Hugo Pärtelpoeg

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Hugo Pärtelpoeg

Hugo Osvald Pärtelpoeg (7. veebruar 1899 Kuremaa vald, Tartumaa29. aprill 1951 Ozjorlag, Omski oblast) oli Eesti advokaat, poliitik ja Otto Tiefi valitsuse rahaminister.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Lapsepõlv ja õpingud[muuda | muuda lähteteksti]

Hugo Osvald Pärtelpoeg sündis 1899. aasta 7. veebruari varahommikul kell 5 Tartumaal Vaiatu mõisas. Perekond kolis mõne aasta pärast Tallinnasse, kus Hugo Pärtelpoeg läks Tallinna Kaubanduskooli. Hiljem jätkas ta õpinguid Tallinna Rahvaülikooli Seltsi Erakolledžis. Vabadussõja puhkedes liitus Tallinna Kooliõpilaste Pataljoniga ning osales Vabadussõjas, kuni sai lahingu käigus haavata.[1]

Vabadussõjas osalenuna läks riigi toetusel tasuta õppima Tartu Ülikooli õigusteaduskonda. Ülikooli ajal oli ta Eesti Üliõpilasseltsi Ühendus liige ning selle esimees.[1] Noorte ühingu Tungal eestvedamisel väljastas kirjanduslikku ajakirja Tungal ning oli selle toimetaja. Ajakirjas avaldas ta oma kirjutatud luuletusi ja proosat.[2]

Hugo Pärtelpoeg lõpetas Tartu Ülikooli õigusteaduskonna 1925. aastal.

Töökäik[muuda | muuda lähteteksti]

Hugo Pärtelpoja töökäik algas 1917. aastal, kui ta oli Vene-Balti tehastes ametnik. Järgmistel aastatel, 1918–1921 töötas ta Kaubandus-Tööstusministeeriumis. 1925. aastal lõpetas ta ülikoolis õigusteaduskonna ning oli 1931. aastani vandeadvokaat Rein Eliaseri abi, kuniks ta ise vandeadvokaadina tööle hakkas. Paralleelselt töötas Hugo Pärtelpoeg ajavahemikul 1926–1928 Eesti Panga juriskonsuldi abina ning hiljem kuni 1940. aastani Eesti Panga juriskonsuldina.[1]

Eesti Panga direktor[muuda | muuda lähteteksti]

1940. aasta suvel lahkus Jüri Jaakson Eesti Panga presidendi kohalt ja uueks presidendiks sai Juhan Vaabel ning Eesti Panga direktori asetäitjaks[3] Hugo Pärtelpoeg.[4] ja direktori asetäitjaks Harald Raesaar. 1940. aasta sügisel Eesti Pank riigistati ning 9. oktoobri aktiga sai Eesti Pangast NSV Liidu Riigipanga vabariiklik kontor. Juba 1941. aasta septembris pärast Saksa võimu tulekut Eestisse avati jälle Eesti Pank ning selle direktoriks sai Hugo Pärtelpoeg, kes jäi Eesti Panga etteotsa kuni 1944. aastani.[5][6]

Eesti Vabariigi Rahvuskomitee ja Otto Tiefi valitsus[muuda | muuda lähteteksti]

14. veebruaril 1944 moodustati iseseisvuspüüdlustega Eesti Vabariigi Rahvuskomitee, mis oli 12-liikmeline endiste erakondade ja põrandaaluste gruppide esindus. Sama aasta kevadel arreteeriti viis Eesti Vabariigi Rahvuskomitee liiget, mille järel kutsuti nende asemele uued mehed: Otto Tief, Voldemar Sumberg, Richard Övel, Arnold Susi ning Hugo Pärtelpoeg.[7] Seoses Saksa vägede lahkumisega Eestist 1944. aasta septembris moodustati Otto Tiefi juhtimisel uus valitsus, mille rahaministriks sai Hugo Pärtelpoeg.[8]

Saksa julgeolekupolitsei arreteeris Hugo Pärtelpoja 1944. aasta septembris, kuid vabastas ta vahetult enne Nõukogude vägede Tallinnasse jõudmist. Olukorra halvenedes lahkusid Tiefi valitsuse liikmed Tallinnast enne Nõukogude tankide saabumist ning võtsid suuna Puise ranniku poole, kus pidi neid ees ootama Rootsist kutsutud kiirkaater. 22. septembri hilisõhtul peeti viimane valitsuse koosolek Põgari-Sassi küla baptistide palvemaja köögis. Paari päevaga selgus, et paati ei tule ning valitsuse liikmed, sealhulgas ka Hugo Pärtelpoeg, olid sunnitud hargnema.[9]

Hugo Pärtelpoeg ei jõudnud kaugele esialgsest põgenemiskohast ning tabati juba 4. oktoobril Läänemaal Põgari külas Elga talus[10]. Tema juurest leiti kaks kotti 915 000 Vene rublaga, mille ta oli Otto Tiefi korraldusel Eesti Pangast kaasa võtnud. Osa kaasa võetud rahast oli juba jagatud valitsusliikmete vahel ning pool oli jäetud Juhan Reigo venna juurde.[11]

Vangistus[muuda | muuda lähteteksti]

NSV Liidu Ülemkohtu sõjakolleegium mõistis 3. juulil 1945. aastal Hugo Pärtelpoja süüdi Nõukogude kodumaa reetmises ENSV-s Saksa okupatsiooni ajal. Talle määrati karistuseks kaheksa aastat sunnitöölaagrit ning viis aastat asumist Venemaal.[1] Arnold Susi kirjeldab oma mälestustes, et Hugo Pärtelpoega heidutas sunnitöölaagris ehtsa eestlasena töö narrimine ning ta suutis ka tolles keskkonnas sisendada oma sõpradele lootust ja elutahet.[12] Hugo Pärtelpoeg suri 29. aprillil 1951 Ozjorlagis.[1]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Eesti Punase Risti V klassi teenetemärk (21. veebruar 1940; Pärtelpoeg oli siis Eesti Panga juriskonsult).
  • 22. septembril 2013 asetati Tallinnasse Metsakalmistule kenotaaf Otto Tiefi valitsuse liikmetele ja kõrgetele riigiametnikele. Nende nimede hulgas on ka Hugo Pärtelpoeg.[13]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Helvi Hödrejärv. Hugo Pärtelpoeg – Isamaa eest elatud elu. Eesti Muinsuskaitse Seltsi ja Eesti Genealoogia Seltsi aastaraamat 2019. Aprill 2020. Tallinn.
  2. Noorte ühing Tungal. Tungal nr.7. Aprill 1921.
  3. Eesti Pangale uued direktorid, Postimees (1886-1944), nr. 195, 22 juuli 1940
  4. Maa Hääl, nr 84, 22. juuli 1940.
  5. Villu Zirnask. Eesti Panga lugu. Eesti Pank. 2019, lk 166.
  6. Märt Karmo. Eesti Pank. Eesti Pank. 1999, lk 36.
  7. Indrek Paavle. Õiguse ja omariikluse eest. Otto Tief (1889–1970). Rahvusarhiiv. Tartu 2014, lk 248–253.
  8. Vabariigi Presidendi käskkiri nr 1, 18.09.1944 (avaldatud: Tõotan, lk 191).
  9. Indrek Paavle. Õiguse ja omariikluse eest. Otto Tief (1889–1970). Rahvusarhiiv. Tartu 2014, lk 265.
  10. Kui Venemaal treenitud miilits pidas jahti H. Pärtelpojale ja rahale, Eesti Päevaleht = Estniska Dagbladet, 25 august 1971
  11. Indrek Paavle. Õiguse ja omariikluse eest. Otto Tief (1889–1970). Rahvusarhiiv. Tartu 2014, lk 273.
  12. Arnold Susi. Võõrsil vastu tahtmist. Mälestusi vangiajast ja laagripõlvest. Eesti Päevaleht; Akadeemia 2011.
  13. Viirand, Laur. "Metsakalmistul avati mälestusmärk Otto Tiefi valitsuse liikmetele". err.ee, 22.09.2012. Vaadatud 17.11.2020.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]