Honoré de Balzac

Honoré de Balzac
Honoré de Balzac
Sünniaeg	20. mai 1799; Tours (Prantsusmaa Esimene Vabariik)
Surmaaeg	18. august 1850 (51-aastaselt); Pariis (Prantsusmaa Teine Vabariik)
Matmispaik	Père-Lachaise'i kalmistu
Amet	kirjanik, dramaturg, kirjastaja
Autasud	Auleegioni ordeni kavaler
Autogramm
	[muuda Wikidatas]

See artikkel räägib kirjanikust; 1999. aasta telefilmi kohta vaata artiklit Balzac (film 1999)

Honoré de Balzac [onor'ee dö balz'ak] (prantsuse [ɔnɔˈʁe də balˈzak]; 20. mai 1799 Tours – 18. august 1850 Pariis) oli prantsuse kirjanik.

Lapsepõlv ja noorusaastad

Balzaci karm ema lasi lapsel kasvada endast eemal ning Balzac kannatas selle tõttu. Aastast 1807 kuni aastani 1813 ei käinud Balzac kolledžist kordagi kodus perekonna juures.

Balzac alustas juuraõpinguid, kuid olles veendunud oma kirjanduslikus andes, hakkas kahekümneaastaselt ka kirjutama. Õele tunnistas Balzac, et ei ihka muud, kui saada kuulsaks ning olla armastatud.

Balzac kui kirjanik

Balzaci kujunemisel kirjanikuks mängis olulist osa Laure de Berny, Balzacist 22 aastat vanem sõbratar.

Balzac oli ühtaegu nii varane anne kui ka hiline debüteerija: esimene tema nime kandev teos ilmus alles 1829. aastal ("Šuaanid"), kuid ta oli varjunimede all (näiteks "lord R'Hoone") avaldanud kergemaid romaane juba alates 1821. aastast.

Innukast majandustegevusest enne 1829. aastat jäi Balzacile terveks eluks kaela hulk võlgu.

Balzac kirjutas umbes 20 aasta jooksul üle 80 teose, millest suur osa koondub "Inimlikuks komöödiaks" (lõpliku kava esitas Balzac kirjastustele 1841. aastal; 137 planeeritud teosest sai kirjanik valmis 90). Teosed grupeeris Balzac vastavalt tegevuspaigale: stseenid maaelust, stseenid provintsielust, stseenid elust Pariisis, stseenid poliitikaelust. Kõik 3000 tegelast, kes erinevates romaanides esile kerkivad, tegutsevad restauratsiooni (1815–1830) ja Juulimonarhia (1830–1848) ajal.

Balzaci romaanid sisaldavad pikki kirjeldusi: hoolega meditsiini (pseudo)teooriaid jälgiv kirjanik oli veendunud, et inimest ümbritsev keskkond on tema mõtete materiaalne peegeldus. Inimesi paneb tegutsema raha- ja võimuiha. Palavikulise kirjutamise (1834. aastal ilmunud "Isa Goriot" olevat kirjutatud kolme ööpäevaga) kõrval jõudis ammendamatu energiaga mees elada ka seltskonnaelu, reisida ning edutult poliitikaga tegelda.

1829. aastal ilmus "Abielu füsioloogia", mis pälvis naislugejate hulgas suure populaarsuse. Aastal 1830 avaldas Balzac kuuest jutustusest koosneva tsükli "Stseenid eraelust" (sisaldab muuhulgas "Gobsecki", millest sai esimene teos hiiglaslikus "Inimlikus komöödias" ja mis tegi autori hoobilt kuulsaks).

Aastal 1831 ilmus "Šagräännahk", kaasaegseid tavasid tähelepanelikult fikseeriv autobiograafilisi seiku sisaldav teos. See periood on Balzaci elus pillav dändiperiood kõige juurdekuuluvaga kuni livrees teenrite ja isikliku ooperiloožini välja.

Kirjaniku elu lõpuaastad

Aastal 1847 Balzaci tervis halvenes, kuid ta võttis veel ette mitu reisi Ukrainasse.

Aastal 1849, kui tema tervis oli väga halb, reisis ta Venemaale, et külastada rikast Poola maaomanikku Ewelina Hańskat, kellega ta oli olnud kirjavahetuses juba 15 aastat. Nad abiellusid 1850. aastal Berdõtšivis, kolm kuud hiljem Balzac suri.

Balzaci elukäiku on võrreldud tema romaanikangelaste omaga: pikk ettevalmistusaeg, kiire tõus ja edu, mõõdutundetus ning allakäik ja hääbumine.

Teosed

Eesti keeles ilmusid 1955–1962 Balzaci "Valitud teosed" 15 köites.
"Liilia orus" (Romaan. Uus tõlge.) Tõlkinud Kaia Sisask, Eesti Raamat, Tallinn 1997.
Honoré de Balzac. "Jõeäärne villa." (Algselt iseseisev tekst, mida Balzac hiljem kohendas romaani "Provintsi muusa" jaoks; hiljem lahutas ta teksti taas romaanist.) Raamatus: "Kinnimüüritud tuba. Kuulsaid jutte: hirmu, õudust ja põnevust." Koostanud, toimetanud ja järelsõna Kalle Kurg, inglise ja prantsuse keelest tõlkinud Triin Sinissaar. Tallinn, Ilo 2009, lk. 55–75.

Kirjandus

Raamatud

Bernhard Linde, "Honoré de Balzac: elu ja looming", sari Suurmeeste elulood, EKS, Tartu 1933
Stefan Zweig, "Kolm meistrit. Balzac, Dickens, Dostojevski". Saksa keelest tõlkinud Jaan Kross, Eesti Raamat, Tallinn 1985
Stefan Zweig, "Balzac: ühe elu lugu". Saksa keelest tõlkinud Vilma Jürisalu, Kupar, Tallinn 2000

Artikleid, ülevaateid

Franz Schiller, "Lääne-Euroopa uue aja kirjandusajalugu", II köide, tõlkinud August Annist ja Heiti Talvik, RK "Teaduslik Kirjandus", Tartu 1941, lk 29–54
Hain Tankler, "Balzaci teekond läbi Eesti" – Keel ja Kirjandus 1972, nr 5, lk 290–293

Välislingid

Balzaci majamuuseum Pariisis
Jaak Kärdi, "Balzac elu ja armastuse igavikulisi mõistatusi lahendamas" (teose "Liilia orus" arvustus) – Sirp 4. september 1998, lk 7
Fanny de Sivers, "Balzaci arveteõiendus ajakirjandusega" – Eesti Päevaleht 20. mai 1999
Vapp