Cato Noorem

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Cato Noorema kuju Louvre's. Kuju kujutab Catot enne oma enesetappu lugemas Platoni dialoogi "Phaidon", mis kirjeldab Sokratese surma.

Marcus Porcius Cato Uticensis (95 eKr Rooma – aprill 46 eKr Utica), üldtuntud kui Cato Noorem (ladina keeles Cato Minor) eristamaks teda tema vanavanaisast Cato Vanemast, oli Rooma Vabariigi lõpp-perioodil elanud riigimees ja stoik.

Jälgides oma vanavanaisa eeskuju, nõudis Cato järjekindlalt esivanemate kommente (Mos maiorum) jälgimist, eriti äraostmatuse, seaduskuulekuse ja vabariikliku korra osas. Ta oli juhtiv tegelane konservatiivses, aristokraatidest koosnevas Optimaatide parteis, mille eesmärgiks oli senati autoriteedi kaitsmine.

Algselt astus Cato välja nii Caesari kui Pompeiusse vastu, kes mõlemad soovisid saavutada riigis domineeriva rolli. Caesari algatatud kodusõja puhkemisele asus ta koos optimaatidega Pompeiuse poolele, kes lubas vabariiki Caesari eest kaitsta. Pärast Pompeiuse kaotust Pharsaluse lahingus taganes Cato koos Metellus Scipio ja ülejäänud vabariigile lojaalsete vägedega Põhja-Aafrikasse. Seal organiseeris ta aktiivselt vastupanu Caesarile, kuid keeldus ise vägede juhtimist üle võtmast. 6. aprillil 46 eKr toimunud Thapsuse lahingus said vabariiklaselt Caesarilt hävitavalt lüüa, ning Cato, kes ise lahingus ei osalenud, tegi enesetapu, sest ei soovinud elada Caesari poolt valitsetavas maailmas.

Lisalugemist[muuda | muuda lähteteksti]

  • Gruen, Erich S. (1974). The Last Generation of the Roman Republic. Berkeley, CA: University of California Press. ISBN 0520201531.
  • Oman, C. W. (1902). Seven Roman Statesmen of the Late Republic. London: Edward Arnold.
  • Syme, Ronald (1939). The Roman Revolution. Oxford: Oxford University Press. ISBN 0192803204.
  • Goodman, Rob; Soni, Jimmy (2012). Rome's Last Citizen: The Life and Legacy of Cato, Mortal Enemy of Caesar. New York: Thomas Dunne Books. ISBN 0312681232.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]