusi maaliga "Viienda pitseri avamine"

Efi Foundoulaki on öelnud: "20. sajandi alguse maalikunstnikud ja teoreetikud "avastasid" uue El Greco kuid selle protsessi käigus avastasid ja paljastasid nad ka iseennast".[64] Tema väljendusrikkus ja värvikasutus mõjutas Eugène Delacroixi ja Édouard Maneti.[65] Esimese kunstnikuna märkas El Greco tööde morfoloogias strukturaalset kodeeringut üks kubismi eelkäijatest, Paul Cézanne.[55] Võrdlev morfoloogiline analüüs paljastas kahe kunstniku ühisosad nagu näiteks inimkeha moonutamine, punakad ja (näiliselt) töötlemata taustad ning sarnasused ruumi kujutamisel.[66] Brown arvab, et "Cézanne ja El Greco on hoolimata neid eraldavatest sajanditest vaimsed vennad".[67]

Sümbolistid ja Pablo Picasso oma sinisel perioodil kasutasid El Greco külma tonaalsust, võttes kasutusele tema askeetlike figuuride anatoomia. Ajal mil Picasso töötas maali "Les Demoiselles d'Avignon" kallal, külastas ta oma sõpra Ignacio Zuloagat viimase stuudios Pariisis ning uuris El Greco maali "Viienda pitseri avamine" (mis kuulus 1897. aastast Zuloagale).[68] Seos maalide "Les Demoiselles d'Avignon" ja "Viienda pitseri avamine" vahel märgiti ära 1980-ndate alguses, kui analüüsiti kahe töö stilistilisi sarnasusi ja motiive.[69]

El Greco töödest leiab mitmeid analoogiaid kubismile iseloomulikele joontele nagu moonutused ja aja materialistlik tõlgendamine. Picasso arvates on El Greco tööde ülesehitus kubistlik.[70] 22. veebruaril 1950 alustas Picasso oma teiste maalikunstnike tööde "parafraseerimise" seeriat maaliga "Maalikunstniku portree El Greco järgi".[71]

Ekspressionistid keskendusid El Greco ilmekatele moonutustele. El Greco mõjutas ka Jackson Pollockit. Aastaks 1943 oli Pollock lõpetanud kuuskümmend joonistust El Greco järgi ning omas kreeta meistrist kolme raamatut.[72]

El Greco on inspireerinud ka nüüdiskunstnikke. Kysa Johnson kasutas El Greco maali "Pühast vaimust rasestumine" mõnede oma tööde kompositsiooniliseks raamistikuks ja meistri anatoomilised moonutused peegelduvad mõnevõrra Fritz Chesnuti portreedes.[73]

El Greco iseloom ja tööd inspireerisid luuletaja Rainer Maria Rilket. Üks komplekt Rilke poeeme (Himmelfahrt Mariae I.II., 1913) põhines otseselt El Greco maalil "Pühast vaimust rasestumine".[74] Kreeka kirjanik Nikos Kazantzakis, kes tundis El Grecoga hingesugulust pealkirjastas oma autobiograafia "Ülevaade Grecole" ning ülistas Kreetal sündinud kunstnikku.[75]

1998. aastal andis Kreeka elektroonikahelilooja ja artist Vangelis välja kunstnikust inspireeritud sümfooniaalbumi "El Greco". See album on edasiarendus varasemale Vangelise albumile "Foros Timis Ston Greco" (Austusavaldus El Grecole).

Kreetal sündinud kunstniku elu kujutab Kreeka, Hispaania ja Ühendkuningriigi koostöös 2007. a. valminud film "El Greco".

Loomingu hulk[muuda | redigeeri lähteteksti]

El Greco tööde täpse arvu üle on peetud innukaid vaidlusi. Peale kunstiajaloolase Rodolfo Pallucchini mõjukat uuringut aastast 1937 kasvas El Grecole omistatud tööde arv märgatavalt. Pallucchini omistas El Grecole väikese triptühhoni Galerii Estenses Modenas põhinedes signatuurile ("Χείρ Δομήνιχου", Doménikose käega loodud) Modena triptühhoni keskpaneeli tagumisel poolel.[76] Üksmeelselt leiti, et antud triptühhon on tõepoolest üks El Greco varajasematest töödest ning Pallucchini teos muutus aluseks, mille järgi töid El Grecole omistati.[77] Vaatamata sellele väitis Wethey, et Modena triptühhon ei ole kuidagi El Grecoga seotud ning avaldas 1962. aastal kataloogi raisonné, milles on El Grecole omistatud tööde hulk suuresti vähendatud. Kui kunstiajaloolane José Camón Aznar pidas El Greco omaks 787–829 maali, siis Wethey vähendas selle arvu 285 autentse tööni ning sakslasest hispaania kunsti uurija Halldor Sœhner omistas kreeta meistrile vaid 137 tööd.[viide?]

Hiljem, peale El Greco signatuuri leidmist maalilt "Neitsi suremine" 1983. aastal ning peale ulatuslikke uuringuid arhiivides on uurijad järk-järgult veendumas, et Wethey hinnangud ei olnud täiesti korrektsed ja tema kataloogis avaldatu võib anda moonutanud ülevaate kogu El Greco kunstist ja tema arengust. Signatuuri avastamine maalilt "Neitsi suremine" viis kolme teise "Doménicos"e allkirjaga maali omistamiseni El Grecole (Modena triptühhon, St. Luke`i maal neitsist ja lapsest ja Magi kummardamine) ning seejärel hakati autentseteks pidama teisigi maale – mõned neist signeeritud, mõned mitte.[78] Vaidlused El Greco tööde täpse arvu teemadel on jäänud lahendamata ning Wethey kataloog raisonné on nende lahkarvamuste keskpunktiks.[79]

El Grecole on omistatud ka mõned skulptuurid, näiteks "Epimetheus ja Pandora". See kaheldav fakt põhineb Pacheco tunnistusel (ta nägi El Greco stuudios kujukeste sarja, kuid need võisid olla ka üksnes mudelid). Säilinud on ka El Greco neli joonistust; kolm neis on ettevalmistavad tööd Santo Domingo el Antiguo altari tarbeks ning neljas on visand ühe tema maali "Ristilöömine" tarbeks.[80]


Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Theotokópoulos sai endale nime "el Greco" Itaalias, kus inimeste tundmine nende päritoluriigi või -linna nime järgi oli sel ajal tavapärane. Vaatamata sellele allkirjastas ta enamiku oma töödest nimega Δομήνικος Θεοτοκόπουλος. Artikkel (El) tuleb kas itaalia keele veneetsia dialektist või (tõenäolisemalt) hispaania keelest. Hispaania keeles oleks tema nimi el Griego. Itaalias ja Hispaanias tunti kreeta meistrit Dominico Greco nime all. Alles pärast surma sai ta tuntuks El Greco nime all.
  2. J. Brown. El Greco of Toledo, lk 75–77
  3. Encyclopaedia Britannica, 2002
  4. M. Lambraki-Plaka. El Greco—The Greek, lk 60
  5. M. Lambraki-Plaka. El Greco—The Greek, lk 40–41
  6. M. Scholz-Hansel. El Greco, lk 7
    * M. Tazartes. El Greco, lk 23
  7. M. Scholz-Hansel. El Greco, lk 7
  8. A.L. Mayer. Notes on the Early El Greco,lk 28
  9. M. Scholz-Hansel, El Greco, lk 19
  10. R.G. Mann. Tradition and Originality in El Greco's Work, lk 89
  11. M. Acton. Learning to Look at Paintings, lk 82
  12. M. Scholz-Hänsel. El Greco, lk 20
    * M. Tazartes. El Greco, lk 31–32
  13. M. Kimmelman. El Greco, Bearer Of Many Gifts
  14. M. Scholz-Hänsel. El Greco, lk 20
  15. M. Lambraki-Plaka. El Greco—The Greek, lk 47–49
  16. A. Braham. Two Notes on El Greco and Michelangelo, lk 307–310
    * J. Jones. The Reluctant Disciple
  17. L. Boubli. Michelangelo and Spain, lk 217
  18. M. Tazartes. El Greco, lk 32
  19. Brown-Mann. Spanish Paintings, lk 42
  20. Encyclopaedia Britannica, 2002}}
    * M. Tazartes. El Greco, lk 36
  21. Brown-Kagan. View of Toledo, lk 19
  22. M. Tazartes. El Greco, lk 36
  23. Trevor-Roper, Hugh; Princes and Artists, Patronage and Ideology at Four Habsburg Courts 1517–1633, Thames & Hudson, London, 1976, pp. 62–68
  24. M. Lambraki-Plaka, El Greco—The Greek, 43–44
  25. M. Irving, How to beat the Spanish Inquisition
  26. M. Lambraki-Plaka. El Greco—The Greek, lk 45
  27. M. Scholz-Hansel. El Greco, lk 40
  28. M. Lambraki-Plaka. El Greco—The Greek, lk 45
    * J. Brown, El Greco and Toledo, 98
  29. Trevor-Roper, op cit pp. 63, 66–69
  30. J. Pijoan, El Greco—A Spaniard, 12
  31. L. Berg, El Greco in Toledo
  32. Brown-Mann, Spanish Paintings, 42
    * J. Gudiol, Iconography and Chronology, 195
  33. M. Tazartes, El Greco, 49
  34. M. Tazartes, El Greco, 61
  35. Encyclopaedia The Helios, 1952
  36. M. Scholz-Hansel, El Greco, 81
  37. Hispanic Society of America, El Greco, 35–36
    * M. Tazartes, El Greco, 67
  38. A. E. Landon, Reincarnation Magazine 1925, 330
  39. J.A. Lopera. El Greco: From Crete to Toledo, lk. 20–21
  40. J. Brown. El Greco and Toledo, lk. 110
    * F. Marias. El Greco's Artistic Thought, lk. 183–184
  41. N. Penny, At the National Gallery
  42. M. Lambraki-Plaka. El Greco, lk. 57–59
  43. J. Brown, El Greco and Toledo, lk 136
  44. N. Hadjinikolaou, Inequalities in the work of Theotocópoulos, lk 89–133
  45. Encyclopaedia Britannica, 2002
  46. The Metropolitan Museum of Art, El Greco
  47. Encyclopaedia Britannica, 2002
  48. W. Griffith, Historic Shrines of Spain, 184
  49. E. Harris, A Decorative Scheme by El Greco, 154
  50. Encyclopaedia Britannica, 2002
  51. I. Allardyce, Historic Shrines of Spain, 174
  52. Lefaivre-Tzonis, The Emergence of Modern Architecture, 164
  53. Lefaivre-Tzonis, The Emergence of Modern Architecture, 164
  54. "Greco, El". Encyclopaedia Britannica. 2002.
  55. 55,0 55,1 55,2 M. Lambraki-Plaka, El Greco—The Greek, 49
  56. Brown-Mann, Spanish Paintings, 43
    * E. Foundoulaki, From El Greco to Cézanne, 100–101
  57. 57,0 57,1 E. Foundoulaki, From El Greco to Cézanne, 100–101
  58. J. Russel, Seeing The Art Of El Greco As Never Before
  59. Brown-Mann, Spanish Paintings, 43
    * E. Foundoulaki, From El Greco to Cézanne, 103
  60. Talbot Rice, Enjoying Paintings, 165
  61. J.J. Sheehan, Museums in the German Art World, 150
  62. Julius Meier-Graefe, The Spanish Journey, 458
  63. M. Tazartes, El Greco, 68–69
  64. E. Foundoulaki, From El Greco to Cézanne, 113
  65. H.E. Wethey, El Greco and his School, II, 55
  66. E. Foundoulaki, From El Greco to Cézanne, 105–106
  67. J. Brown, El Greco of Toledo, 28
  68. C.B. Horsley, The Shock of the Old
  69. R. Johnson, Picasso's Demoiselles d'Avignon, 102–113
    * J. Richardson, Picasso's Apocalyptic Whorehouse, 40–47
  70. E. Foundoulaki, From El Greco to Cézanne, 111
    * D. de la Souchère, Picasso à Antibes, 15
  71. E. Foundoulaki, From El Greco to Cézanne, 111
  72. J.T. Valliere, The El Greco Influence on Jackson Pollock, 6–9
  73. H.A. Harrison, Getting in Touch With That Inner El Greco
  74. F. Naqvi-Peters, The Experience of El Greco, 345
  75. Rassias-Alaxiou-Bien, Demotic Greek II, 200
    * Sanders-Kearney, The Wake of Imagination, 10
  76. M. Tazartes, El Greco, 25
  77. R. Pallucchini, Some Early Works by El Greco, 130–135
  78. D. Alberge, Collector Is Vindicated as Icon is Hailed as El Greco
  79. R.G. Mann, Tradition and Originality in El Greco's Work, 102
  80. El Greco Drawings Could Fetch £400,000, The Guardian

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Brown, Jonathan (ed.) (1982). "El Greco and Toledo". El Greco of Toledo (catalogue). Little Brown. ASIN B-000H4-58C-Y.
  • Lambraki-Plaka, Marina (1999). "El Greco-The Greek". Kastaniotis. ISBN 960-03-2544-8.
  • Scholz-Hansel, Michael (1986). "El Greco". Taschen. ISBN 3-8228-3171-9.
  • Tazartes, Mauricia (2005). "El Greco". Explorer. ISBN 960-7945-83-2.
  • Mayer, Aygust L. (January 1939). "Notes on the Early El Greco". Burlington Magazine for Connoisseurs (The Burlington Magazine Publications, Ltd.) 74 (430): 28–29+32–33.
  • Mann, Richard G. (2002). "Tradition and Originality in El Greco's Work" (PDF). Journal of the Rocky Mountain 23: 83–110. The Medieval and Renaissance Association. 
  • Acton, Mary (1991). "Learning to Look at Paintings". Oxford University Press. ISBN 0-521-40107-0.
  • Braham, Allan (June 1966). "Two Notes on El Greco and Michelangelo". Burlington Magazine (The Burlington Magazine Publications, Ltd.) 108 (759): 307–310.
  • Boubli, Lizzie (2003). "Michelangelo and Spain: on the Dissemination of his Draughtmanship". Reactions to the Master edited by Francis Ames-Lewis and Paul Joannides. Ashgate Publishing, Ltd.. ISBN 0-7546-0807-7.
  • Brown Jonathan, Mann Richard G. (1997). "Tone". Spanish Paintings of the Fifteenth Through Nineteenth Centuries. Routledge (UK). ISBN 0-415-14889-8.
  • Brown Jonathan, Kagan Richard L. (1982). "View of Toledo". Studies in the History of Art 11: 19–30.
  • Pijoan, Joseph (March 1930). "El Greco — A Spaniard". Art Bulletin (College Art Association) 12 (1): 12–19.
  • Gudiol, José (September 1962). "Iconography and Chronology in El Greco's Paintings of St. Francis". Art Bulletin (College Art Association) 44 (3): 195–203.
  • Hispanic Society of America (1927). El Greco in the Collection of the Hispanic Society of America. Printed by order of the trustees.


Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]