Sven Ove Hansson

Allikas: Vikipeedia

Sven Ove Hansson (sündinud 1951 Kävlinges) on rootsi filosoof.

Ta on tegelnud muu hulgas otsustusteooria ja uskumuste dünaamikaga. Ta on teaduslik skeptik ning on uurinud demarkatsiooniprobleemi seoses pseudoteadusega.

Ta on alates 2000. aastast Kuningliku Tehnikakõrgkooli (Stockholm) professor ja 2005. aastast tehnikafilosoofia ja -ajaloo osakonna juhataja. Septembrist 1999 on ta ajakirja Theoria peatoimetaja.

Looming ja vaated[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teadus ja ebateadus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Raamatus "Vetenskap ja vetenskap" (1983) toob Hansson välja seitse viisi, kuidas pseudoteadus teadusest hälbib. lähtudes teaduse tarvilikust (mitte piisavast) kriteeriumist, mille järgi teadus otsib süstemaatiliselt teadmist, mille kehtivus ei sõltu üksikisikust, vaid mida igaüks saab kontrollida või taasavastada.

  1. Usk autoriteedisse. Väidetakse, et teatud isikutel on eriline võime kindlaks teha, mis on tõsi. Teised peavad nende otsustusi aktsepteerima.
  2. Mittekorratavad katsed. Toetutakse katsetele, mida teised ei saa sama tulemusega korrata.
  3. Valitud näiteid. Kasutatakse valitud, mitterepresentatiivseid näiteid.
  4. Tahtmatus teooriat proovile panna. Kuigi teooriat on võimalik testida, seda ei tehta.
  5. Ümberlükkava teabe ignoreerimine. Ignoreeritakse teooriaga vastuolus olevaid vaatlusi ja katseid.
  6. Sisseehitatud pettus. Teooria testimine on nii korraldatud, et teooriat saab ainult kinnitada.
  7. Seletused hüljatakse ilma asenduseta. Põhjendatud seletustest loobutakse ilma asenduseta, nii et uus teooria jätab seletuseta rohkem kui eelmine.

Falsifikatsionism falsifitseeritud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Artiklis "Falsificationism falsified" (2006) alustab Hansson falsifikatsiooni mõistelisest analüüsist. Kõigepealt peab olema hüpotees, mida falsifitseerida. Siis peab eksperimendil olema binaarne tõlgendusstruktuur, st võimalikud uurimustulemused peavad juba ette jagunema kaheks teineteist välistavaks kategooriaks vastavalt sellele, kas hüpotees läbib testi. See nõue välistab eksploratiivse uurimistöö, mille puhul puudub uurimistulemuste igasugune eelnev kategoriseerimine (näiteks mõne valgu struktuuri kindlakstegemine). Samuti välistatakse uurimustulemuste eelnev kategoriseerimine rohkem kui kaheks sama staatusega kategooriaks. Kui binaarne tõlgendusstruktuur on olemas, siis on ikkagi tarvis ka staatusasümmeetriat: peab olema selge, mis on testitav hüpotees: kumba tulemuste kategooriat peetakse just hüpoteesi toetavaks. Peale selle, Popperi järgi saab hüpoteesi ainult falsifitseerida, mitte aga verifitseerida. Sellest tuleneb kaks nõuet. Esiteks, üks tulemuste kategooriatest on kergemini kinnitatav kui teine (kinnitusasümmeetria). See on ühitatav nii verifikatsionismi kui ka falsifikatsionismiga. Teiseks, hüpoteesi eitus on kinnitatavam kui jaatus (negatiivne ühendus). Falsifikatsionism eeldab, et kõik need neli nõuet on täidetud.

Hansson vaatas läbi ajakirjas Nature 2000. aastal ilmunud 70 artiklit. Ainult kahes artiklis kirjeldatud uurimuses olid kõik nõuded täidetud, ja ühes neist leidis aset falsifikatsioon. Hansson teeb järelduse, et falsifikatsionismist metodoloogilise soovitusena on vähe kasu, sest enamasti ei ole selle eeldused täidetud. Falsifikatsionism on "falsifitseeritud".

Publikatsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]