Voldemar Sumberg

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Voldemar Christian Sumberg (9. aprill 1893 Lõve vald13. veebruar 1965) oli eesti arst, Otto Tiefi valitsuse sotsiaalminister.

Ta õppis Tuhalaane apostliku õigeusu kihelkonnakoolis 1904–1907, Hugo Treffneri gümnaasiumis Tartus 1907–1913 ja Pärnu Aleksandri gümnaasiumis 1913–1915. Pärast gümnaasiumi lõpetamist õppis ta aastatel 1915–1918 Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas.

Ta võttis velskrina osa Vabadussõjast (1918–1920).

Ta õppis pärast Vabadussõda edasi Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas, mille lõpetas 1923. aastal.

Ta töötas aastatel 1922–1924 Tartu Ülikooli tervishoiu instituudis assistendina. Ta alustas 1922. aastal tööd Eesti Arstideseltside Liidu Tervishoiu Muuseumi asutamiseks Tartus – algul asjaajajana, aastatel 1923–1944 juhatajana. Eesti Tervishoiu Muuseum ja laialdane tervishoiualane teavitustegevus kujunesid tema elutööks.

Peale püsiekspositsiooni muuseumis (alates 1928. aastast ka selle Tallinna osakonnas) korraldas ta rändnäitusi, loenguid, raadioloenguid, samariitlaste ja esmaabi kursusi, andis välja trükiseid.

Ta toimetas ka ajakirja „Tervis“ ning „Tervise käsiraamatut“ (1938–1941) ja raamatut „Esimene abi õnnetusjuhtudel“ (1. väljaanne – 1927, järgnevad täiendatud väljaanded 1932–1943). Mõlema viimase teose kordustrükid ilmusid 1942–1944.

Ühiskondlik ja poliitiline tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Voldemar Sumberg oli Eesti Üliõpilaste Seltsi liige aastast 1915.

Ta oli juhtivatel kohtadel olnud Tartu Eesti Arstide Seltsis, Akadeemilises Arstiteaduse Seltsis, „Vanemuise“ Seltsis, Tartu Vangide Hooldamise Seltsis, Tartu Tiisikuse Vastu Võitlemise Seltsis, kirjastuses „Noor-Eesti“ jne.

Poliitiliselt oli ta Rahvusliku Keskerakonna liige.

Teise maailmasõjas[muuda | muuda lähteteksti]

1941. aasta Suvesõjas etendas Tervishoiu Muuseumis moodustatud vastupanurühm olulist rolli Tartu ülestõusus punavägede vastu.

Septembrist 1944 oli Voldemar Sumberg Eesti Vabariigi Rahvuskomitee liige.

18. septembril 1944 nimetati ta Otto Tiefi valitsuse sotsiaalministriks.

Septembris 1944 ei õnnestunud tal perega Eestist põgeneda, ta arreteeriti NKVD poolt 23. oktoobril 1944, mõisteti süüdi §58-1a, 58-11 järgi, karistuseks 8-aastane vabadusekaotus.

Vangilaagris ja pagenduses[muuda | muuda lähteteksti]

Lisaks esimesele karistusele määras laagrikohus talle 1949. aastal Eesti hümni laulmise eest (EÜSi aastapäeval) veel 8 aastat vangistust range režiimiga laagris.

Pärast laagrist vabanemist viibis koos abikaasaga (küüditatud 1949. aastal) asumisel Novosibirski oblasti Zdvinski rajoonis, seejärel asus 1957. aastal arstina tööle Kemerovo oblasti Novokuznetski rajooni Targai puhkekodusse.

Eestisse teda elama ei lubatud. Suri 13. veebruaril 1965, maeti Targai surnuaiale.

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema vanem vend oli vandeadvokaat ja poliitik Herman Sumberg.

Ta oli 1922. aastast abielus Marie (Maria) Sumbergiga (sünd Johanson).

Lapsed: Ants (Hans) (1927 Tartu – 2015 Austraalia) ja Eerik (1930 Tartu – 2010 Tartu)

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Dr. Voldemar Sumberg ja Eesti Tervishoiu Muuseum". Eesti Tervishoiu Muuseum. Tallinn 1995
  • "Tõotan ustavaks jääda...". Koostanud ja toimetanud Mart Orav ja Enn Nõu. Tartu 2004
  • Indrek Paavle. "Õigluse ja omariikluse eest. Otto Tief (1889–1976)". Tartu 2014

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]