Daniel Ståhl

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Daniel Ståhl
2017-BG Ståhl 01.jpg
Daniel Ståhl 2017 Bislett Games -võistlustel.
Isikuandmed
Riik Rootsi Rootsi
Sünniaeg 27. august 1992 (30-aastane)
Sünnikoht Solna
Pikkus 200
Kaal 145
Sportlaskarjäär
Spordiklubi Spårvägens FK
Medalid
Olümpiamängud
Kuld 2020 Tokyo Kettaheide
Maailmameistrivõistlustel
Kuld 2019 Doha Kettaheide
Hõbe 2017 London Kettaheide
Euroopa meistrivõistlustel
Hõbe 2018 Berliin Kettaheide

Daniel Arvid Paavali Ståhl (sündinud 27. augustil 1992 Solnas) on Rootsi kergejõustiklane, kettaheitja, maailmameister ja olümpiavõitja.

Ståhl on etniliselt taustalt rootsisoomlane ja räägib vabalt soome keelt. Tema ema Taina Ståhl (Laakso) on pärit Soomest Turust. 1981 kolis ema Rootsi. Ka Daniel Ståhli vanemad on kergejõustikuga tegelenud. Tema ema tuli 1987 kettaheites Rootsi meistriks ja tema nimel oli ka Rootsi rekord 51,90. 1977 võitis Taina Ståhl Soome sisemeistrivõistlustel kuulitõukes pronksmedali.

Ståhli isiklik rekord kettaheites on 71,86, mille ta heitis 2019 Bottnarydis, see on ka Rootsi rekord. Esimest korda püstitas Ståhl Rootsi rekordi 2017 Sollentunas, kui heitis 71.29. Sellega ületas ta 3 sentimeetriga 33 aastat Ricky Bruchile kuulunud rekordi. Kõrvalalana on ta tõuganud kuuli 19.38 m.

2009 osales Ståhl Itaalias Brixenis noorte maailmameistrivõistlustel, kus ta kettaheites 1½-kilose kettaga sai tulemusega 53.94 16. koha ja kuulitõukes 5-kilose kuuliga tulemusega 18.17 samuti 16. koha.

2010 osales Ståhl Kanadas Monctonis juunioride maailmameistrivõistlustel, kus ta kuulitõukes 6-kilose kuuliga saavutas tulemusega 16.36 27. koha. Ta jäi viimaseks nendest, kes tulemuse kirja said.

2011 osales Ståhl Tallinnas juunioride maailmameistrivõistlustel. Kettaheites ei saanud ta tulemust kirja (võitis Lukas Weißhaidinger Austriast), kuulitõukes saavutas tulemusega 17.55 20. koha.

2013 osales Ståhl Soomes Tamperes U23 maailmameistrivõistlustel. Kvalifikatsioonis heitis ta 57.44, millega oli A-grupis 3. montenegrolase Danijel Furtula ja Lukas Weißhaidingeri vahel. Finaalis heitis ta eelviimasel katsel isikliku rekordi 61.29, millega saavutas neljanda koha. Medalilt lükkas Furtula ta välja viimase katsega 61.61. Kulla võitis Andrius Gudžius Leedust (62.40) ja hõbeda Venemaa sportlane Viktor Butenko (62.27).

2014 osales Ståhl Šveitsis Zürichis Euroopa meistrivõistlustel. Kvalifikatsioonis suutis ta kõigest 59.01, mis andis 24. koha. Finaalis oli eestlastest Gerd Kanter teine ja Martin Kupper 9., eakaaslastest Viktor Butenko 5. ja Andrius Gudžius 10.

2015 osales Ståhl Pekingis maailmameistrivõistlustel. Kvalifikatsioonis heitis ta 62.66, mis andis A-grupis 6. ja kvalifikatsioonis 9. koha. Finaalis heitis ta avakatsel 61.74, millega tagas koha 8 parema seas, kolmandal katsel 64.42 ja neljandal 64.73, mis andis 5. koha Kanteri järel. Näiteks Gudžius oli 14., Kupper 16. ja Weißhaidinger 20. Maailmameistriks tuli Piotr Malachowski.

2016 osales Ståhl Amsterdamis Euroopa meistrivõistlustel. Kvalifikatsioonis tal kaks esimest katset ebaõnnestusid, kuid siis põrutas ta 65.78, mis oli A-grupis ja kogu kvalifikatsioonis paremuselt 2. tulemus. Finaali ei pääsenud Gudžius (13.) ja Furtula (15.). Finaalis heitis Ståhl avakatsel 62.17, millega veel esikaheksasse ei pääsenud, teisel katsel 62.04 ja viimasel katsel 64.77, mis andis 5. koha. Kulla sai Malachowski, pronksi Kanter, Kupper oli 7.

Samal aastal osales Ståhl Rio de Janeiros 2016. aasta suveolümpiamängudel. Kvalifikatsiooni viimasel katsel saadud 62.26 andis 14. koha ja lõppvõistlusele ta ei pääsenud. Seal olid Kupper 4., Kanter 5. ja Weißhaidinger 6., aga Gudžius heitis kvalifikatsiooni tulemusest ligi 5 meetrit vähem ja oli 12. Olümpiavõitjaks tuli Christoph Harting Malachowski ees.

2017 osales Ståhl maailmameistrivõistlustel Londonis. Sinna sõitis ta maailma hooaja liidrina (71.27) ja ta võitis ka kvalifikatsiooni (67.64). Näiteks Butenko oli 23. ja Kupper 17. Lõppvõistlusel aga heitis Gudžius Ståhlist teisel katsel 2 cm rohkem (69.21 ja 69.19) ning see vahe jäigi lõpuni püsima. Näiteks Malachowski oli 5., Weißhaidinger 7. ja Kanter 12.

2018 osales Ståhl Euroopa meistrivõistlustel Berliinis. Sinna tuli hooaja liidrina Gudžius, aga Ståhl võitis kvalifikatsiooni 67.07-ga ja teisena läks lõppvõistlusele tema kaasmaalane Simon Pettersson. Kupper jäi esimesena välja. Lõppvõistlusel tõusis Ståhl neljandal katsel heidetud 68.23-ga liidriks, aga viimasel katsel heitis Gudžius 68.46 ja tuli Euroopa meistriks. Weißhaidinger sai pronksmedali, Pettersson jäi neljandaks, Kanter oli viies ja Butenko 9.

Daniel Ståhl (2019)

2019. aasta maailmameistrivõistlustele Katarisse Dohasse tuli Ståhl maailma hooaja liidrina (71.86). Ta oli ka ainus, kes suutis täita kvalifikatsiooninormi. Seal langesid välja Christoph Harting (14.), Malachowski (17.) ja Kupper (19.). Lõppvõistlusel oli Weißhaidinger avakatse järel parim, kuid Ståhl heitis teisel katsel 67.18 ja kolmandal 67.59, millest piisas maailmameistriks tulekuks. Weißhaidinger jäi pronksmedalile, Pettersson oli 9. ja Gudžius 12.

2020. aasta suveolümpiamängudel Tokyos suutis Ståhl taas ainsana kvalifikatsiooninormi täita. Teisel katsel heidetud tulemusega 68.90 võitis ta olümpiakulla. Kaksikvõidu tagas Rootsile Pettersson, Weißhaidinger pälvis pronksmedali, Gudžius oli kuues.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]