Mine sisu juurde

Bruno O'Ya

Allikas: Vikipeedia
Bruno O'Ya
Sünniaeg 12. veebruar 1933
Surmaaeg 9. oktoober 2002 (69-aastaselt)
[muuda Wikidatas]

Bruno O'Ya (sünninimi Bruno Oja; 12. veebruar 1933 Tallinn – 9. oktoober 2002 Tartu) oli eesti-poola filminäitleja ja poplaulja.

Haridus

[muuda | muuda lähteteksti]

Bruno Oja lõpetas 1951. aastal Tallinna 22. Keskkooli.[1] Ta tegeles muusikaga, õppis klaverit maestro Artur Kapi juures, hiljem omandas ka kitarri-, kontrabassi-, akordioni- ja orelimängu oskuse.

Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonna üliõpilasena tekkis tal probleeme sellega, et laulis ülikooli tantsuorkestri saatel lääne laule, mis tol ajal oli taunitud tegevus, ning pidi seetõttu ülikooli komsomoliaktiivi survel ülikoolist lahkuma. Seejärel lahkus ta Eestist.[2] Hiljem õppis Oja Moskvas meditsiini- ja Riias kehakultuuriinstituudis.[3]

Sportlikud saavutused

[muuda | muuda lähteteksti]

Bruno Oja mängis vee- ja korvpalli, aga tegeles ka muude aladega, näiteks vehklemise ja poksiga. Tartu Riiklikus Ülikoolis õppimise ajal mängis ta ülikooli korvpallimeeskonnas. Moskvas elades mängis ta mitmes klubis ning jäi pikkuse (199 cm) ja mänguoskusega silma Moskva treeneritele. Seejärel kutsuti ta Riiga, kus ta õppis kiiresti ära läti keele ja jätkas korvpalli mängimist Riia Spartaki (1955–1958) ja Riia VEF-i meeskonnas (1958–1960). Lisaks võistles ta Nõukogude Liidu I rahvaste spartakiaadil (1956) veepallis Läti NSV koondmeeskonnas.[2] Eesti spordiavalikkus tema tulemustest eriti ei teadnud.

Loominguline tegevus

[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1957–1962 tegutses Bruno Oja Riias estraadilauljana: ta esines koos bigbändiga, laulis džässi ja eriti svingi, saavutades lääne laulude esitamisega suure populaarsuse. Ta esines bigbändiga hiljem ka Poolas ja Tšehhoslovakkias. Tema lauludega on antud välja heliplaate ja kassette mitmes riigis.[2]

Filmis tegi Bruno Oja esimest korda kaasa 1960. aastal. Selleks oli Lätis filmitud "Sinu õnn". Aasta hiljem (1961) mängis ta filmis "Isamaa".[4] Esimese suurema rolli sai ta 1963. aastal filmis "Kindralid ja karikakrad". 1967. aastal pälvis Bruno Oja NSV Liidu riikliku preemia Broniuse rolli eest filmis "Keegi ei tahtnud surra" (1966) koos režissöör Vytautas Žalakevičiuse, operaator Jonas Griciuse ja näitleja Donatas Banionisega. See osatäitmine tõi talle rahvusvahelise tuntuse.

Bruno Oja on mänginud ka ajaloolisi isikuid: filmis "Operatsioon Trust" (1968) mängis ta Eesti poliitikut Ado Birki, Juri Ozerovi filmis "Vabastamine" Otto Skorzenyt. Sergei Bondartšuki suurfilmi „Sõda ja rahu“ proovivõtetel oli ta kandidaat Andrei Bolkonski osale. 1968. aastal pakuti Ojale Poolas Piotr Słotwina rolli filmis "Hundi ulg", mille järel jäi ta alaliselt Poola filmitööle. 1974. aasta film "Uputus", kus O'Ya mängis aadlik Józwa Butrymi, esitati kandideerima parima võõrkeelse filmi Oscarile. Kokku osales O'Ya eri maade (Saksa DV, Poola, Ungari, Tšehhoslovakkia, NSVL, Läti, Bulgaaria, Soome) filmistuudiote rohkem kui 60 mängufilmis, samuti paljudes teleseriaalides ja -sarjades. Alates 1966. aastast oli ta rahvusvahelise filminäitlejate assotsiatsiooni liige.[5]

Eesti filmidesse Bruno O'Yale osi ei pakutud, välja arvatud filmi "Viimne reliikvia", kus ta oli kandidaat Gabrieli osasse, aga prooviti ka Ivo rolli.[6] Kaaluti veel tema sobivust Siimuks ja Risbieteriks, kuid NSV Liidu Riiklik Kinokomitee, kes osatäitjad kinnitas, lükkas arvatavalt poliitilistel põhjustel (O'Ya oli abielus poolatariga) kõik Tallinnfilmi ettepanekud tagasi.[7]

1989. aastal tegi Mati Talvik telesaate "Filmiõhtu: Bruno O'Ya".

Bruno O'Ya haud Tallinna Metsakalmistul

Isiklikku

[muuda | muuda lähteteksti]

Bruno O'Ya isa oli Verner Oja, ema Hilda Oja, vend on Kenno Oja. Ta oli neli korda abielus, tema tütar on Dominika (1986).[3]

Alates 1960. aastate lõpust elas ja töötas Bruno Oja peamiselt Poolas (Wrocławis), kuid NSV Liidu kodakondsusest ei loobunud. Nii sai ta käia ka Eestis. 1967. aastal muutis ta oma eestipärase perekonnanime võõrapäraseks, kirjutades edaspidi perekonnanime Y-ga ja lisades esimese tähe järele ülakoma. See oli Bruno Oja isiklik valik väliskontaktide lihtsustamiseks, pidades silmas, et nime eestikeelne kõla ei muutuks.[5]

Ta tegeles fotograafiaga ja esines isikunäitustega. On olnud näitleja, laulja, ajakirjanik, töötanud mitmel töökohal väliskaubanduse alal, olnud õpetaja, kultuuriinstruktor, raadiotoimetaja, suhtlemispsühholoogia lektor, modellide koolitaja, kitarriõpetaja, orelimängija, laadija, galvaniseerija, lihttööline.[7]

Eesti taasiseseisvumise järel naasis Bruno O'Ya Eestisse. Ta koolitas Tartus fotomodelle, juhendas noorte näiteringi. Välisminister Trivimi Velliste initsiatiivil sai Bruno O'Yast Eesti Vabariigi kultuuriatašee ja aukonsul Poolas. Elu lõpuperioodil oli O'Ya majanduslikes raskustes, sest Poolas filminäitlejana töötatud aja eest talle pensioni ei makstud.

1999. aastal pakkus lavastaja Tiit Palu talle Vanemuise teatris Mart Kivastiku näidendi "Vaim" lavastuses detektiiv Holmi rolli. Tervislikel põhjustel Bruno O'Ya seal siiski mängida ei saanud.[2]

Bruno O'Ya stipendium

[muuda | muuda lähteteksti]

Elu lõpuperioodil soovis Bruno O'Ya toetada noorte näitlejate õpinguid välismaal. Ta määras testamendiga selleks poole oma varast. Bruno O'Ya sõprade initsiatiivil asutati stipendiumi väljaandmiseks Eesti Noorte Näitlejate Abistamise SA, kuid kolm aastat pärast Bruno O'Ya surma vaidlustas O'Ya modellist tütar Dominika O'Ya kohtus testamendi, nõudes endale kogu isa pärandit.[8]

Esimese Bruno O'Ya fondi stipendiumi ja sellega kaasneva skulptuuri pälvis 2014. aastal koduselt lävepakult rahvusvahelisele lavale ja linale jõudmise puhul Tambet Tuisk.[9] Esimene stipendium anti välja legendaarse Poola näitleja Daniel Olbrychski initsiatiivil ja Poola kindlustusgrupi PZU toetusel. Fond tegutseb PÖFF-i raames ja annab stipendiumi noorele filminäitlejale välja igal aastal.

Stipendiaadid

[muuda | muuda lähteteksti]

Filmid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • 2001 – "Lightmaker"
  • 1988 – "Pan Kleks w kosmosie" ("Pan Kleks kosmoses")
  • 1987 – "Pociąg do Hollywood" ("Rong Hollywoodi"; Vampiir)
  • 1986 – "Rykowisko" (senaator Mickey Caposta)
  • 1986 – "Na całość" (Skandinaavlane)
  • 1985 – "Przyłbice i kaptury" (Brunon Brenner)
  • 1984 – "Rycerze i rabusie" (teleseriaal; Jacek Dydyński)
  • 1984 – "Przyspieszenia" (Dziadek Mróz)
  • 1984 – "Czas dojrzewania" (rootslane Haakon)
  • 1983 – "Wedle wyroków twoich" (Pietrek)
  • 1983 – "Ostrze na ostrze" (Jackson Dydyński)
  • 1980 – "Czułe miejsca" (Ohvitser)
  • 1979 – "...cóżeś ty za pani..." (Jakubi isa)
  • 1978 – "Tuntematon ystävä" (Bruno)
  • 1978 – "Кентавры" ("Kentaurid"; Hoff)
  • 1978 – "07 zgłoś się" (Gryzbonia vel Karolaka valvur)
  • 1977 – "Znak Orła" ("Kotka märk"; rüütel Łęczycyst)
  • 1977 – "Útek zo zlatej krajiny " (teleseriaal)
  • 1976 – "Zaklęty dwór" (kasakas Panczuk)
  • 1975 – "Kazimierz Wielki" ("Kazimierz Suur"; Spytek Melsztynist)
  • 1975 – "Сватбите на Йоан Асен" ("Ivan Aseni pulmad"; vürst Juri)
  • 1974 – "Głowy pełne gwiazd" (Nõukogude ohvitser)
  • 1974 – "Potop" ("Uputus"; Butrym Józwa)
  • 1972 – "Opętanie" (właściciel kawalerki)
  • 1972 – "Kopernik" (lipukandja kuninga matustel)
  • 1971 – "Aktorka" ("Näitlejanna"; Kasjo)
  • 1971 – "Tšornõje suhhari"
  • 1970 – "Tuntematon ystävä"
  • 1970 – "Pułapka"
  • 1970 – "Tödlicher Irrtum" ("Saatuslik eksitus"; Hank Jackson)
  • 1968 – "Wilcze echa" ("Hundi ulg"; Piotr Słotwina)
  • 1967 – "Весна на Одере" ("Kevad Oderil"; Otto Günsche)
  • 1967 – "Operacja `Triest`"
  • 1967 – "Kiedy miłość była zbrodnią – Rassenschande" (ameerika vang)
  • 1965 – "Vremja, vperjod!"
  • 1965 – "На одной планете" ("Samal planeedil"; Albert Rhys Williams)
  • 1965 – "Giperboloid inženera Garina" ("Insener Garini hüperboloid")
  • 1965 – "Niekas nenorejo mirti" ("Keegi ei tahtnud surra"; Lokys)
  • 1964 – "Жаворонок" ("Lõoke")
  • 1963 – "Generali da zizilebi" ("Kindralid ja karikakrad")
  • 1963 – "Выстрел в тумане" ("Lask udus")
  • 1962 – "49 дней" ("49 päeva")
  • 1962 – "Путь к причалу" ("Maaletõus"; 98)
  • 1961 – "Otšaja zemlja" ("Isamaa")
  • 1960 – "Твое счастье" ("Sinu õnn")

Raamatud

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ "Jakob Westholmi Gümnaasiumi vilistlaste nimekiri" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 2. veebruar 2017. Vaadatud 17. jaanuaril 2015.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Keeruka saatusega Bruno Oja. Eesti Päevaleht, 22.05.2022. Vaadatud 13.11.2022.
  3. ↑ 3,0 3,1 Genealoogia. Vaadatud 13.11.2022.
  4. ↑ Bruno O'Ya kogu looming.
  5. ↑ 5,0 5,1 KÖP. PERSONA. Bruno Oja. arhiiv.err.ee. Vaadatud 13.11.2022.
  6. ↑ Eesti filmi andmebaas. Vaadatud 13.11.2022.
  7. ↑ 7,0 7,1 Miks ei mänginud eesti-poola näitleja Bruno O’Ya mitte üheski eesti filmis? Õhtuleht 15.11.2022.
  8. ↑ Pau, Martin. Bruno O'Ya tütar tahab kogu isa pärandit. Postimees, 3. jaanuar 2006.
  9. ↑ Tambet Tuisk: ma tänan väga ..... Õhtuleht 15.11.2014. Vaadatud 17.11.2022.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Bruno_O%27Ya&oldid=6728302"