Demarkatsiooniprobleem
Demarkatsiooniprobleem on filosoofiline probleem, mis seisneb raskuses leida kriteeriumid, mille järgi saab teadust eristada mitteteadusest, eriti pseudoteadusest. Seda piiritlust nimetatakse teaduse demarkatsiooniks. Probleemipüstitus lähtub eeldusest, et teaduse mõistet saab piiritleda viitamata teaduse päritolule.
Eeldusel, et teadus on tunnetusvahendina eelistatav, seisneb probleemi praktiline tähtsus selles, et nende kriteeriumide alusel saaks õigustada teaduse eelistamist pseudoteadusele näiteks õppekavade koostamisel, kohtuekspertide valikul, teabeallikate valikul poliitiliste otsuste tegemisel ja ravijate valikul.
Teaduse demarkatsiooni raskendab see, et teadus muutub, on heterogeenne ja tal esineb pseudoteadusele iseloomulikke puudusi.[1] Sellepärast on ka demarkatsioon muu hulgas ajasõlteline.
Demarkatsiooni objekt
[muuda | muuda lähteteksti]Demarkatsiooni puhul võidakse kõrvutada erinevaid asju:
- teooriaid (Karl Popper)[2]
- uurimisprogramme (Imre Lakatos)[3]
- uurimusi (Thomas Kuhn, Deborah Mayo)[4]
- episteemilisi välju, tunnetusdistsipliine (ühiste tunnetuseesmärkidega inimeste rühmi ja nende praktikaid) (Mario Bunge, Martin Mahner)[5]
- teaduslikke probleeme või küsimusi (Arto Siitonen)[6]
- praktikaid (Andrew Lugg, Robert L. Morris)[7]
Pole selge, kas mõni neist lähenemistest on teistele eelistatav.
Derkseni (1993) järgi tuleb demarkeerida pseudoteadlasi, sest teaduslikkusele pretendeerib isik.
Demarkatsioonikriteeriumid
[muuda | muuda lähteteksti]Loogiline positivism: verifitseeritavus
[muuda | muuda lähteteksti]Viini ringi loogiliste positivistide verifikatsionismi järgi saab teaduslikku väidet eristada metafüüsilisest väitest selle järgi, et teaduslik väide on verifitseeritav.
Popper: falsifitseeritavus
[muuda | muuda lähteteksti]Karl Popperi falsifikatsionistliku vaate järgi saab teadust demarkeerida pseudoteadusest ja metafüüsikast selle järgi, et teaduslik teooria on falsifitseeritav: "et väiteid või väidete süsteeme saaks pidada teaduslikeks, peavad nad saama olla konfliktis võimalike või mõeldavate vaatlustega"[8]. See võimaldab tema arvates eristada kogemusteaduse väiteid "kõigist teistest väidetest – olgu nad siis religioosse või metafüüsilise iseloomuga või lihtsalt pseudoteaduslikud".
Popperi kriteerium on leitud olevat liiga tugev, sest hea teadus ei pruugi seda rahuldada[9] ja seda võivad rahuldada pseudoteadused[10]. Pseudoteadused võivad vabalt esitada väiteid, mida saab falsifitseerida. Näiteks astroloogiat ja psühhoanalüüsi on falsifitseeritud.
Popperi kaitsjad osutavad sellele, et Popperi jaoks ei olnud falsifitseeritavus teaduslikkuse piisav kriteerium[11]: ta nõudis ka energilisi katseid teooriat proovile panna ja negatiivsete tulemuste aktsepteerimist.
Popper väitis hiljem, et falsifitseeritavus on teaduslikkuse tarvilik ja piisav kriteerium: "Lause (või teooria) on kogemusteaduslik siis ja ainult siis, kui ta on falsifitseeritav." Falsifitseeritavus puutub siin ainult lausete ja lauseklasside loogilisse struktuurisse.[12] Teoreetiline lause on falsifitseeritav siis ja ainult siis, kui ta on loogilises vastuolus mõne empiirilise lausega, mis kirjeldab loogiliselt võimalikku sündmust, mida oleks loogiliselt võimalik vaadelda.[13] Seega ei nõua falsifitseeritavus tegeliku falsifitseerimise võimalikkust.
Popper oli mõnda aega seisukohal, et loodusliku valiku teooria ei ole teaduslik teooria, sest ta väidab midagi lähedast väitele "Ellujääjad jäävad ellu". "Darvinism ei ole testitav teaduslik teooria, vaid metafüüsiline uurimisprogramm."[14] Seda vaadet kritiseerisid evolutsioonibioloogid, osutades sellele, et loodusliku valiku teoorial on olnud palju testidele vastu pidanud ennustusi.[15] Aastal 1977 Darwin College'is peetud loengus ütles ta sellest seisukohast lahti, mööndes, et loodusliku teooria on testitav, kuigi raskesti testitav[16].
Kuhn: mõistatuste lahendamine
[muuda | muuda lähteteksti]Kuhni meelest iseloomustas Popper teadust nii, nagu kogu teadus oleks revolutsiooniline[17], nagu kogu aeg oleks kaalul kogu teooria. Teadusele iseloomulik aga on hoopis normaalteadus[17], milles teadlase tegevus ei seisne mitte fundamentaalsete teooriate proovilepanemises, vaid mõistatuste lahendamises. Demarkatsioon peab lähtuma normaalteadusest.[17] Kuhni demarkatsioonikriteerium on võime lahendada mõistatusi. Näiteks astronoomia on vanaajast peale (ennustuste mittetäitumisest ajendatud) mõistatusi lahendanud, astroloogias aga seda pole olnud: ebaõnnestumised ei ole ajendanud püüdeid astroloogia traditsiooni revideerida.[18] Astronoomia on olnud vanaajast saadik teadus, astroloogia aga pole seda kunagi olnud.
Popper ei nõustunud selle kriteeriumiga. Tema meelest lahendavad astroloogid mõistatusi (Popper määratles mõistatused väheoluliste probleemidena, mis rutiini ei mõjuta.) Popperi meelest asendab Kuhn ratsionaalse kriteeriumi sotsioloogilisega.[19]
Lakatos ja teised: teaduse progress
[muuda | muuda lähteteksti]Imre Lakatos leidis, et Popperi demarkatsioonikriteerium on "üpris hämmastav. Teooria võib olla teaduslik isegi juhul, kui tema kasuks ei ole põrmugi tõendeid, ja võib olla pseudoteaduslik isegi juhul, kui kõik kättesaadavad tõendid on tema vastu."[20].
Lakatosi (1970, 1974a, 1974b, 1981) enda kriteerium, mida ta nimetas sofistikeeritud (metodoloogiliseks) falsifikatsionismiks, ei käi eraldi võetud teooria või hüpoteesi kohta, vaid kogu uurimisprogrammi kohta, milles teooriad järjest vahetavad üksteist välja. Progresseeruvas uurimisprogrammis teevad uued teooriad üllatavaid ennustusi, mis leiavad kinnitust; degenereeruvas uurimisprogrammis luuakse teooriaid ainult tuntud faktide seletuseks. Kui uurimisprogramm ei rahulda miinimumnõuet, et igal uuel teoorial on suurem empiiriline sisu kui eelmisel, siis ta on pseudoteaduslik.
Paul Thagardi järgi on teooria või distsipliin pseudoteaduslik juhul, kui 1) teooria ei progresseeru ja 2) "praktiseerijate kogukond teeb vähe katset arendada teooriat probleemide lahenduste suunas, ei näita üles huvi hinnata teooriat teiste teooriate suhtes ning on valikuline kinnituste ja kinnitust mitteleidmiste arvessevõtmisel".[21] Lakatos oleks mitteprogresseeruva distsipliini arvanud pseudoteaduslikuks isegi juhul, kui selle praktiseerijad näevad palju vaeva, et seda progresseeruvaks muuta.
Daniel Rothbart (1990) rõhutas, et tuleb eristada teooria testimisel rakendatavaid standardeid ja standardeid, mille järgi määrata, kas teooriat üldse tuleks testida, (valitavuse kriteeriumid, eligibility criteria). Viimaste hulgas on nõuded, et teooria seletaks kõike seda, mida seletab võistlev teooria, ning et teooriast tuleneks järeldusi, mis on võistleva teooriaga vastuolus. Teooria, mis neid nõudeid ei rahulda, on Rothbarti järgi ebateaduslik.
George Reischi järgi peab teaduslik distsipliin adekvaatselt integreeruma teiste teadustega. Teadusharud on omavahel tugevas seoses, mis põhineb metodoloogial, teoorial, mudelite sarnasusel jne. Näiteks kreatsionism ei ole teaduslik, sest selle põhiprintsiibid ja -uskumused ei ole ühitatavad nendega, mis teadusi seovad ja ühtlustavad. Episteemiline väli on ebateaduslik, kui teda ei saa lülitada väljakujunenud teaduste olemasolevasse võrgustikku.[22]
Merton: episteemilised normid
[muuda | muuda lähteteksti]Demarkatsiooniprobleemi kontekstis on vaadeldud ka Robert Mertoni (1942) kirjeldatud eetost ehk vaimu, mida ta on esitanud nelja institutsiooniliste imperatiivide rühmana. Need on:
- universalism: tõepretensioonidel peavad olema eelnevalt kehtestatud ebaisikulised kriteeriumid, nii et nende aktsepteerimine ja tagasilükkamine ei sõltu isikute isiklikest ja sotsiaalsetest omadustest
- kommunism: teaduse sisulised tulemused on ühiskondliku koostöö saadused, mistõttu nad ei kuulu üksikisikutele ega rühmadele, vaid kogukondadele
- mittehuvitatus: teadus ei tohi juhinduda teadlaste isiklikest ja ideoloogilistest motiividest
- organiseeritud skepsis: teadus lubab teistele institutsioonidele kallite uskumuste erapooletut uurimist
Mitme tingimusega kriteeriumid
[muuda | muuda lähteteksti]Mitme tingimusega kriteeriume on esitanud näiteks Irving Langmuir (1953), Fred Gruenberger (1964), Steven Dutch (1982), Mario Bunge (1982), Daisie Radner ja Michael Radner (1982), Philip Kitcher (1982:30–54), Sven Ove Hansson (1983), J. W. Grove (1985), Paul Thagard (1988), Clark Glymour ja Douglas Stalker (1990), A. A. Derksen (1993, 2001), Gerhard Vollmer (1993), Michael Ruse (1996:300–306) ja Martin Mahner (2007).
Mario Bunge (1982) ja mõne teise autori arvates on mitme tingimusega kriteerium põhimõtteliselt parem.
John Dupré (1993) järgi saab teadust iseloomustada ainult perekondliku sarnasuse alusel ning pole kindlat tunnuste komplekti, mis iseloomustaks igasugust teadust.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Derksen 1993:19.
- ↑ Popper 1962, 1974.
- ↑ Lakatos 1974a
- ↑ Kuhn 1974, Mayo 1996
- ↑ Bunge 1982, 2001, Mahner 2007.
- ↑ Siitonen 1984.
- ↑ Lugg 1992, Morris 1907.
- ↑ Popper 1962:39.
- ↑ Hansson 2006. Tavaliselt ei toimu teaduslik uurimistöö niimoodi, et püütakse falsifitseerida mingit hüpoteesi. Väga sageli on tulemus lahtine ja uurijatel ei ole mingit kindlat hüpoteesi.
- ↑ Agassi 1991, Mahner 2007:518–519.
- ↑ Feleppa 1990.
- ↑ Popper 1989:82.
- ↑ Popper 1989:83.
- ↑ Popper 1976:168.
- ↑ Ruse 1977, 2000.
- ↑ Popper 1978:344.
- ↑ 17,0 17,1 17,2 Kuhn 1974:802
- ↑ Kuhn 1974:804
- ↑ Popper 1974: 1146–1147
- ↑ Lakatos 1981:117.
- ↑ Thagard 1978: 228
- ↑ Reisch 1998.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Robert K. Merton. Science and Technology in a Democratic Order. – Journal of Legal and Political Sociology, 1942, lk 115–126. Taastrükk: The Normative Structure of Science. – Robert K. Merton. The Sociology of Science. Theoretical and Empirical Investigations, Chicago: University of Chicago Press 1973, lk 267–278.
- Irving Langmuir (1953). Pathological Science. – Physics Today, 1983, 42/10, lk 36–48.
- Karl Popper. Conjectures and Refutations. The growth of scientific knowledge, New York: Basic Books 1962.
- Fred J. Gruenberger. A measure for crackpots. – Science, 1964, 145, lk 1413–1415.
- W. W. Bartley III. Theories of demarcation between science and metaphysics. – Imre Lakatos, Alan Musgrave (toim). Problems in the Philosophy of Science, Proceedings of the International Colloquium in the Philosophy of Science, London 1965, kd 3, Amsterdam: North-Holland Publishing Company 1965, lk 40–64.
- Imre Lakatos. Falsification and the Methodology of Research program. – Imre Lakatos, Alan Musgrave (toim). Criticism and the Growth of Knowledge, Cambridge: Cambridge University Press 1970, lk 91–197.
- Tom Settle. The Rationality of Science versus the Rationality of Magic. – Philosophy of the Social Sciences, 1971, 1, lk 173–194.
- Karl Popper. Reply to my critics. – P. A. Schilpp. The Philosophy of Karl Popper. The Library of Living Philosophers, kd xiv, raamat ii, La Salle: Open Court 1974, lk 961–1197.
- Imre Lakatos (1974a). Popper on Demarcation and Induction. – P. A. Schilpp. The Philosophy of Karl Popper. The Library of Living Philosophers, kd xiv, raamat i, La Salle: Open Court 1974, lk 241–273.
- Imre Lakatos (1974b). Science and pseudoscience. – Conceptus, 1974, 8, lk 5–9.
- Thomas S. Kuhn. Logic of Discovery or Psychology of Research? – P. A. Schilpp. The Philosophy of Karl Popper. The Library of Living Philosophers, kd xiv, raamat ii, La Salle: Open Court 1974, lk 798–819.
- Karl Popper. Unended Quest, London: Fontana 1976.
- Michael Ruse. Karl Popper's Philosophy of Biology. – Philosophy of Science, 1977, 44, lk 638–661.
- Karl Popper. Natural Selection and the Emergence of the Mind. – Dialectica, 1978, 32, lk 339–355.
- Imre Lakatos. Science and pseudoscience. – Imre Lakatos. Philosophical Papers, kd 1. The Methodology of Scientific Research Programmes, J. Worrall, G. Currie (toim), 1978, lk 1–7 (Introduction). Eesti keeles: Teadus ja pseudoteadus. – Akadeemia, 1991, nr 2, lk 258–268. DIGAR
- Imre Lakatos. Science and pseudoscience. – S. Brown jt (toim). Conceptions of Inquiry: A Reader London: Methuen, 1981, lk 114–121.
- Mario Bunge. Demarcating Science from Pseudoscience. Fundamenta Scientiae, 1982, 3, lk 369–388.
- Steven I. Dutch. Notes on the nature of fringe science. – Journal of Geological Education, 1982, 30, lk 6–13.
- Daisie Radner, Michael Radner. Science and Unreason, Belmont CA: Wadsworth 1982.
- Philip Kitcher. Abusing Science. The Case Against Creationism, Cambridge, MA: MIT Press 1982.
- Larry Laudan. The demise of the demarcation problem. – R. S. Cohan, Larry Laudan (toim). Physics, Philosophy, and Psychoanalysis, Dordrecht: Reidel 1983, lk 111–127.
- Sven Ove Hansson. Vetenskap och ovetenskap, Stockholm: Tiden 1983.
- Arto Siitonen. Demarcation of science from the point of view of problems and problem-stating. – Philosophia Naturalis, 1984, 21, lk 339–353.
- Steve Fuller. The demarcation of science: a problem whose demise has been greatly exaggerated. – Pacific Philosophical Quarterly, 1985, 66:, lk 329–341.
- Frank Cioffi. Psychoanalysis, pseudoscience and testability. – Gregory Currie, Alan Musgrave, (toim). 'Popper and the Human Sciences, Dordrecht: Martinus Nijhoff Publishers, Dordrecht 1985, lk 13–44.
- J. W. Grove. Rationality at Risk: Science against Pseudoscience. – Minerva, 1985, 23, lk 216–240.
- R. G. A. Dolby. Science and pseudoscience: the case of creationism. – Zygon, 1987, 22, lk 195–212.
- Robert L. Morris. Parapsychology and the Demarcation Problem. – Inquiry, 1987, 30, lk 241–251.
- Paul R. Thagard Computational Philosophy of Science, Cambridge, MA: MIT Press 1988.
- Karl Popper. Falsifizierbarkeit, zwei Bedeutungen von. – Helmut Seiffert, Gerard Radnitzky. Handlexikon zur Wissenschaftstheorie, 2. trükk, München: Ehrenwirth GmbH Verlag 1994, lk 82–86 (1. trükk 1989).
- Patrick Grim (toim). Philosophy of Science and the Occult, 2. trükk, Albany: State University of New York Press 1990.
- Clark Glymour, Douglas Stalker. Winning through Pseudoscience, lk 92–103.
- Daniel Rothbart. Demarcating Genuine Science from Pseudoscience, lk 111–122.
- Robert Feleppa. Kuhn, Popper, and the Normative Problem of Demarcation, lk 140–155.
- Joseph Agassi. Popper's demarcation of science refuted. – Methodology and Science, 1991, 24, lk 1–7.
- Andrew Lugg. Pseudoscience as nonsense. – Methodology and Science, 1992, 25, lk 91–101.
- A. A. Derksen. The seven sins of pseudoscience. – Journal for General Philosophy of Science, 1993, 24, lk 17–42.
- Gerhard Vollmer. 'Wissenschaftstheorie im Einsatz, Beiträge zu einer selbstkritischen Wissenschaftsphilosophie, Stuttgart: Hirzel Verlag 1993.
- John Dupré. The Disorder of Things: Metaphysical Foundations of the Disunity of Science, Harvard: Harvard University Press 1993.
- Deborah G. Mayo. Ducks, rabbits and normal science: Recasting the Kuhn's-eye view of Popper's demarcation of science. – British Journal for the Philosophy of Science, 1996, 47, lk 271–290.
- Michael Ruse (toim). But is it science? The philosophical question in the creation/evolution controversy, Prometheus Books 1996.
- George A. Reisch. Pluralism, Logical Empiricism, and the Problem of Pseudoscience. – Philosophy of Science, 1998, 65, lk 333–348.
- Michael Ruse. Is evolutionary biology a different kind of science? – Aquinas, 2000, 43, lk 251–282.
- Mario Bunge. Diagnosing pseudoscience, lk 161–189. – Mario Bunge. Philosophy in Crisis. The Need for Reconstruction, Amherst, N.Y.; Prometheus Books 2001.
- A. A. Derksen. The seven strategies of the sophisticated pseudoscience: a look into Freud's rhetorical tool box. – Journal for General Philosophy of Science, 2001, 32, lk 329–350.
- Sven Ove Hansson. Falsificationism Falsified. – Foundations of Science, 2006, 11, 275–286.
- Martin Mahner. Demarcating Science from Non-Science. – Theo Kuipers (toim). [[Handbook of the Philosophy of Science: General Philosophy of Science – Focal Issues, Amsterdam: Elsevier 2007, lk 515–575.
- Sven Ove Hansson. Cutting the Gordian Knot of Demarcation. – International Studies in the Philosophy of Science, 2009, 23 (3), lk 237–243.(2009). Cutting the Gordian Knot of Demarcation. International Studies in the Philosophy of Science 23 (3):237–243.