Herbaarium

Allikas: Vikipeedia

Herbaarium on kuivatatud taimede, vetikate või seente (fungaarium) teaduslik või õppeotstarbeline kollektsioon[1], mille ülesandeks neid säilitada äratuntaval ja vaadeldaval viisil. Herbaariumiks nimetatakse ka asutust või ruumi, kus neid kollektsioone hoitakse.[1]

Herbaarium kui teaduslik taimekogu[muuda | muuda lähteteksti]

Herbaariumi arvestuslik ühik on herbaarleht, st ühele paberile monteeritud, ühest kohast ja ühel ajal kogutud samast taksonist taimi, sammalde puhul samblaümbrik.[2]

Soontaimede herbaariumis on taimed kuivatatud pressitult ning tavaliselt kinnitatud aluspaberile. Sammalde, samblike ja seente herbaariumides kasutatakse hoidmiseks paberist kotte.

Iga herbaarlehe või samblakoti juurde kuulub etikett, millel on andmed eksemplari kogumiskoha, kogumisaja, koguja ja määramistulemuse kohta.

Eesti peamine teaduslik herbaarium on Maaülikooli botaanika osakonnas. Selle alusel koostati 11-köiteline Eesti NSV floora ning rida taimemäärajaid. Tartu Ülikooli botaanikaaias asub suur õppeherbaarium.

Botaanik ja taimegeograaf Liivia Laasimer on iseloomustanud kuivatatud taimede kogusid teaduse ja ühtlasi terve kultuuri varasalvena: "Herbaariumidel on hindamatu teaduslik väärtus: nad on võrreldavad arhiivimaterjalidega, mille uurimisel võib ka sajandite pärast teha uusi teaduslikke avastusi või korrigeerida varasemaid tõekspidamisi. Herbaariumidest võib leida nii mõndagi unikaalset, eriti praegusel ajal, mil looduslikud taimekooslused, kust võiks saada täiendavat materjali, järk-järgult kaovad. /---/ Mingi taimerühma uurija peab sageli läbi töötama materjali mitmete teiste maade herbaariumides".[3]

Herbaariumi mõiste[muuda | muuda lähteteksti]

Sõna pärineb ladina keelest ja herba tähendab 'rohtu' ja herbarius liitsõnades 'rohu-' või 'taime-'.[2]

Kitsamas mõistes on herbaarium kuivatatud, pressitud ja ülevaatlikult korraldatud teaduslik taimekogu või õppekogu. Laiemas mõistes on herbaarium asutus või ruum, kus taimekogu hoitakse ja kasutatakse.[2]

Keskajal nimetati herbaariumiks taimeraamatut, milles käsitleti ravim- ja kasulikke taimi.[2] Raamatukujuline herbaarium vahetus ka tänapäeval kasutatavate lahtiste herbaarlehtede vastu 18. sajandil.[2] Eesti vanimad säilinud herbaarlehed pärinevad 18. sajandi teisest poolest Friedrich Simon Morgensterni herbaariumist, mida säilitatakse Tartu ülikooli loodusmuuseumi botaanika-ja mükoloogiamuuseumis.[2]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 TEA entsüklopeedia 8. köide, 2012.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Toomas Kukk, "Herbaariumi käsiraamat", Tallinn: Hea Lugu, lk 23, 2015
  3. Liivia Laasimer "Herbaarium - teaduslik kultuurivara" Eesti Loodus 3/1970 (lk 141-145), lk 141; cit. via Tiiu Speek "Botaanikud Chamisso ja Eschscholtz Californias" Akadeemia 5/2012 (lk 835-879), lk 849