Ekfraas

Ekfraas on kirjeldamistehnika, mida kasutatakse kunstiteoste kirjeldamiseks või kommenteerimiseks, aga ka kirjandusžanr, mis sisaldab selles tehnikas loodud tekste. Sõna “ekfraas” tuleneb kreeka keelest: ek – välja; phrasis – ütlema, ning levinuim tõlge sellele ongi “kirjeldus” (Webb, 2012).

Definitsioon

Mõiste täpne defineerimine on keeruline, sest see on aja jooksul oluliselt muutunud. Ka tänapäeval kasutavad kunsti- ja kirjandusteadlased, ajaloolased ning seda tehnikat praktiseerivad kunstnikud/kirjanikud ekfraasi mõistet kohati erinevas kontekstis ja tähenduses. Kõige laiemas käsitluses kujutab ekfraas endast tekstilise ja visuaalse info suhestumist ehk pildi ja sõna kommunikatsiooni. Sageli defineeritakse ekfraasi kui visuaalse representatsiooni verbaalset representatsiooni, mis tähendab erinevate (audio)visuaalsete tekstide verbaalset kirjeldamist ja üldisemalt verbaliseerimisvõimekuse arengut kultuuris (Clüver 2017, Brosch 2018).

Tänapäeval loetakse ekfraasiks üldiselt vaid kunstiteoseid kirjeldavaid tekste, ent varem on seda tehnikat kasutatud palju laiemalt. Ekfraas sai alguse Vana-Kreekas, kui ilmus mõistena Aphthoniuse käsiraamatus "Progymnasmatas" retoorilise harjutusena kõnepidajatele. Selle harjutuse või meetodi eesmärk oli treenida kõnepidajaid looma kõnesid nii, et need ärataksid kuulajate tähelepanu ja kujutlusvõime. Selleks kasutati detailseid ja kaasahaaravaid kirjeldusi inimestest, kohtadest, sündmustest, taimedest või loomadest. Vana-Kreeka retoorikud Theon (I saj pKr), Hermogenes (arvatavasti II saj pKr), Aphthonius (IV saj pKr) ja Nikolaos (V saj pKr) on ekfraasi definitsioonis küllaltki ühel nõul, kirjeldades seda kui kõne, mis haarab kuulaja tähelepanu, tuues kõneldava nähtuse või inimese olemuse eredalt tema silme ette. Seejuures teemad, mida kirjeldati, ei olnud piiritletud ega omanud ka erilist tähtsust – põhiline oli kuulaja kujutlusvõime äratamine ning kirjeldatavast esemest, inimesest, sündmusest või olukorrast võimalikult elava kujutluspildi loomine. Retoorikud arutlesid küll sõna ja pildi ning teksti ja kujutlusvõime vahelise suhte ja seoste üle, kuid ekfraasi kitsendamine vaid kunstiteoste kirjeldusena ei olnud relevantne küsimus. Sellest hoolimata on ekfraasist hiljem sageli räägitud ekslikult kui konkreetselt kunstiteose kirjeldamisest, mis sai sellisel kujul alguse juba antiikajal. (Webb, 2012)

Kuigi tänapäeval on levinud arusaam, et ekfraas on sõna ja pildi vaheline kommunikatsioon; tekst, mis kirjeldab kunstiteoseid (tekstid omakorda saavad samuti kunstilise väärtuse), ei ole ka see definitsioon lõplikult paigas. Endiselt puudub ühine arusaam, mille kirjeldamine ja millisel viisil on ekfraas (näiteks kas majade või hoonete kirjeldamine kuulub sellesse žanrisse). (Webb, 2012) Ekfraasi mõiste on radikaalselt ümber sõnastanud Siglind Bruhn, kes defineerib seda kui „ühes meediumis loodud reaalse või fiktsionaalse teksti representatsiooni teises meediumis” (Bruhn 2000: 8).

Ekfrastilise meetodi abil loodud tekstist endast võib saada uus kunstiteos, näiteks luuletus, kusjuures kirjeldatav kunstiteos ei pruugi tegelikult eksisteerida, vaid võib olla teksti autori fantaasia. Ühtlasi võib kirjeldaja põimida oma tekstis objektiivset kirjeldust fantaasiaga, lisades reaalsele objektile fiktsionaalseid elemente või narratiive.

Ajalugu

Esimesed näited ekfraasist ilmnesid Vana-Kreekas. Kõige kuulsam neist, mida peetakse ühtlasi ekfrastilise traditsiooni alguseks on kirjeldus Achilleuse kilbist Homerose “Iliase” 18. raamatus. Homeros põimib värsis visuaalset ja verbaalset informatsiooni, kirjeldades nähtusi, mida pildil eksisteerida ei saa (näiteks heli ja liikumine) koos nähtustega, mis võivad olla reaalselt kilbil kujutatud (näiteks materjalid, värvid, visuaalsed detailid). Ühtlasi on tema kirjeldused nii meisterlikud, et pilt kilbist kerkib vaataja silme ette hoolimata tõsiasjast, et see ei pruugi tegelikkuses eksisteerida. Nendest aspektidest kujunes aja jooksul ekfraasi kui iseseisva žanri tuum. (Munsterberg, 2009) Hiljem jätaksid sama tehnikaga teisedki kreeka proosakirjanikud, näiteks Lucian ja Philostratos (Webb, 2012). Philostratose teos "Imagines", mis kirjeldab ning selgitab 65 kunstiteost, mida autor oletatavasti nägi, on märgilise tähtsusega ekfraasi kui žanri kujunemisel. Siiski, Homeros ega hilisemad autorid ei sõnastanud ega mõtestanud oma teoseid ekfrastilistena ning ekfraas kui kirjandusžanr, mis kirjeldab visuaalseid kunstiteoseid, defineeriti alles sajandeid hiljem. (Webb, 2012)

Ekfrastilisi tekste, mis kannavad endas ka ilukirjanduslikku väärtust, hakati uuesti viljelema renessansis, ühtlasi suurenes siis tekstide hulk, mille puhul kirjeldatav kunstiteos võis olla ka teksti autori kujutlusvõime vili, mitte reaalselt eksisteeriv teos (Munsterberg, 2009).

Üks kuulsamaid näiteid ekfraasist on inglise luuletaja John Keatsi (1795–1821) luuletus “Ode on a Grecian Urn” (1819). Sarnaselt Homerosega kombineerib Keats kirjelduses nii objekte, mis päriselt vaasil olla võisid, kui ka nähtusi, mida ainuüksi visuaal edasi anda ei suuda. (Munsterberg, 2009)

19. sajandil levisid eriti Inglismaal värvikaid kirjeldused maalidest. Kuna piltide reprodutseerimine oli kallis ja aeganõudev, leiti lahendus piltide kirjeldamise näol, mida sai kiiremini levitada. Selliseid tekste on kirjutanud näiteks John Ruskin, Walter Pater ja William Hazlitt. (Munsterberg, 2009) Selle ajastu tekstidest ilmneb ekfraas ka näiteks Henrik Ibseni näidendis "Naine merelt", mis algab kirjeldusega maalist, mis kujutab surevat merineitsit. Samuti Fjodor Dostojevski romaanis "Idioot", kus peategelane Lev Mõškin on tugevalt mõjutatud maalist, millel on kujutatud Kristust, ning Oscar Wilde'i romaanis "Dorian Gray portree", milles pilt on üks romaani peategelastest. (Vikipeedia, 2023)

Filmikunsti leiutamine 19. sajandil ning visuaalkultuuri plahvatuslik areng ja laialdane levik mõjutas oluliselt ekfraasi kui meetodi kasutamist ja ekfrastiliste tekstide mitmekesistumist. Nüüdseks on ekfraas põimunud väga erinevatesse eluvaldkondadesse ning saanud lisaks iseseisvale kirjandusžanrile oluliseks uurimisobjektiks ka näiteks semiootikas, antropoloogias ja sotsioloogias.

Ekfraasi kui iseseisva žanri kujunemine

Kuigi ekfraasi on mainitud juba Vana-Kreekas, on see mõiste aja jooksul oluliselt muutunud ning tänapäeval ekfraasi all mõistetavat ei saa adekvaatselt võrrelda selle mõiste esialgse tähendusega. Vana-Kreekas nimetati ekfraasiks harjutust kõnepidajatele. See kujutas endast mingi inimese, eseme või sündmuse meisterlikku kirjeldamist kõne osana. Siinkohal polnud oluline objekt või subjekt mida kirjeldati, vaid kirjelduse detailsus ja sõnaosavus, mis vaatajas elava kujutluspildi ärataks ning hoiaks tähelepanu kõnepidajal. (Webb, 2012) Seega ekfraasi kui tehnikat või kirjandusžanri, mille subjektiks on kunstiteosed, Vana-Kreekas ei eksisteerinud.

Ekfraasi kui kirjandusžanrit, mille sisuks on kunstiteoseid kirjeldavad tekstid, hakati uurima ning sõnastama alles 19. sajandil, kui saksa arheoloog F. Matz avaldas traktaadi “De Philostratorum in describendis imaginibus fide” (1867), milles analüüsis mitmeid antiikajast pärit kirjeldusi, sealhulgas Philostratose tekste, nende lähtepunkte ja tõepärasust. Matz ei kasutanud küll eriti terminit “ekfraas” ning ei pööranud selle kontseptsioonile tähelepanu, kuid tema analüüsil on oluline roll ekfraasi kui kirjelduse, mille lähtepunktiks on visuaalne kunstiteos, kujunemisel. (Webb, 2012)

Pärast Matzi arendasid ekfraasi kui iseseisvat žanri prantsuse teadlased E. Bertrand ja A. Bougot. Ka nemad uurisid antiikajast pärit tekste, sh Philostratose teoseid, ent hakkasid ühtlasi koondama antiikajast pärit objektide ja nähtuste kirjeldusi. Mõlemad väitsid, et sellised tekstid peaksid moodustama eraldi žanri ehk ekfraasi. Sellesse žanrisse kuuluvate tekstide lähtepunktiks olevaid objekte kitsendasid H. Piot ja J. Bompaire, samuti prantsuse teadlased. Nad asusid koondama tekste, mis kirjeldasid arhitektuuri või kujutava kunsti teoseid. Ekfraasi kui iseseisva žanri defineeris lõplikult ning eraldas selle esialgsest tähendusest austria filoloogi L. Spitzeri analüüs J. Keatsi luuletusest "Ode on a Grecian Urn". (Webb, 2012)

Eestis

Eestis on ekfraasi käsitlenud näiteks Virve Sarapik raamatus “Keel ja kunst” (Sarapik, 2003) ning Silvia Kurr, kes kaitses Tartu Ülikoolis doktoritöö teemal “Material Ekphrasis: Bringing Together New Materialisms and Ekphrastic Studies” (Kurr, 2023). Samuti Peeter Torop artiklis “Filmikunst ja maalikunst II” (Torop, 2023).

Loomingus on ekfrastilisi võtteid kasutanud näiteks režissöör Martti Helde filmis "Risttuules" (2014) (Torop, 2023). Veel üks näide ekfraasist Eestis on Gerda Kordemetsa raamat "Klass", mis on kirjutatud Ilmar Raagi samanimelise filmi (2007) põhjal.

Kuuluvus

Ekfraasi saab paigutada mitmesugustesse valdkondadesse. Antiikaja kontekstis kuulub ekfraas retoorikasse, kus seda kasutati kõnede ilmestamiseks ning elavamaks muutmiseks. Teisalt kuulub ekfraas kunstiteaduse paradigmasse, kuna säilinud kirjeldused hävinenud kunstiteostest on kunstiajaloolastele äärmiselt olulised infoallikad.

Ekfraasi saab liigitada ka kirjandusteaduse alla, kuna ekfrastilised tekstid moodustavad eraldi kirjandusžanri, millel on tänaseks küllaltki pikk ajalugu ning ekfraas kui tehnika on kirjanikele oluline töövahend.

Vaata ka

• Ekfraas filmis
• Ekfraas muusikas
• Ekfraas meediauuringutes
• Ekfraas antropoloogias

Kirjandus

• Brosch, Renate 2018. Ekphrasis in the Digital Age: Responses to Image. — Poetics Today 39: 2, 225–243.
• Clüver, Claus 2017. Ekphrasis and Adaptation. Thomas Leitch (ed). The Oxford Hand­book of Adaptation Studies. New York: Oxford University Press.
• Kurr, Silvia. 2023. Material Ekphrasis: Bringing Together New Materialisms and Ekphrastic Studies. Doktoritöö. Tartu Ülikool: Kunstide ja humanitaarteaduste teaduskond, Kultuuriuuringute Instituut, Kirjandus- ja teatriteaduste Osakond.
• Munsterberg, Marie. 2009. Ekphrasis. Writing about art. https://writingaboutart.org/pages/ekphrasis.html
• Sarapik, Virve. 2003. Keel ja kunst. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus
• Torop, Peeter. 2023. Filmikunst ja maalikunst II. Teater. Muusika. Kino. nr 5
• Vikipeedia. 2023. Ekphrasis. https://en.wikipedia.org/wiki/Ekphrasis
• Vikipeedia. 2023. Imagines. https://en.wikipedia.org/wiki/Imagines_(work_by_Philostratus)
• Webb, Ruth. 2012. Ekphrasis ancient and modern: The invention of a genre. Word and Image: A Journal of Verbal/Visual Enquiry. https://doi.org/10.1080/02666286.1999.10443970