Das Kausalgesetz und seine Grenzen

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

"Das Kausalgesetz und seine Grenzen" ("Põhjuslik seadus ja selle piirid") on Philipp Franki filosoofiline raamat. See ilmus 1932 Viinis Verlag von Julius Springeri väljaandel. Aastal 1988 ilmus uustrükk.

Kokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]

Eessõna[muuda | muuda lähteteksti]

Loodusteaduslikes kirjutistes öeldakse sageli, et näiteks ruumi, aja ja põhjuslikusega seotud probleemid ei ole füüsika pädevuses ja neid saab lahendada ainult filosoofia tasandil. Aga enamasti vabanetakse siis rangest teaduslikust mõtlemisest ning jõutakse tulemuseni, mida võib nimetada oopiumiks teadusele. Siin püütakse kõiki küsimusi käsitleda ilma oopiumita, millele sageli antakse filosoofia nimi. Ei püüta lahendamata küsimusi pimestavate fraaside abil lahendatuna näidata, aga ei püüta ka vältida teaduse äärel olevaid küsimusi, lükates need teisele tasandile. Kõiki teaduses tekkivaid probleeme püütakse samamoodi tegelikult lahendada nagu eriteadustes. Frank ei usu, et on põhimõtteküsimusi, mille üle tuleb igavesti vaielda, vaid et teaduse väited peab saama teha selgeks igaühele, kes on harjunud mõtlema. Juba üliõpilasena uskus ta, et maailma tunnetamist saab edasi viia ainult teadus, mitte kõrgemale tasandile ronimine. Kui filosoofiaprofessor ütles, et ta on aastatepikkuse tööga põhjuslikkuse probleemi lahendanud, ja lahendus seisneb selles, et põhjuslikkus on paratamatu suhe põhjuse ja tagajärje vahel, ei suutnud ta naerukrampi varjata ning sai noomida, ja otsustas uurida, mida teadusel selle probleemi kohta öelda on. David Hilberti raamatu "Grundlagen der Geometrie" mõju all nähti sageli aksiomaatikat vana filosoofia asendusena. Frank proovis füüsikat, eriti mehaanikat, aksiomatiseerida ning avastas enda suureks imestuseks, et just põhjuslikkuse aksioom on peaaegu mittemidagiütlev ega kitsenda tegelikke protsesse peaaegu üldse. Taipamise, et üldises põhjuslikus seaduses on palju vähem tegelikke väiteid tegelikult vaadeldava maailma kohta, kui tavaliselt arvatakse, sõnastas ta kirjutistes "Kausalgesetz und Erfahrung" (1907) ning "Mechanismus oder Vitalismus 1" (1908) viisil, mida ta nüüd peab ühekülgseks. Vahepeal on tekkinud kontseptsioon statistilisest seaduspärast ja selle seosest dünaamilise seaduspäraga (Richard von Mises) ning põhjusliku seaduse uus sõnastus kvantmehaanikas (Max Born, Werner Heisenberg, Paul Dirac). Peale selle on hakatud uusi põhjuslikkuse käsitusi kuritarvitama kõige tagurlikemal ja ebateaduslikemal eesmärkidel.

Meie ülikoolide filosoofiaõpe ei edenda enamasti teaduslike probleemide lõpunimõtlemist, vaid teatud kohal katkestamist ja jätkamise kõrgena tasandi hooleks jätmist. Ainuke koolifilosoofia vorm, mis ergutab järjekindlalt teaduslikult mõtlema, on võib-olla uuskantiaanlus, eriti Ernst Cassireri versioonis, kuigi see tahab säilitada idealistliku filosoofia väljendusviisi, mistõttu selgust ei saa tulla. See suund on edumeelne nähtus, sest see on lagunemisilming koolifilosoofias. Selle hüppest kõrgemale tasandile lükkasid tagasi eelkõige Ernst Mach ja Bertrand Russell. Püüdlused järjekindlalt teaduslikult mõelda kestavad edasi. Viimasel ajal on need voolud hakanud koostööd tegema. Kõige otsustavamalt pooldab puhtteaduslikku maailmakäsitust Viini ring (Moritz Schlick, Rudolf Carnap). Otto Neurath sõnastas selle eesmärgi ühtsusteaduseni, mis vastandub lõhenemisele filosoofiaks ja eriteaduseks, vaimuteaduseks ja loodusteaduseks, mida senine filosoofia on soodustanud. Prantsusmaal on samad sihid ühingul Union Rationaliste, mille liikmed Paul Langevin ja Marcel Boll võitlevad moodsa füüsika kasutamise vastu ebateaduslike püüdluste toena. Mida Viini kriisi radikaalsetest ideedest ka arvata, võib juba praegu täheldada, et need, kes alles hiljuti esitasid koolifilosoofia õpetusi enesestmõistetavatena, hakkavad juba nägema nende problemaatilisust ja neid kaitsma. Näiteks tavalise loodusfilosoofia esitus Bernhard Bavinki raamatusse "Ergebnisse und Probleme der Naturwissenschaften. Eine Einführung in die heutige Naturphilosophie", kus eriteaduste praegune seis on väga selgelt ja õigesti esitatud, oli varem metafüüsilise koolifilosoofia käsitus nii sisse põimitud, nagu need oleksid teaduslikult kindlad nagu Pythagorase teoreem ja Newtoni gravitatsiooniseadus, viimases väljaandes on aga sellest enesestmõistetavusest loobutud ja autori metafüüsiline vaatekoht on selgelt Viini ringi omale vastandatud. Max Planck on neid vastandeid nimetanud positivistlikuks ja metafüüsiliseks teaduskäsituseks: metafüüsilise käsituse järgi on teaduse ülesanne ammu olemas oleva tõelise maailma leidmine, positivistliku käsituse järgi konstrueerida väidete süsteem, mille abil inimene saab oma elamuste maailmas orienteeruda. Planck heidab viimasele käsitusele ette, et pole võimalik mõista kirge ja ohvrimeelsust, millega Galileo Galilei sugused mehed on oma veendumuste eest võidelnud, kui tegu on lihtsalt otstarbekate konstruktsioonidega, mitte tõe avastamisega. Ka need kired ja võitlusjulgus on empiirilised tõsiasjad. Ühtsusteaduste süsteemis oleks kõrvuti mõlemat liiki elamused. Planckil võib õigus olla, et positivistlik suund on teooriate püstitamise sageli tühja ruumi asetanud, arvestamata seoseid inimese kogu tegevusega, mis võib-olla kõige teravamalt avaldub Hugo Dingleri formuleeringus, et teooria loomine on vaba tahte akt. Galilei näide näitab selgelt, et kirglikel konfliktidel mingi füüsikateooria ümber pole pistmist sobivusega loodusprotsesside esitamiseks, vaid vahekorraga oma aja poliitiliste ja sotsiaalsete sündmustega. Positivistlikku teaduskäsitust ei ole tarvis täiendada metafüüsilise tõemõistega, vaid nende seoste ulatuslikuma uurimisega, mis on teooriate leiutamise ja ülejäänud inimtegevuste vahel.

Et Frank ei usu, et teispool teadust töötav filosoofia võiks maailmatunnetuse jaoks midagi saavutada, mis oleks sarnane teaduses saavutatuga, on siin leida vähe vaidlust filosoofiliste teooriatega, olgu need kui teravmeelsed või ülevad. Nende ainuke tähtsus tegeliku maailma jaoks on abi teadusvälisele tegevusele. Sellepärast on siin põhjalikumalt käsitletud neid filosoofilisi süsteeme, mis on andnud tugevaid impulsse tegelikeks tegudeks, kuigi need pole kuigi teravmeelsed. Nii viidatakse siin sageli väidetele "täielikkusfilosoofiast", mis on näiteks fašismi ja natsionaalsotsialismi filosoofiline alus, ja arvestatakse põhjalikult dialektilist materialismi, mis on marksistlike rühmade filosoofiline alus. Frank ei ole polemiseerinud endake lähedaste vaadetega, et põhikontuurid oleksid selged.

Frank ei võta vastust keerulistele küsimustele kokku lühikesse mõjusasse lausesse, sest ta ei usu võluvormelitesse, mis tuleb lihtsalt üles leida. Niisugustes vormelites peitub enamasti oopium teadusele. Isegi kui inimese elu on nii kannatusterohke, et sageli pakuvad leevendust ja lunastust ainult uimastid, on teadus selgelt isemoodi. Frank ei usu, et teadus vajaks uimastamist: pealiskaudse lohutuse asemel, mida pakuvad ilusad sõnad, tuleb teadusega aina edasi ja peenemalt töötada.

I. Mõttetuse ohud suure üldisusega lausete juures[muuda | muuda lähteteksti]

1. Instrument "teadus" ja selle käsitsemine[muuda | muuda lähteteksti]

Kõigi teaduste eesmärk on ennustada vahetutest elamustest lähtudes hilisemaid elamusi ning neid võimaluse korral vallata. Ka mineviku uurimise puhul püütakse tegelikult laiendada vahetutest elamustest koosnevat baasi, et selle toel tulevikku kergemini ja täielikumalt haarata. Selleks kasutavad kõik teadused põhimõtteliselt sama meetodit. Vahetutele elamustele seatakse vastavusse sümbolid, füüsikas arvväärtused, bioloogias joonised, sotsioloogias sõnad. Teaduse saavutus on õieti selle instrumendi ehitamine, mille abil saab ta saab sellele eesmärgile lähemale jõuda. See instrument seisneb sümbolitevahelistes seostes, mis võimaldavad antud sümbolitest teisi tuletada, ilma et oleks tarvis tegeliku kogemuse poole pöörduda. Need seosed ei ütle midagi tegelike elamuste kohta. Tuntuim näide on matemaatiline füüsika, kus näiteks mehaanikas on masside ruumilist ja ajalist asendit näitavate sümbolite vahel seoseks Newtoni liikumisvõrrandid ja temperatuuri väärtuste ning koha ja hetke sümbolite vahel Fourier' soojusjuhtivusvõrrand. Bioloogias on selles funktsioonis väited rakutuuma ja protoplasma ruumilise ja ajalise saatuse kohta. Sotsioloogias näiteks materialistlikus ajalookäsituses väide üleminekust feodalismist kapitalismi ja seejärel sotsialismi. Instrumenti kasutatakse nii, et kõigepealt seatakse meie elamustele mingil ajahetkel vastavusse sümbolid, mis teisendusreeglite abil teisendatakse sümboliteks, mis vastavad meie elamustele mingil hilisemal hetkel. Bioloogias võib valemi asemel olla joonis.

2. Valemid ei ole propositsioonid tegeliku maailma kohta[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnevas nimetatud valemid ja rakujagunemise pildid ei ole propositsioonid tegelike elamuste kohta ehk tegeliku maailma kohta. Neid võib tõesteks ja vääradeks nimetada ainult selles mõttes, nagu halvasti teritatud nuga on väär instrument lõikamiseks, mitte nagu propositsioon "see laud on sinine" on väär, kui laud on kinaverivärvi. Alles siis, kui sümbolitele seatakse vastavusse elamused, saavad sümbolite seostamise reeglitest propositsioonid tegeliku maailma kohta, mida saab nimetada tõesteks või vääradeks. Nende vastavusse seadmise reeglite tõttu jääbki igasse teadusse määramatust, kui täpne see ka paistaks. Alati ähmastele elamustele ei saa kunagi täiesti üheselt vastavusse seada selgelt defineeritud sümboleid. Teaduslikule meetodile ongi iseloomulik see, et elamuste vahele saab lülitada sümbolite teisendusreeglid, aga elamuste vahetu seose kohta ei saa reegleid teha. Kes tahab sümbolid välja jätta, loobub teaduse ennustusmeetodist, ta ei taha teadusinstrumenti kasutada. Kedagi ei saa küll keelata toimida maailma suhtes mitteteaduslikult, aga talle peab selge olema, mida ta teeb. Siis ta ei ole tunnetaja, vaid läbielaja, nagu ütleb Moritz Schlick. Teadlane on maailma suhtes aktiivne, sest ta loob instrumendi selle valdamiseks või kasutab seda. Ei ole meetodit läbielamiselt arusaamisele jõudmiseks, kui arusaamise all mõista tegeliku maailma tunnetamist selleks, et seda vallata.

3. Ainult tautoloogilised või tegelikkuslaused on tõesed või väärad[muuda | muuda lähteteksti]

Tähenduslikeks võib nimetada ainult lauseid, mis ütlevad midagi tegeliku maailma kohta, näiteks "see laud on sinine", ning loogika ja matemaatika laused, mis ütlevad, millised väited on omavahel samaväärsed, st tulenevad üksteisest tautoloogiliste teisenduste kaudu. Mõlema kategooria puhul saab teatud menetlusega kindlaks teha, kas nad on tõesed või väärad, tegelikkuslausete puhul vahetult läbielatu võrdluse teel elamustega, mis väidetele keelelise tähistuse konventsionaalsete reeglitega vastavusse seatakse, tauoloogiliste lausete puhul tautoloogilise teisenduse alusreeglite jätkuva kasutamise teel, nagu näiteks matemaatiliste tõestuste puhul. Tähenduslikke lausete tõesust saab alati kontrollida. Tegelikkuslausete tunnus on ka see, et iga tähendusliku tõese lause juurde kuulub tähenduslik lause, mis ütleb vastupidist, aga on väär. Tautoloogiliste propositsioonide puhul ei ole vastupidine mitte väär, vaid tähendusetu. Asi on selles, et meie elamused ehk tegelik maailm võiks olla ka niisugune, et see laud ei ole sinine, aga mitte niisugune, et kaks korda kaks ei ole neli, kui võtta aluseks aritmeetikatehete ja arvsõnade definitsioonid. Esimene elamus on kujutletav, teine mitte. Tautoloogiliste lausete tõesus ei sõltu tegeliku maailma protsessidest. Need ütlevad midagi ainult selle kohta, kuidas me tegelikust maailmast räägime, mitte tegeliku maailma enda kohta.

4. Üksik üldlause ei ole tõene ega väär[muuda | muuda lähteteksti]

Kui filosoofilisteks nimetatavates raamatutes ja loengutes püstitatakse lauseid, mille tõesuses või vääruses pole kunagi võimalik üksmeelele jõuda, siis on asi selles, et neid lausutakse nii, et pole selge, milliste konkreetsete elamuste kohta nad õieti peaksid midagi või ütlema. Sõnade või valemitega kirjutatud lause on esialgu ainult sümbolitevaheline seos ning seda ei saa ilma pikemata tõeseks või vääraks nimetada.